Nõuniku lootused, 11 aastat hiljem (projekt “Fööniks”)
 Pärast Eesti liitumist Euroopa
Liiduga 2006. aastal oli Peeter Aadler koos keskkonnaministeeriumi
kantsleriga käinud paar korda Brüsselis, kohtumas Euroopa
Liidu liikmesriikide keskkonnaministeeriumide esindajatega. Seal
saadigi teada suuremate riikide plaanist kasutada mõnd
väiksemat riiki keskkonnakaitseprojektide katsealana. Selleks
ei kõlvanud aga iga riik: esiteks olid enamik liikmesriikidest
juba 2007. aastaks suhteliselt puhtad, teiseks ei tahtnud arenenumad
väikeriigid võtta riski. Niisiis oli valik üsna
väike: Eesti, Läti, Leedu ja mõned endisest
Jugoslaaviast järele jäänud riigid. Peeter teadis,
et meie võimalused olid teiste omadest paremad: Eesti
oli suhteliselt väike, üsna saastatud ja odav riik
sellise projekti tarvis. Ka Eesti geograafiline asend sobis.
Ta taipas, et projekti abil saaks Eestist üks keskkonnasõbralikumaid
riike maailmas.
Euroopa Liiduga ühinemine oli osutunud Eestile majanduslikult
väga kurnavaks. Põllumajandust oli kõvasti
kärbitud, nii et tuhanded maainimesed jäid töötuks.
Oma osa oli siin ka keskkonnaministeeriumil: tuli ju järgida
EL keskkonnakaitse määrusi pestitsiidide, väetiste
ja jäätmete alal. Paljud muidu korralikud inimesed,
kellel lihtsalt polnud raha keskkonda säästvate uuenduste
tarvis, pidid talud ja laudad maha müüma…
Eesti oma energia oli nüüd samuti haruldus. Kui
EL kehtestas 2005. aastal kvoodid atmosfääri paisatavale
CO2-le, selgus, et Eesti normi täidavad juba ainuüksi
autod. Seega tuli põlevkivielektrijaamad ümber ehitada
maagaasi tarbivateks. Senikaua pidi aga Eesti elektrit sisse
ostma kas Venemaalt või Euroopa Liidult. Kui 2011. aastal
valmib Eesti oma gaasielektrijaam, peaks ka elektri hind natuke
langema…
Peetrile meenus keskkonnaministeeriumi reklaamikampaania möödunud
sajandi lõpul: inimesi teadvustati nende elukeskkonna
olukorrast. See pani ärksamad huvituma looduskaitsest, jäätmetöötlusest
ja muudest keskkonnasõbralikest tegevusaladest. Tema isegi,
tollal kõigest 15-aastane, oli just selle kampaania ajal
otsustanud teha kõik, mis tema võimuses, et loodust
hoida ja kaitsta.
Nüüd ta teadis, et projektiga “Fööniks”
pannakse Eesti kindlalt maailmakaardile kõige keskkonnasõbralikuma
riigina maailmas.
Kantsleri aruanne, 37 aastat hiljem
“Fööniks” oli muutnud Eestit päris
korralikult. Need põllumehed, kes Euroopa Liiduga ühinemise
tõttu töötuks jäid, hakkasid kasvatama
geneetiliselt täiustatud teravilju, mis edenesid kohalikus
kliimas paremini ning olid immuunsed haiguste suhtes. Alustati
väikestel pindadel, minnes järk-järgult üle
suurtele põldudele. Seejuures oldi tõestatud, et
geeneetiliselt täiustatud taimed on ohutud inimesele ning
ei ohusta kohalikke ökosüsteeme.
Ka transport oli teinud läbi suured muudatused. 2017.
aasta seadus oli pannud sisepõlemismootoriga autodele
nii kõrged maksud, et ainult mõned üksikud
eriti rikkad inimesed võisid sellise saastahunnikuga sõita.
Ülejäänud rahvas oli aga hakanud kasutama uut
ühistranspordisüsteemi, mis läks käiku juba
2015. aastal. Vanade autode likvideerimisel tekkis küll
hiigelkogustes jäätmeid, kuid “Fööniksi”
rahadega olid rajatud töötlemiskeskused Sindis, Rõuges,
Maardus ja Türil. Peaaegu kõik prügimäed
likvideeriti ja Eesti sai neist rohkesti toorainet – alustades
liitiumist ja lõpetades plutooniumiga, peaaegu terve Mendelejevi
tabeli ulatuses.
“Fööniks” oli võimaldanud ka olulisi
looduskaitseprojekte – alustades ligi poole Eestimaa kuulutamisest
rahvuspargiks ja lõpetades hilisema looduskaitseinitsiatiiviga.
Rahva esialgne vastuseis taandus, kui turistid hakkasid hindama
Eestimaad hea puhkusekohana: suured puhtad metsad, jõed,
järved, aasad, põllud, rannad – kõik,
mida süda ihkab. Selline puhtus ei tule ega püsi odavalt,
seetõttu tuli välismaalt siia pürgivate puhkajate
arvu piirata. Alles eelmisel aastal oli puhkusetuusik Eestisse
läinud Londonis oksjonil enampakkumisele. Pärast seda
oli endastmõistetav, et vaesed inimesed enam Eestis puhkamas
ei käinud.
Loomulikult ei ulatunud “Fööniks” igale
poole ja peavalu tekitasid mõned ohtlikult saastatud piirkonnad.
Nende puhastamiseks puudus tõhus tehnoloogia. Peeter hoidis
need alad esialgu enda teada. Rahvale reklaamis keskkonnaministeerium
endiselt puhast riiki, mis nõuab hoolsaid inimesi. Kampaania,
millele Peeter oli aluse pannud ligi kolmkümmend aastat
tagasi, töötas edukalt ka praegu ning inimesed olid
oma elukeskkonnast teadlikumad kui kunagi varem.
Siin oli oluline osa 2021. aastal rajatud ökopunktidel,
mida nüüd võis leida peaaegu igas suuremas linnas:
tavainimesed said teada, kui õrn on tegelikult looduse
tasakaal; võisid jälgida, kuidas ilmastik ja heitgaasid
mõjutavad näiteks CO2 kontsentratsiooni õhus
ja seega nende tervist ja veel palju muud.
Peeter teadis, et ilma Euroopa Liidu ja “Fööniksita”
ei oleks Eesti olnud nii heal järjel. Samas andis ta aga
endale aru, et mitte kõik ei olnud päris korras.
Palju haruldasi taimi oli lihtsalt kadunud ja mitmed loomaliigid
välja surnud. Lahendamata oli energiaprobleem. Maagaasi
ei jätku sajandi lõpunigi, tuleb leida mingi alternatiiv.
Eramajadel oli juba 20 aastat olnud päikeseenergia kasutamise
võimalus, seda pärast üliefektiivsete päiksepaneeli
kärgede leiutamist. Elektri hind oli seega muutunud olematuks
paljudele, kuid mitte kõigile.
Tugeva saastatuse tsoonid, mis jäid õnnetusest
plutooniumi vedamisel 2004. aastal, on veel omaette küsimus.
Juttu on olnud nanotehnoloogiast, kuid ka sellega tuldi alles
hiljuti välja. Mikroskoopilised robotid, mis suudaksid saastatud
alasid puhastada molekulhaaval, tundusid Peetrile rohkem ulmekirjandusest
pärinevana, millel vähe ühist tõsiteadusega.
Peeter mõistis, et palju on veel teha. Ta tahtis olla
kindel “Fööniksi” jätkumises.
Ministri raamat, 61 aastat hiljem
Peeter liikus aeglaselt tugitooli poole, hoides käes
ligi 50-aastast tammelehtedega kruusi kuuma kohviga. Ta heitis
pilgu aknast välja ning veendus veel kord, et oli oma majale
tõesti hea asukoha leidnud. 20 aastat tagasi, kui ta selle
maalapi üliodavalt ostis, ei uskunud keegi, et Sillamäe
tammi varjus võiks kunagi elada. Nüüd oli siin
kümneid eramaju, kõik vaatega Eesti ühele kaunimale
lahele.
Peeter asetas tassi lauale ja mõtles, kuidas alustada
raamatut, mis annab ülevaate keskkonnakaitse arengust Eestis
viimasel poolsajandil. Tal oli teemast hea ülevaade. Lausa
väga hea, sest ta oli ise töötanud keskkonnakaitse
alal 40 aastat. Milline võiks olla selle raamatu pealkiri?
Kuidas oleks: “Nanotehnoloogia, Eesti looduse ustav
abiline”? Nanode (nii oli rahvas hakanud kutsuma ameeriklaste
poolt nanotehnoloogia abil ehitatud tillukesi roboteid) osa Eesti
looduse puhastamisel oli olnud ülisuur. Praegugi olid atmosfääris
valvel nanod, mis puhastasid õhku ohtlikest kemikaalidest
ja taastasid vaikselt osoonikihti. Ultraviolettkiirgus enam ei
hirmutanud: nahavähki haigestumise sagedus oli tugevasti
langenud ja teadlased ennustasid, et 2075. aastal võib
isegi Austraalia randadel jälle julgelt päikest võtta,
Eestist rääkimata. Nanod olid leidnud kasutust ka jäätmetöötluses,
kus nad keerulisi jäätmeid algaineteks lagundasid.
Maavaradega ei olnud enam kitsikust, sest nanod võimaldasid
vajaliku aine kogumist molekulhaaval. Protsess ei olnud kiire,
kuid see-eest väga odav…
Või viitaks pealkirjas hoopis energiaprobleemidele.
Näiteks: “Termotuuma energia ja kuidas see mõjutas
Eesti looduse tulevikku”. Paljud inimesed mäletasid
veel kohutavalt saastavaid elektrijaamu. Ent puhta energia tootmise
põhiprobleem seisnes maksumuses – see oli liiga kallis.
Niisiis protesteeris rahvas neil aegadel õhu saastamise
vastu passiivselt, midagi tõsist ette ei võetud.
Nüüdseks olid energiaprobleemid möödanikus.
Lahendus tuli päris kogemata: Austria teadlastel õnnestus
luua termotuumaelektri-jaama töötav versioon. See jaam
ei ohusta kedagi, sest ainuke jääkprodukt on puhas
soojus. Kuigi selline elektrijaam toodab soojust tohutul hulgal,
lahendati seegi probleem mõni aasta hiljem: energiat hakati
tootma kosmosesse paigutatud termotuumajaamades, saates seda
suunatud kiirguse abil Maale. Elektri hinna oli austerlaste leiutis
teinud küll peaaegu olematuks…
Aga vahest tuleks lähtuda hoopis inimesest endast: “Inimesed
ja nende mõju Eestimaale”. Inimene ju saastab loodust,
hävitab metsi ja püüab tohututes kogustes kala...
Ka mürarikkad teed läbi metsade rajasid inimesed. Viimase
kümne aasta jooksul oli aga enamik suurteedest asendatud
väga populaarsete ühistranspordikanalitega. Inimeste
jaoks oli ühistranspordi juures väga oluline seegi,
et juba 2038. aastast alates oli see kõigile tasuta. Tehnoloogia
areng võimaldas muuta ühistranspordi ka väga
mugavaks. Isiklik auto oli saanud harulduseks.
Üks autode kadumise põhjusi oli ka elanike ühtlane
jaotumine: see 50% Eestimaast, mis ei kuulunud kaitsealadele,
oli täielikult asustatud. Elanikke oli viimastel andmetel
(2055) ligi neli miljonit. Paljud neist inimestest ei olnud põliseestlased,
kuid nad olid nõus ära õppima keele ja maksma
siinseid kõrgeid keskkonnamakse…
Inimestest ei saanud ei üle ega ümber, aga äkki
peaks asja vaatama hoopis teise vaatenurga alt? Näiteks:
“Võõrad mured on meie mured”.
NSV Liidu lagunemine tõi endaga kaasa hulga keskkonnaprobleeme.
Uued tekkinud ja vanad vabanenud riigid said suurriigilt kaa-savaraks
ulatusliku reostuse. Neil endil oma maa puhastamiseks raha ei
olnud, seda mindi nõudma Venemaalt, muidugi tulutult.
Reostunud keskkond justkui õigustas hoolimatut suhtumist
– nüüd reostati oma elukeskkonda juba ise.
Tulemused olid kohutavad, kui mitte katastroofilised. Energiat
toodeti keskkonda kahjustaval viisil, prügi ladestati, kuhu
juhtus, kanalisatsioonitorud suunati veekogudesse... Nüüd,
kus Euroopas oli keskkonnaga enam-vähem korras, hakkas häirima
ida suunast tulev saast. 2030. aastal vastu võetud EL
direktiiv algatas tohutu abiprogrammi, mis peaks kestma aastani
2099. Teiste seas pakkus nüüd idanaabritele abi ka
Eesti. Midagi lihtsalt pidi tegema, sest saastatud piirkonnad
mõjutasid juba globaalset kliimat.
Peeter oli mõtlemisest väsinud ja tahtis puhata.
Äkki peatus ta pilk kaustal, mille hea sõber Paul
oli toonud keskkonnaministeeriumi arhiivist pärast seda,
kui oli kuulnud Peetri plaanist kirjutada raamat keskkonnakaitsest
Eestis ja projektist “Fööniks”.
Kausta olid kogutud kõige huvitavamad tööd
1999. aasta kirjandivõistluselt teemal: “Mis juhtub
Eesti loodusega, kui astume Euroopa Liitu?”. Peeter luges
nad kõik ühe hingetõmbega läbi. Neid
oli palju ning nad olid erinevad nagu nende kunagised kirjutajadki.
Ent peaaegu kõikidest tulevikku positiivselt kirjeldavatest
töödest tabas ta ühise nõrkuse, mis tegelikult
oligi Eestile mõneti saatuslikuks saanud: jäädi
lootma tuleviku tehnoloogia võimalustele. Liiga palju
tähtsaid ettevõtmisi lükati edasi, arvates,
et loodus on piisavalt tugev ja peab veel paar aastat vastu.
Ei osatud karta, et mõned taime- ja loomaliigid surevad
välja – kaovad igaveseks. Loodeti tehnoloogiale, mis
suudab kloonida, manipuleerida, kasvatada, luua… Kahjuks
see päris nii ei läinud. Kuigi tehnoloogia arenes jõudsalt,
ei suudetud ometi taastada hävinud liike. Mis läinud,
see läinud, nentis Peeter veel kord.
Ka Euroopa Liidule pandi liiga suuri lootusi. Ajal, mil Eesti
pidas Euroopa Liiduga läbirääkimisi, jätkus
looduse rikkumine. Kõik näitasid näpuga teiste
peale, kes samuti talitasid ning viitasid Euroopa Liidule, kes
kunagi keskkonna taastamise eest maksab. Teotahtelised inimesed
jäid vähemusse. Nüüd, ligi 60 aastat hiljem,
oleks Peeter tahtnud neid noori autoreid, tegelikult oma tollaseid
eakaaslasi, hoiatada…
Järsku taipas ta, et raamatu pealkirja polegi vaja otsida
– see on ju olemas! Seda tuli vaid pisut muuta. Kuidas oleks:
“Mis juhtus Eesti loodusega pärast seda, kui astusime
Euroopa Liitu?” Jaa, see pealkiri lausa kutsus kirjutama,
kuid enne tööle asumist otsustas ta teha väikese
uinaku, et näha unes kõike seda, mis o l e k s võinud
olla ja mis tegelikult o l i.
Arvutipilt: Jaan Saar |
