1. Kui palju maksab keskkonnahoid ja millistest vahenditest raha
tuleb? Kui palju keskkonnahoid sisse toob: turism, trahvid, saastemaksud
jms.
Keskkonnahoid on kulukas, aga hädavajalik. Keskkonnategevuse
kavas toodud järgneva seitsme aasta abinõude rakendamine
läheb maksma üle 15 miljardi krooni, sellest 80% investeeringutena.
Keskkonnaga seonduv ei ole mitte ühe, vaid paljude riikide
küsimus. Seega on keskkonnakaitse rahvusvaheline tegevus
ning naaberriigid on Eesti keskkonnaprojekte toetanud. Samas
peavad vastutama ikkagi keskkonnaprobleemide tekitajad, seetõttu
tuleb keskkonnakaitses ja seadusandluses lähtuda “saastaja
maksab” põhimõttest.
Keskkonnakaitselisi kulusid rahastavad:
- riik riigieelarve kaudu;
- omavalitsused kohalike eelarvete kaudu;
- välisriigid ja organisatsioonid tagastamatu abina;
- rahvusvahelised finantsinstitutsioonid ja pangad soodsatel
tingimustel antavate välislaenudega;
- ettevõtted omavahenditega.
1999. a. kulutas riik keskkonnahoiule kokku üle 180 mln
krooni, millest enamuse moodustavad investeeringud veekaitsesse
ja jäätmekäitlusse. PHARE rahaline abi keskkonnakaitsele
oli 1998. a. kokku 5,8 mln eküüd.
Lisaks sellele Soome 7,3 mln FIM-i, Rootsi 10,4 mln SEK-i
ja mitme teise riigi tagastamatu abi. Taani on tõhusalt
aidanud Eestit ohtlike jäätmete käitlussüsteemi
väljaarendamisel.
Maailmapanga laenust, mille suurus on 2 mln USD-d, on Haapsalu
ja Matsalu lahe keskkonnaprojektile senini kasutatud üle
1,2 mln USD ning Euroopa Rekonstrueerimise ja Arengupanga laenust,
s.o. 20 mln DEM-ist, senini kasutatud kohalike omavalitsuste
keskkonnaprojektile (peamiselt veekaitse) üle 18,1 mln DEM-i.
2000. a. riigieelarves on plaanis investeerida veekaitsesse
üle 66 mln krooni ja prügilate ehitamisse üle
17 mln krooni.
Enamik veekaitse ja prügilate investeerimisprojektidest
on välisosalusega projektid, millest üldjuhul 25% kaetakse
riigieelarvest ja ülejäänud kulud välisabist
ja muudest allikatest. 2000. a. riigieelarvesse plaanitud Eesti-poolne
osalus (83 mln krooni) võimaldab riigil juurde saada välisinvesteeringuid
(sooduslaenud, abirahad), kokku üle 400 mln krooni.
Mida toob keskkonnahoid sisse? Kehtivate saastetasude ja loodusvara
kasutusõiguse hinna alusel moodustab laekumine keskkonna-
ja looduskasutusest tänavu kokku ligi 140 miljonit krooni.
Trahvidest on laekumas kuni miljon krooni. Turismi kui majandusharu
üldine kasv tähendab ka loodusturismi kasvu ning selle
osatähtsus suureneb edaspidigi. Kaitsealadest kui külastajaid
ligitõmbavatest turismi- objektidest saavad kõige
rohkem tulu siiski kohalikud elanikud teenindussfääri
kaudu.
2. Kuidas lahendada konflikte ettevõtluse ja keskkonnahoiu
vahel, et (välis)kapital ei sunniks tegema järeleandmisi
keskkonna kahjuks?
Tõsiselt võetava ettevõtluse ja keskkonnahoiu
vahel suurt konflikti ei tohikski tulla. Seda enam, et vähemalt
rahvusvaheliselt tunnustatud väliskapitali (investeeringud/laenud)
kaasamisel on välispartner, et hoida oma mainet, väga
huvitatud keskkonnaaspektidest. Isegi kui juhtub, et Eesti pool
võtab asju kergekäeliselt, siis investeerija (ja
ka selle maa “rohelised” ja avalikkus) võib
nõuda keskkonnaseisundi täpsustamist. Rääkimata
suurpankadest, kellel on oma keskkonnamõju hindamise (KMH)
protseduurireeglid ja metoodika. Siin jõuamegi loomulikult
KMH tähtsuse ja keskkonnahoidlike planeeringute rõhutamiseni.
Isegi kui riiklike või regionaalsete huvide elluviimise
nimel peab mõne objekti rajama, siis tuleb see otsus teha
kaalutletult, tuginedes asukoha- ja tehnoloogia-alternatiivide
võrdlusel saadud keskkonna-, sotsiaalmajandus- ja loomulikult
majandusliku tasuvuse andmetele. Teatavasti on inimtegevus ikka
veidi keskkonnaohtlik. Iseenesest võib kaasaegseid tehnoloogiaid
kasutades pea igale poole kõikvõimalikke asju rajada
– vahe on selles, mida nende mõjude/riskide ärahoidmine,
leevendamine või kompenseerimine kokkuvõttes maksma
läheb. Ja ka avalikkus vajab mitmekülgset infot selliste
ettevõtmiste plusside ja miinuste kohta. Osapooltel on
siis võimalik paremini aru saada, et keskkonnakaitse ei
seisne heade asjade ärakeelamises, vaid vastupidi, võimaluste
näitamises, kuidas positiivset saavutada nii, et ei kannataks
tundlik loodus ega inimeste kõige tundlikum elund –
rahakott.
Ja loomulikult tuleb senisest rohkem julgustada ettevõtteid
juurutama omakontrollivahendeid (vabatahtlikke keskkonnajuhtimissüsteeme,
auditeid jms.), mis tagaksid ühelt poolt avalikkuse usalduse
ja teiselt poolt keskkonnakaitselise tulemuslikkuse parema läbipaistvuse.
3. Kas Eesti on keskkonnahoiu mõttes odavuslipumaa?
Eesti ei ole odavuslipumaa. Ehkki mõnikord võis
see nii tunduda küll, kui mõni “ärimees”
lootis tulla siia amortiseerunud ja kodumaal vanarauana mahamonteeritud
sisseseadetega ja imestas, kui “lahket abi” tingimusteta
ei aktsepteeritud ning nõuti pabereid ja protseduure.
Kui neilt küsida, mida tuleb teha ja millised protseduurid
läbida nende kodumaal, siis üldjuhul teavad nad seda
hästi ja jutt muutub kohe.
4. Kas ja miks on vaja juurde erisuguse reiimiga kaitsealasid?
Ühinemisel Euroopa Liiduga peab Eesti hakkama täitma
Euroopa Liidu seadusakte. EL looduskaitsepoliitika on üles
ehitatud kahele direktiivile: elupaiga- ja linnudirektiivile.
Need näevad liikmesriikides ette luua kaitsealade võrgustik
Natura 2000, kaitsmaks Euroopa tähtsusega ohustatud elupaigatüüpe
ja ohustatud liikide elupaiku. Tuleb arvestada, et lisaks paljudele
meil juba olemasolevatele kaitsealadele tuleb Natura 2000 võrgustikku
täiendada ka mitme uue kaitsealaga. See on seda vajalikum,
et meil tõesti on, mida kaitsta.
5. Kas on vaja karmistada metsavargusi, salaküttimist,
röövpüüki ja keskkonnareostust piiravaid
seadusi? Kas järelvalve on piisav ja pädev?
Seaduste karmistamine või ohjade lõdvemaks laskmine
peaks põhinema seaduste rakendamise analüüsil.
Senise killustatud keskkonnajärelvalve struktuuri juures
ei ole suudetud sellist analüüsi vajalikul määral
teostada. Mõnes valdkonnas, nagu näiteks jaht, kalapüük
sisevetel, välisõhu kaitse ning jäätmemajandus,
on järelvalve kehtestatud nõuete järgimise üle
ilmselt ebapiisav. Mõnes valdkonnas (nt. geneetiliselt
modifitseeritud organismide seadus) ei ole me veel seaduse rakendamiseni
jõudnudki. Seega on käimasoleva reformi peamisi ülesandeid
koondada keskkonnajärelvalve võimalikult ühtseks,
et seaduste rakendamist paremini kontrollida.
6. Keskkonnahoiu tähtsuse teadvustamisega peab alustama
juba koolist. Milline on sellealane koostöö haridusministeeriumiga?
Koostöö on olnud mitmel eri tasandil. Oleme loodus
ja keskkonnaharidusega seonduvaid projekte rahastanud ja osalenud
õppekavade koostamisel. Koostööd on tehtud ülikoolidega
ning pandud välja stipendiume. Aastatel 1993–1999 on
rahalised vahendid keskkonnahariduse ja keskkonnateadlikkuse
edendamiseks suurenenud 516 000 kroonilt 7 miljoni kroonini.
Keskkonnafondi finantseeringutele lisaks eraldati riigieelarvest
1999. aastal 1 350 000 krooni, et kaasata üldsust ja suurendada
keskkonnateadlikkust.
7. Kui ulatusliku keskkonnakatastroofiga (õlireostus,
rabapõleng) saab Eesti oma jõududega hakkama?
Iga normaalne riik peab oma õnnetustega ise toime tulema.
Siiani on Eestis suurte metsa- ja rabapõlengute lokaliseerimise
ja kustutamisega hakkama saadud. Arvestades riigis loodud metsade
tulekaitsesüsteemi ja päästeteenistuste materiaalseid
võimalusi ning päästetöötajate arvu,
on välditud sellise ulatusega metsa(raba)tulekahjude teke,
millest Eesti riik oma jõududega jagu ei saaks. Ennekõike
sõltub aga väga palju meist endist, et me ei annaks
oma hooletusega õnnetuse tekkimiseks võimalust.
8. Kas Eestis võidakse lähima viiekümne
aasta jooksul hakata kasutama tuumaenergiat? Aga tuuleenergiat?
Ma ei usu, et Eestis saaks kasutusele võtta tuumaenergia.
Riskid (sh. keskkonnariskid) on selleks liiga suured. Me ei suuda
paljutki prognoosida. Üks neist prognoosimatutest asjadest
on ka energeetika areng. Samas muutub põlevkivile alternatiivi
leidmine üha aktuaalsemaks.
Selge on see, et ainult taastuvate energiaallikate arvel meie
tänaseid (ja eriti homseid) vajadusi katta pole võimalik.
Tuuleenergiat kasutatakse väga laialdaselt Taanis (momendil
toodetakse ca 15% riigis kasutatavast energiast, plaanis on tõsta
see kuni 40%-ni). Hüdro-, päikese-, geoteraalenergia
osatähtsus on kaduvalt väike. Meil piirab alternatiivsete
energiaallikate kasutamist vastavate seadmete väga kõrge
maksumus. Tulevikus, tehnoloogia arenedes, võib olukord
kardinaalselt muutuda.
9. Mis on keskkonnaministri suurim probleem aastal 2000?
Ministri probleemidest pole mõtet rääkida.
Ministeeriumi probleem jääb samaks – keskkonnateadlikkus
ühiskonnas. Sellest algab kõik.
Küsimused esitas RAINER KERGE
|
