Eesti maa tükkhaaval võõrastele?

Ann Marvet

Me oleme osa sellest maastja tema on osa meist.

(Pealik Seattle´i kõnest 1854. aastal indiaani suguharu koosolekul, kus arutati järjekordset maa üleandmise lepet).

Duamiši pealik Seattle´i kõne ilmus (tõlkena inglise keelest) Eesti Looduse 1987. aasta aprillinumbris. Tegelikult oli see mõeldud järgmise, Pandivere erinumbri juurde (mai, 1987), ent ajad olid tollal veel sellised, et fosforiidisõda vaimselt ja põhjenduslikult toetava materjaliga ühiste kaante vahel ei oleks Seattle´i sõnum läbi läinud. Nõnda siis otsustasime ideoloogiavalvureid pettes ning lugeja taiplikkusele lootes trükkida oma maad ülistava ja selle pärast muretseva kõne erinumbrile eelnenud kuul pealkirja all ”Keskkonnasõnum sajandi tagant”.

Aga veel enne seda oli see sügavamõtteline ja poeetiline tekst oodanud toimetaja sahtlis oma aega kümmekond aastat või rohkemgi. Ants Viires saatis Seattle´i kõne tõlke Eesti Loodusele kunagi seitsmekümnendail, pärast soodesõda, mil olime päästnud jätkuvast kraavitamisest ligikaudu 200 000 hektarit soid. Otsus selle kaastöö suhtes oli paraku karm: Nõukogude Liidus kuulub kogu maa rahvale ning seda ei osteta ega müüda. Pole vajadust tõstatada probleeme, mis on meile võõrad. Käsikiri tuli tagastada. Korraldus sai täidetud, kuid enne lõime selle siiski masinal ümber, jättes mõned koopiad mälestuseks. Sahtli põhja peidetud tekst tuletaski end meelde siis, kui panime kokku Pandivere erinumbrit…

Ja rahvas leidis sõnumi üles. Seda loeti, tsiteeriti, Mikk Mikiver ehitas Eesti Loodusest leitud Seattle´i kõnele üles oma 50. juubeliks valminud raadiosaate, Veljo Tormis pidas koguni plaani tekst viisistada. Indiaanipealiku mure tundus meile omasena, sest me ju teadsime, kuidas võõras võib … tulla püssiga käes ja võtta meie maa.

Viimane kümnend on põhjalikult muutnud meie suhet maasse. Maal on omanik, palju omanikke, ja muude õiguste kõrval on omanikul õigus maad müüa. Seda tehakse mõistagi agaralt ja – miks ka mitte? Kuniks müüme ja ostame isekeskis. Kui aga ostjaks osutub võõras?

Just siit algavadki tänased mured ja kahetimõistmised.

Iga tükike seda maad on minu rahvale püha.

Nõnda tundub ka osale meist. Teisele osale on see kaup, mida müüakse sellele, kes pakub soodsamat hinda. Parima pakkumise teevad sageli Läänest või ka suurelt Venemaalt saabunud rahakad inimesed: ühed ihaldavad eelkõige me looduspuhtaid rannikuid ning järvekaldaid, teised vajavad pigem ärimaad. Võõras tunneb maa hinda paremini kui meie ning oskab selle kätte saada suhteliselt väikese raha eest. Nõnda on kinnisvaraärimeeste sõnul juba Lõuna-Eestiski iga kümnes ostja võõras (peamiselt soomlane, sakslane, viimasel ajal ka inglane), kes eelistab veekogu äärset krunti.

Üks paik on talle seesama mis teinegi, sest ta on võõras, kes [...] võtab maalt kõike, mida tahab.

Kui maa juba ostetud, siis ei huvita võõrast meie tavad ning seadused (viimastest, eriti looduse kaitset puudutavatest, osatakse paraku ikka mööda minna). Nõnda siis oleme pidanud kogema, et ehitised (vahel silmariivavalt võõrapärased) paigutatakse ranna- või kaldakaitsevööndisse, ei peeta kinni igaüheõigusest jne.

Neis muredes on Eesti Looduse toimetusse korduvalt pöördutud küsimusega: millal ilmus ajakirjas see sügavamõtteline kõne? Seattle´i poolt ligi poolteist sajandit tagasi väljaöeldut tahetakse pakkuda lugemiseks neile, kes vabatahtlikult müüvad Eesti maad tükkhaaval võõrastele. Seattle hoiatab:

Kõik, mis juhtub maaga, see juhtub ka maa poegadega.

Otsustasime trükkida huvipakkuva kõne oma ajakirjas veel kord. See annab mõtlemisainet mitte ainult maa müüjaile, vaid kõigile peremeestele, kelle hulk päev-päevalt aina suureneb. Omanikul lasuvad ju maa ees ka teatavad kohustused. Sest …

Me teame – maa ei kuulu inimesele, vaid inimene maale.

Me teame – kõik on omavahel seoses nagu veri, mis liidab suguvõsa.

Kõik on seoses.