Sajandilt päritud

Egle Kaur

Vaidlused sajandi- ja aastatuhande vahetuse saabumise hetkest on lõpuni vaidlemata. Ometi sunnib aeg, mil miski lõpeb või algab, tavalisest rohkem kokkuvõtteid tegema. Et meenutada olnut ja unistada tulevikust. Ehkki looduses eneses sajandivahetuse meeleolusid pole märgata, kannavad neid ometi inimesed, kes looduse vastu huvi tunnevad. Küsitakse endalt ja teistelt, mida oleme suutnud säilitada ja millest “osanud” ilma jääda. Ka ajakiri Eesti Loodus heidab pilgu tagasi, leidmaks, milliseid jälgi on aastate kulg Eestimaa loodusesse jätnud. Tuntud loodus- ja keskkonnavaldkonna asjatundjate arvamustele toetudes ja ajakirja endiste ning uute autorite abil püüame tänavuses aastakäigus sajandi pärandit ka oma lugejatega jagada.

Ei ole halba heata ja vastupidi. Ehkki üha rohkem märkame keskkonnale tekitatud kahju, oleme suure osa loodusrikkusest suutnud säilitada. Mets on meie kalleim vara, leiavad paljud. Sajandi algusaastatega võrreldes on seda tublisti juurde kasvanud. Õigemini on suurenenud metsasus – metsaga kaetud maa osakaal. Kui aastal 1900 arvati metsade all olevat 14% Eesti territooriumist, siis 1992. a. küündis see näitaja juba üle 40%.

Nii nagu inimelus, nii ka looduses peab paika, et kui kellelgi-millelgi läheb paremini, siis kuskil veab viltu. Poollooduslikele kooslustele (nt. alvarid, puisniidud) pole ajaratas nii armuline olnud, kuna aastasaja haku 38 protsendist oli 1990ndate alguseks järgi vaid 8. Ja mis seal imestada: kui hävib ajalooline asustus, taluelu ja nendega kaasnev elustiil, kaovad ka pärandmaastikud ja -kooslused ning osa bioloogilisest mitmekesisusest. Need asenduvad üha enam tehiskeskkonnaga. Aeg on selline.

Tervelt pool sajandit on olnud Eestimaa jaoks nõnda sünge, et seda meeleldi ei meenutata. Lähiajaloo kõige kiireloomulisemad ja olulisemad muutused Eesti looduses seostuvad nõukogude poliitika elluviimisega siin. Nõukogude Eestit “üles ehitades” jäid maha suured sügavad jäljed: põlevkivitööstusalad, maaparandustandrid ja militaarväljad. Põllumajanduslik suurtootmine on ammugi lakanud ja võõrväed lahkunud, kuid nende kasutu lagunev ehituslik pärand seisab endiselt Eesti maal. Vähetootlike alade harimis- ja metsastamiskatseid, mida nüüd juba lauslollusteks julgetakse nimetada, peeti toona edusammudeks, võiduks iganenud (sadu aastaid kestnud!) ja ebaproduktiivse majandamisviisi üle. Aeg oli selline. Selline, kus looduskaitse oli ainuvõimalik vastupanuvorm meile vastuvõtmatutele suundadele ühiskonnas. Fosforiidisõja näide on siin kindlasti kõnekaim.

Lahkuv sajand on väikesele maale jätnud teravate kontrastidena erisuguse inimmõju ulatusega maastikud: kõrvuti soode ja metsade puhta ja puutumatuga sajad ruutkilomeetrid segipaisatud pinnasega kaevandusalasid. Suhteliselt terves elukeskkonnas leidub paiku (Sillamäe), mis pigem šokeerivad, kui meelitavad. Samas, kardetud ja vihatud võõrväed küll võtsid ja rikkusid, aga ka säästsid, jättes maha puutumata mererannad. Arvukas loomastikus ja rikkas linnuriigis leidub ometi ohustatuid. Läbi sajandi on laiendatud looduskaitsealade võrgustikku ning arendatud loodus- ja keskkonnakaitse seadusandlust. Aastasaja esikümnenditel ilmunud loodusajakirjade traditsiooni ja missiooni jätkab senini Eesti Loodus.

Kõik see ja palju muud pole ei hea ega halb, vaid paratamatu ajamärk. Aja- ja looduslukku kirjutatud peatükk, mida ei saa kustutada, kuid millest võib õppida. Loodame, et seda ülesannet aitab täita ka Eesti Looduse tänavune artiklisari

Sarja avalugudes järgmises numbris heidame valgust Eesti maastike arengule ning teeme retke sohu.