Pildistamise ilu ja vaev

Sulev Kuuse

Mõnikord unustab tänaval kõndija end mõttesse, nii et ei pane ümbritsevat miskiks. Sama juhtub vahel läbi fotoobjektiivi vaatajaga: kaadrit valiva pildistaja peast tormab läbi terve voog mõtteid huvi pakkuvast nähtusest, varjudest, päikese asendist taevavõlvil, kellegi jalast pildiservas, konti purevast koerast kaadri vasakus servas, filmi tundlikkusest ja sobivast säriajast ning avast… Siingi näib aja kulg hetkeks peatuvat. Kui klõps tehtud, hakkab silm otsima juba uut, mida filmilindile jäädvustada. Alati peab fotoaparaat käeulatuses olema. Tabad põneva hetke, ja juba sirutadki kaamera järele.

Arvan, et pildistajana olen sündinud õigel ajal: mu nooruspäevadest tänini on fotograafia võimalused arenenud väga jõudsalt. Koolipõlves ja ülikooli ajal sai tehtud palju mustvalgeid pilte – nii loodusest kui ka kaaslastest, sündmustest ja olengutest. Pikad istumised pimikus ilmutivanni kohal, tihti koos abikaasaga, andsid aga arusaamise pildi sünnist ja ettekujutuse sellest, kuidas näha tervikus detaile, neid esile tuua. Samas tekkis ka arusaam, et isegi kõige väiksema virvenduse taga võib olla veel midagi. Oska seda vaid tabada ja teistelegi nähtavaks teha.

Nägemist aitas hästi treenida ka omaaegne ORWO diapositiivfilm: kui slaidi ikka seinale laiali laotasid, tulid esile pildistaja väiksemadki möödalaskmised.

Nüüd on soovijal võimalik osta pisike ja kerge välgutaja ning värvipildid saad kätte tunniga. Paljud pered jäädvustavad olulisemaid sündmusi videolindile, tasapisi hakkab meilegi jõudma digitaalfoto oma eelistega. Üha enam tiirleme TIFF-, BMP-, JPEG-failide keskel ja kuvame pildid arvutiekraanile, kus neid siis heade programmide abil “töötleme”. Seegi nõuab oskusi, varustust ja tahtmist. Seegi on kunst, uuema aja kunst.

Usun sellegipoolest, et ei lähiajal ega kaugemaski tulevikus kao ka tavaline fotograafia. Üksikute eelistuseks jääb foto oma mitmekülgsete eritehnikatega – see tõeline kunst. Paljud otsivad “oma pilti” oma võimaluste ja vajaduste piires. Nii minagi.

Esimesed ülesvõtted tegin algkooli lõpus. Varsti lisandusid mustvalgetele fotodele ka slaidid. Tollane pildistamine oli üsna juhuslik. Esimene aparaat oli Zorki 4. Siis tulid aegade jooksul 5–6 erinevat Zeniti. “Raske aparaat” oli laifilmi Kiiev. Tõsisem huvi pildimaailma vastu tekkis ülikooli ajal, mil sai rohkem looduses ringi liikuda. Praegune lemmik on Nikon – üks ikka diapositiivi (vana armastus – kasutan AGFA RSX II filme) ja teine värvinegatiivi jaoks (värviülekande meeldivuse pärast eelistan Kodak ProFoto ja AGFA Optima seeria filme). Objektiividest kasutan Nikkor, Tamron ja Tokina variante. Väga hea pildi saab raudse Tamron 60-300/Makro-objektiiviga. Eks siin on oma osa nii harjumusel kui ka usaldusel. Tihti kasutan uhiuut Tokina AT-X 100-300 AF II-objektiivi.

Seega – kaks kaamerat ja objektiivid kotti, statiiv selga (kokku rohkem kui 10 kilo), ja pildistama… Ikka leidub, mida uudistada või avastada. Igast retkest jäävad hetked, mis püsivad meeles neile mõtlematagi. Äratundmisrõõm teeb tihti südame soojaks.

Peaaegu alati läheme kodunt välja kogu perega ning pole mingi üllatus, kui just tüdrukud näitavad kätte, mida pildistada. Eks nõnda õpidki oma ninast kaugemale vaatama – nii varba ette kui metsa taha.

Ühel talvisel päikesepaistelisel päeval jäi see pöördel trükitud “suusataja” meist maha Emajõe kaldapealsele. Liuelda oli mõnus ning pehme lumi meelitas puhkama. Päike küttis põue soojaks. Kui põse päikesest ära keerasime, ta meile silma hakkaski – väikese väsinud suusataja asemejälg. Mind paelus just pärastlõunase aja varjude mäng sätendava lume kohal. Meist jäi lumevalguse varjukuju jätkama oma teekonda. Usun, et ka tulevikus me rajad ristuvad. Kui mitte mujal, siis fotol ikka.