Utah' liivakivimaailm

Hannes Palang

USA lääneosa on ääretu. Tulles rannikult üle Sierra Nevada lumiste harjade, avanevad otsatud Nevada kõrbemaastikud. Tee kerib end üle künkaharjade teisele poole ja jätkub järgmised 25 kilomeetrit nöörsirgelt. Alles siis jõuab ta järgmiste küngaste lagedeni ja keerutab jälle pisut. Tee ääres pujud ja tääkliiliad, taamal mõnikümmend lehma, kuskil vilksatab hirv ning koiott või paar. Kui auto kinni pidada, virutab neljakümnekraadine kuumus su oimetuks. Tühjus ja ääretus, lohutuseks teatab silt tee veeres, et järgmise tanklani on maad kõigest 106 miili ehk sama palju kui Tartust Tallinnasse. Nevada on hele, tuhmjaskollane, pleekinud.

Utah’ osariigi piiril muutub kellaaeg tund varasemaks ja maastikuvärv punaseks, peaaegu pruuniks. Algab see osa reisist, mida alguses pidasime kõige ebahuvitavamaks, kuid mis tagantjärele jättis märksa sügavama mulje kui palju kiidetud Yosemite.

Colorado platoo asub alal, kus kohtuvad nelja osariigi – Utah’, Colorado, Arizona ja New Mexico piirid. Tegelikult on tegemist mitte ühe platoo, vaid mitme eri kõrgusel asuva lavaga. Geoloogiliselt vanemad kivimikihid avanevad lõunas, Suure Kanjoni kandis, põhja pool on need aga sügaval märksa nooremate kivimikihtide all. Kõik kokku tekitavad gigantse astmestiku, Suure Trepi ehk Grand Stair- way. Sõites Suurest Kanjonist kõigest 300 kilomeetrit põhja, läbime geoloogilises skaalas kaks miljardit aastat …

Ameeriklased on head klassifitseerijad. Suur Kanjon on neile paleosoikumi, Zion mesosoikumi ja Bryce kainosoikumi geoloogiaõpikuks. Tegelikult annavad need kolm kanjonit hea läbilõike sellest, millest Colorado platoo koos seisab. Zioni kihid algavad seal, kus Suure Kanjoni omad lõpevad, Zioni ülemised kihid on omakorda Bryce’i kanjonis alumised.

Zioni alumised kihid on umbes 245 miljonit aastat vanad. Siinne ala oli siis meri. Nende peale on ladestunud veel kuus kihti settekivimeid, mis algselt on olnud oja- või järvesetted. Võimsad Navajo liivakivid tähistavad kunagist kõrbe, kuhu vooluveed on kreemiks kandnud roosakat muda. Kõige peal on valged Carmeli lubjakivid, mis meenutavad 145 miljonit aastat tagasi siin loksunud madalat merd. Kihtides leidub mereloomade, puude ja tigude kivistisi; dinosaurustest on seni leitud üksnes jälgi.

Mis aga kogu Colorado platoo eriti vaatamisväärseks teeb, on erosioon. Tänapäeval asub platoo umbes 2500 meetri kõrgusel merepinnast. Sajab vähe, kuid üle platoo voolavad Kaljumägedest algavad veerikkad Colorado jõestiku jõed. Sadakond päeva aastas öösel külmetab, päeval sulatab.

Zioni on loonud jõgi, mis tänapäeval kannab nime Neitsijõgi, Virgin River. Esimesed siia jõudnud valged asukad olid mormoonid, kellele Zioni imposantsed kaljud tundusid jumalikud. Ja suures harduses saidki jõgi ja kaljud omale jumalaid ülistavad nimed. Müürid, üks vägevam kui teine, kõrguvad Neitsijõe kohal ja kannavad nimesid nagu Inglite Maabumispaik, Suur Valge Troon, Sinawava Tempel. Tee lookleb orupõhjas, taevas lõõskab päike ja vaadet ääristavad võimsad, kuni 800 meetrini kõrguvad kollased ja roosad müürid. Neid tuleb silmitseda pea kuklas.

Bryce’i kanjon Zionist paarsada kilomeetrit põhjas on teistsugune. Tee lookleb seekord üleval kanjoni serval ja vaated avanevad alla. Jõge ei ole, on vaid võrreldamatus ilukülluses liivakivisammaste, ribide ja kivipitsi kaos.

Bryce’i alumised kihid settisid juba kriidiajastul, ülemised uusaegkonnas Pliotseenis. Kui pealmised kõvemad kivimikihid välja jätta, on tegemist suhteliselt pehmete kollaste erosioonialdiste liivakividega. Usinamad kirjutavad üles: Kai- parowitsi lade. Vesi on pääsenud läbi ülemise kihi pragude alumist liivakivi uuristama ning on aegade jooksul tekitanud kirjeldamatu maastiku. Mõnes kohas on kõvem kivimitükk jäänud samba otsa püsima, kaitstes alumist kivimit ärauhtumise eest. Selliseid ilmasambaid nimetatakse siin hoodoo’deks. Uurded, ribid, liiv, müstilise kujuga kivisambad, ühesõnaga badlands, nagu seda ala kutsuti.

Looduse vägevuse ja inimese väiksuse tunnetus jätkub Canyonlandis ja Dead Horse Pointis. Osa Canyonlandist kannab romantilist nime Island-in-the Sky, Taevasaar, kohe selle kõrval on Dead Horse Point – sügavate astmeliste kanjonitega platoo. Vaated nagu õpikupildil, kus Colorado jõgi lookleb 700 meetri sügavuses.

Lõpuks Arches – Võlvide rahvuspark. Kunagised kõrbeliivad on kivistunud paksuks liivakivilademeks, tektoonilised protsessid on tekitanud sellesse vertikaalsed praod, mida igavesed meistrid vesi, külm ja tuul on oskuslikult ära kasutanud. Vesi ja külm koos lõhuvad praos liiva lahti, tuul kannab selle minema. Algsest massiivist jäävad nii alles üksikud ribid. Vesi lahustab ja kannab kivimitest välja ka soolad, mille tulemusena murduvad ribidest välja terved suured rahnud. Vastupidavamad osad neist ribidest aga jäävad majesteetlike võlvidena püsima. Pikima kaare teeb Land- scape Arch, kõige sürrealistlikuma ehk Delicate Arch.