Kaks leppa, kahed urvad ja käbid, mis pole käbid

Urmas Laansoo

Lepp on meile kõigile hästi tuntud puu kaseliste sugukonnast. Teiste kaselistega seovad teda sarnased õisikud – urvad. Isasurvad on kasel ja lepal valmis juba sügisel, lepal ka emasurvad, kuna kask moodustab need alles kevadel. Praegu raagus puid vaadates paistavad kevadet ootavad isasurvad hästi kätte: lepal, kasel ja samuti kaseliste sugukonda kuuluval sarapuul tunduvad need üpris sarnased. Erinevused ilmnevad siis, kui päikesesoojus nad lahti harutab: hästi lähedalt uurides (vahest koguni luubi abil) märkad, et sarapuul on isasõied urvas kandesoomuste kaenlas ühekaupa, lepal ja kasel aga kolmekaupa.

Tolmlemise ajal võrse tipus pikalt rippuvaid lepa isasurbi oled kindlasti märganud varemgi ja tõenäoliselt neid tuppa vaasigi toonud.

Aga emasurvad? Need on palju tillemad ja kinnituvad väikese rao abil kolme- või neljakaupa oksale natuke allpool. Vaata hoolega, küllap leiad üles. Kui nüüd isasurvad pikaks venivad ja tolmukad lahti lasevad, siis kannab tuul õietolmu emasurbadele ja neis hakkavad kasvama viljad.

Lepa vilju seostame sageli käbiga. Taimeteaduse seisukohalt pole see aga õige – päriskäbid kasvavad okaspuudel. Lepa “käbi”, botaanikute keeles vilikond, areneb kogu emasõisikust (emasurvast) ning peidab endas palju tiivulisi üheseemnelisi vilju – pähklikesi. Pärast seemne küpsemist ja varisemist jäävad puitunud viljasoomustest moodustunud “käbikesed” järgmiseks talveks puule.

Mida veel talvise lepa juures vaadata? Silmitse lähemalt ka pungi: kui enamikul puudel-põõsastel istuvad pungad otse võrse küljes, siis leppadel on nad väikese raokese otsas.

Leppasid kasvab Eestis kaht liiki: heledatüveline hall lepp (nimetatakse ka valgeks lepaks) on meil tuntud lausa võsapuuna ja kasvab sageli mitmetüvelisena, sest annab rikkalikult juurevõsusid. Tumedama koorega ja enamasti kõrgem ning jämedam sanglepp (tuntud ka musta lepana) ei ole nii laialt levinud: ta kasvab tavaliselt vesistes lodumetsades ja mererannikul. Eriti palju sangleppi näeb Hiiumaal, kus teda on istutatud isegi alleena ning rohkesti Kärdla linna.

Mõne kuu pärast, kui puud lehte lähevad, saab halli ja sangleppa ära tunda ka lehe järgi: sanglepa tumerohelisel lehel on 5–7 paari külgroodusid ning justkui ära hammustatud tipp, halli lepa leht on aga teritunud tipuga ning külgroodusid märksa rohkem (9–15 paari).