Undva hoiab pingeid

Mullu novembri lõpul avaldasid mõlemad Eesti suured päevalehed esiküljel foto Saksamaalt lennukiga koju saadetud viigerhülgest. Millest nii suur tähelepanu? See oli kummardus Euroopale, kuhu pürgime. Koduvette lastuna ei ole see loomake mitte lihtsalt üks meie vetes elavast poolteisest tuhandest liigikaaslasest, vaid tükike ehedat loodust, kelle sakslased päästsid, turgutasid ja siis taas normaalsesse ellu lähetasid. Neile, lääne-eurooplastele, oli eksinud hülgetüdruk saadik looduskeskkonnast, millest nad puudust tunnevad. Ehk hülgeuurija Mart Jüssi sõnadega: “Peame arvestama, et mere teises otsas on sada miljonit inimest, kes hoolivad sellest, mis siin toimub.”

Selsamal põhjusel sai mullu sügisel, kui tuli ilmsiks plaan rajada Undva ninale süvasadam, üsna kuulsaks enamikule eestlastest seni tundmatu veelind – kirjuhahk. Elus ikka ettetulev juhuste kokkusattumus juhatas sadamaehitajad selle globaalselt ohustatud linnuliigi talvitumispaigale ja linnukaitsjad olid esimesed, kes häält tõstsid. Tegelikult on probleem hoopis laiem ja sügavam. Niisama, nagu 15 aastat tagasi Tallinnas Süda tänava kvartalis, kus sümboliks kujunes hõlmikpuu. Paljud neist, kes räägivad nüüd

hõlmikpuusündroomist,

kas ei tea üldse (sest on selleks liiga noored) või ei mäleta (sest mälu töötab valikuliselt), mis ikkagi oli hõlmikpuu taga. Selle kohta saab üsna ammendavat teavet Eesti Looduse 1985. aasta septembrinumbrist (J. Elliku, U. Roht, A. Tarand, lk. 558–564) ning Sirbi 1999. aasta 13. numbrist (E. Parmasto, lk. 2), ent võtame lühidalt kokku.

Väitlus, mis puhkes kaheksakümnendate keskel Tallinnas – märksõnaks hõlmikpuu –, ei pidanud kaugeltki mitte silmas ainult ü h t e puud. See oli võitlus nõukoguliku, näiliselt ökonoomse linnaehitusloogika vastu, mille lahutamatu osa oli, piltlikult öeldes, ehitustööde ees liikuv buldooser. Looduskaitsjate eestvõttel püüti takistada 1952. aastal (30 aastat varem, stalinlikul ajal!) valminud generaalplaani elluviimist. Kõlava nimega plaan nägi ette tollase Lenini puiestee kahesuunalise läbimurde Tõnismäele, mis oleks endaga kaasa toonud ühe väga omapärase ja loodusrikka, inimsõbraliku elukeskkonnaga asumi hävitamise Tallinna keskuse lähedal. Tookordsed linnavalitsejad ei osanud hinnata suurlinna südames asuva rohelusse uppuva elurajooni väärtusi, ei taibanud, et laokile jäetud hooneid on võimalik uuesti elamiskõlblikuks muuta.

Hõlmikpuu oli vaid üks, tõsi küll – omas harulduses hinnatuim, sel 15 hektaril kasvava rohkem kui 1000 puu seas (kokku 88 taksonit puid-põõsaid, seega pisut enam kui Kadrioru pargis). Kõige selle päästmise heaks tegutsejad nimetasid kõnesolevat kvartalit tuhande ja ühe puu muinasjutuks ning kutsusid otsustajaid ilmutama kaugelenägelikkust ning lähtuma loodushoiu põhimõtetest selle sajandi lõpukümnendil üha enam linnastuvas maailmas.

Kas jäime seetõttu ilma uuest teatrist? Möödunud 15 aastale tagasi vaadates mõelgem loogiliselt: väga tõenäoliselt oleks meil praegu olnud Tallinna südalinnas üks lagunev ehitusvare, nagu neid näeb mitmel pool Eestis, meenutamaks sotsialismi lõpukümnendi pompoosseid ettevõtmisi. Ja kas see plats linna kahe magistraali ristumispaigas oleks üldse olnud sobiv paik rahvusooperile? Tõenäoliselt ehitab uus põlvkond uuel sajandil tasapisi jõudu kogudes ooperiteatrile väärilise maja sobivasse kohta. Ning, samuti jõudu kogudes, kujundatakse Süda tänava kvartalisse ihaldatuim elurajoon, millist pole linnadel, kus liiklusmurede ja maahinna survel sellised pärlid hävitati.

Tulles tagasi Saaremaale, Tagamõisa poolsaarele, võib väita, et ka

kirjuhahkon vaid sümbol,

mille taga seisavad palju laiemad ja sügavamad probleemid. Kui miski toob sinna kanti rahvast, kes kohalikelt öömaja, toitu ja igasuguseid muid teenuseid ootab, siis on see puutumatu loodus ja pärandmaastikud: metsad, liivikud ja järvesilmad, paepangad, puisniidud, võimalus näha pikksilmaga haruldasi merelinde…

Kõnesolev piirkond on osa Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitsealast, mille põhieesmärk on ühendada paikkonna loodusväärtused ja kohaliku elanikkonna huvid nõnda, et nad teineteist toetaksid. Kuidas siis?

Laseme sellest rääkida oma ala headel tundjatel, esitades igale kaks küsimust.

1. Millised loodusväärtused satuvad ohtu, kui süvasadam rajatakse Undvale?

2. Kuidas korraldada elu Tagamõisa poolsaarel nii,et sealne loodus mitte ainult püsiks, vaid annaks Kihelkonna valla rahvale ka teenimisvõimaluse?

Ann Marvet