Üks elu, mitu huvi

Kalevi Kull

Küsisin kunagi Veljo Rannikult, kel on paljude aastate jooksul tulnud lahendada hulk loodus- ja keskkonnakaitseprobleeme – kust ta teab, et otsus on õige? On see ju üks nööri mööda käimine looduse hoiu ja majanduslike tahtmiste vahel. Küsima ajendas mind tunne, et ehk liialt tihti antakse järele majandusmeeste lühiajalistele, vaid mõnd aastakümmet silmas pidavatele huvidele. Looduskaitse justkui ei lähtukski ökoloogilisest vaatest inimeste elu korraldamisele.

“See ei olegi nii raske, kui paista võib,” vastas ta. “Tunnen, et otsus on õige siis, kui mõlemalt küljelt tõuseb ühekõva nurin, kui kummaltki poolt ühetugevuselt peksa saan.”

Veljo Ranniku on Eesti looduse ja kultuuriloo üks paremaid tundjaid ning töötanud valitsuse juures looduskaitse alal väga pikka aega. Tema vastus pani kauaks järele mõtlema.

Kuidas saab olla või kujuneda nii, et ühel rahval – eesti rahval, mõtlen – on huvid, mis üksteisele risti vastu räägivad?

Kui mingi riigi rahvas talitleb natuke niimoodi nagu elusorganism, siis võiks vastust otsides alustada küsimusest – kas ühel organismil saab olla vasturääkivaid huvisid?

Valikuvõimalus tekibki vaid juhul, kui on vasturääkivaid soove. Kui soovid tähendavad täpselt üht ja sedasama, siis ei ole midagi valida, siis pole sellist asja nagu valik olemaski.

Olgu meil näiteks elukas, kel on hulk jalgu. Ta võib liikuda kolmel viisil.

(1) Kui iga jalg on oma soovides sõltumatu ja side kehaga nõrk, siis see jalg, mis üksinda omasoodu kisub, rebeneb küljest ja saab otsa. Nii rumalaid näiteid loomariigist naljalt ei leiagi.

(2) Kui iga jalg on küll oma soovides sõltumatu, kuid side kehaga tugev, siis liigub see loom nagu merisiilik: iga okka liikumist juhib oma närvitänk, ent keha kaudu kandub jõud mehaaniliselt üle ja loom liigub sinnapoole, kuhu enamik okkaid teda liigutavad. Sellist mudelit nimetas J. v. Uexküll refleksivabariigiks.

(3) Kui jalad on ühendatud kesknärvisüsteemiga nagu selgroogseil, siis otsitakse aju abil suheldes sobivaim lahendus ning vastuolu jalgade vahel justkui haihtub. Jalad pole küll kehvemad ega rumalamad, aga nende omatahtmised on kooskõlas kogu organismiga.

Kuidas on siis lood meie endiga? Ühelt poolt tahame, et ümbrus oleks ilus, loodus rikas ja terve, meie ajalugu säilitav. Teiselt poolt tahame elada mugavalt, paljude võimalustega, mitte kehvemini kui teised rahvad. Tahtes nii üht kui ka teist, peame leidma niisuguse toimimisviisi, et saaksime mõlemat.

Peaaegu iga kord, kui loodus konflikti puutub, ilmnevad kaks vastuolu: soovide erinevused lähedase ja kauge aja ning kohaliku ja ülemaalise suhtes. Kas mina, või ka mu lapsed seitsme põlve pärast? Kas mu pere, või ka seitsme põlve tagused hõimlased Setu- ja Harjumaal? Lahenduse leidmist raskendab see, et teadmised on jaotunud kaunis tugeva tendentsiga – ökoloogid tunnevad paremini aeglasi ja kohalikke protsesse, majandusinimesed aga kiireid ja ülemaalisi.

Võrdlus loomadega ei anna muidugi toimimisretsepti. Ent sel võib siiski olla sama mõte mis vanasõnadel. Kui ärimehed ja ökoloogid end targa kommunikatsioonivõrguga seovad, siis on ehk võimalik, et nad ka üht ja sama tahtma hakkavad. Ometi, kui kaob soovide vastuolu, haihtub valikuvabadus.

Õppimisel pole piire, kõlas üks Rooma klubi soovitus.