Vastab Viidumäe looduskaitseala direktor, botaanik Mari Reitalu:

 

1. Millised loodusväärtused satuvad ohtu, kui süvasadam rajatakse Undvale?

Tagamõisa poolsaar on taimestikult väga liigirikas: kokku võib siinsetel loopealsetel (lagedatel looniitudel, lookadastikes ja loometsades), rohketes madalaveelistes järvedes ja neid ümbritsevatel madalsoolaikudel, liigirikastel puisniitudel ning veepiiril paljanduval pael, mere kuhjatud klibuvallidel ja rannaluidetel kasvada oma 500–600 soontaimeliiki.

Teiste seas on siin sobiva kasvukoha leidnud paljud haruldused.

I kaitsekategooria, s.o. kõige rangemat kaitset vajavatest taimeliikidest on Tagamõisa poolsaarelt leitud odajat astelsõnajalga ja silmjärvikat.

II kategooria kaitsealuseid liike (mille kasvukohti ei tohi seaduse kohaselt hävitada või kahjustada ulatuses, mis ohustab liigi püsimist mingil alal) on Tagamõisa poolsaarelt leitud 38. Siin on punase tolmpea üks rikkalikumaid kasvualasid Eestis, ohtrasti kasvab ka valget tolmpead. Haruldasematest orhideelistest leidub Tagamõisa poolsaarel veel arukäppa, tõmmut käppa ja püramiidjat koerakäppa. Siinsed madalaveelised järved on Ruhnu saare kõrval loim-vesipaunika kõige arvestatavamad leiukohad Eestis. Metsades tunneb end hästi luuderohi ja Sepise oja piirkonda poolsaare idaosas (kuhu on rajamisel looduskaitseala!) koondub suur osa Eesti jugapuudest. Liivastel rannikulõikudel kasvavad rand-ogaputk ja rand-orashein.

III kategooria kaitsealuseid liike kasvab Tagamõisa poolsaarel 26, neist silmapaistvaimad on kauni kuldkinga suured ning elujõulised kogumikud, samuti randseahernes rannikuluidetel.

Kaitsealuste kõrval võib Tagamõisa poolsaarel näha veel 7 Eesti punasesse raamatusse kantud liiki. Eestis kehtivatest rahvusvahelistest lepetest puudutab Berni konvent-sioon kolme ja Washingtoni konventsioon 26 selle piirkonna taimeliiki; Euroopa Liidu looduslike elupaikade, floora ja fauna kaitse direktiivi 2. lisas nimetatud taimeliike kasvab Tagamõisa poolsaarel 5.

Kokkuvõttes – haruldaste taimede rohkuselt on kõnesolev piirkond võrreldav ainult Viidumäe looduskaitsealaga.

Kui Undva neemele ehitatakse sadam kõige selle juurde kuuluvaga, siis on paljud haruldustest otseses ohus, sest ainuüksi teede laiendamisel hävivad nende kasvupaigad. Alternatiivseid variante uue teetrassi rajamiseks selles haruldaste taimeliikidega tihedalt asustatud piirkonnas pole.

2. Kuidas korraldada elu Tagamõisa poolsaarel nii,et sealne loodus mitte ainult püsiks, vaid annaks Kihelkonna valla rahvale ka teenimisvõimaluse?

Tagamõisa poolsaare väärtused – omanäolised maastikud ja huvitav elustik – jäävad kruiisituristi poolt kasutamata. Sest tema, kui ta üldse maale tuleb, sõidab suures bussis mööda siledat ning sirget teed ja soovib sellel marsruudil näha atraktiivseid objekte, mille sisusse tal pole aega ega võimalustki süveneda.

Küll aga on Tagamõisa suurepärane piirkond loodusturismi edendamiseks, mille tarvis oleks kõigepealt vaja välja töötada arengukava. See peaks sisaldama nii erineva sisu ja raskusastmega marsruute kui ka turistide toitlustamist, majutamist ning transpordivõimalusi.

Just siit võib loota tööhõivet Tagamõisa (Kihelkonna) elanikele. Kõigepealt muidugi külastajate majutamine ja toitlustamine. Seejuures ärgem unustagem, et kruiisiturist seda kindlasti ei vaja: tema sööb ja magab laeval. Kohalikku toitu (piimatooted, aiasaadused) oleks valmis tarbima turismitaludesse majutatud või vähemalt kogu päevaks piirkonda jääv loodusturist.

Kohalikule rahvale annab kindlasti teenistust veel külastatavate loodusobjektide korrashoid, kusjuures see ei pruugiks üldse mitte piirduda prügikastide ja kempsude tühjendamisega. Siia kuulub igal juhul tavapärane looduskasutus – puisniitude, rannaniitude ja looniitude majandamine, mille eest maksaksid kas turismifirmad või siis looduskaitsealuste objektide puhul riik. Tulu saaksid kohalikud ka matkatarvete ja transpordivahendite laenutusest, tööhõivet annaks Tagalahe liivase lõunaranniku väljaehitamine puhkepiirkonnana. Pidevat hooldust vajab jalgsi, jalgrattaga või väikeautoga liiklemiseks sobiv tihe kohalike pinnaseteede võrk. Ja muidugi vajab loodusturist ka asjatundlikke teejuhte.