vastavad TTÜ geoloogia instituudi vanemteadurid Tiiu Märss ja Reet Karukäpp:

1. Millised loodusväärtused satuvad ohtu, kui süvasadam rajatakse Undvale?

Geoloogide ja geoloogiahuviliste tähelepanu köidavad Tagamõisa poolsaarel kunagise Paleobalti ääremere setete kivistumisel ja hiljem Läänemere mõjul kujunenud aluspõhjalised pangad, Läänemere arengut ja nüüdisranna dünaamikat peegeldavad rannamoodustiste (rannavallide) vööndid ja mandrijää toodud suured rändrahnud.

Kolm panka (vt. kaart) – Undva e. Tõrvasoo pank (pikkus ligi 0,5 km, kõrgus 2,5 m), Suuriku pank (pikkus 1,6 km, järsaku kõrgus rannal umbes 12 m, aluspõhjalise osa kõrgus 8,0 m – pikkuselt ja kõrguselt Panga panga järel teine rannajärsak läänesaartel) ning Kuriku pank (kaldajärsaku pikkus ligikaudu 1,3 km, vertikaalset läbilõiget 4,5 m) moodustavad osa biohermivööndist, s.o. nüüdseks kivistunud kunagisest rifivööndist, mis algab Gotlandil, kulgeb üle Eesti läänesaarte Mandri-Eestisse, pöördub kaarega lõunasse ja ulatub kuni Moldaaviani. Et säilitada üht olulist lõiku sellest rifivööndist, on Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitsealale tehtud ettepanek vormistada vastav maastikukaitseala. Kõik kolm panka on kirjeldatud “Eesti ürglooduse raamatus”.

Siinseis ulatuslikes pangapaljandeis saavad geoloogid kivimite koostise ja nende muutuste põhjal selgitada Paleobalti mere arengut, hästi säilinud kivististe e. fossiilide järgi aga selle mere elustikku. Eriti olulised on need pangad siluri riffide uurimisel. Üle 400 miljoni aasta tagasi ekvatoriaalses kliimavöötmes (kus Eesti ala sel ajal asus) kujunenud rifimoodustised, mis siin koosnevad põhiliselt lubivetikatest, sammalloomadest, korallidest ja stromatoporaatidest, köidavad ka loodusehuvilise matkaja tähelepanu.

Tagamõisa poolsaare rannamoodustised peegeldavad nüüdisranna arengut ning on samuti registreeritud “Eesti ürglooduse raamatus”. Põhilised rannavallide vööndid paiknevad Undva neemest kagus ja lõuna-edelas, umbes 3 km ulatuses ranna ja maantee vahel.

Harilaid – ranniku evolutsiooni hea mudelala – on looduskaitse all juba 1939. aastast. See geoloogiliselt noor poolsaar oma rannajärvede ja lõugastega on peamiselt mere kuhjatud. Arvestades suurimat kõrgust (3–4 m üle merepinna), pidi poolsaare kujunemine algama ligikaudu 3000–4000 aastat tagasi. Siinsed rannad arenevad kiiresti ka tänapäeval, eriti hoogsalt kuhjuvad setted neemedel (Kiipsaare nukk ja Kelba nukk). Abajaist saavad järved, järved kasvavad kinni: Laialepa lahe ühendus merega sulgus alles viimasel aastakümnel; Kergu järv on nüüdseks kadunud.

Tagamõisa poolsaar on rikas rändrahnude poolest, eriti palju leidub neid Kõruse ümbruses (vt. kaart): Kõruse Arile talu rahn (1), Kõruse bussipeatuse rahn (2), Kõruse küla kagurahn (3), Matiku-augu rahn (4), Rannakadastiku (5) ja Kõruse Suurkivi (6). Viimane on siinseist suurim (kõrgus 2,8 m). Rahnud koosnevad kas rabakivigraniidist või (harvemini) graniitgneissist. Ent neid ürglooduse raamatu jaoks mõõdistades ja kirjeldades on Enn Pirrus osutanud ka harvaesinevaile kivimitüüpidele nagu roosa graniit (Rebaste rahn, 7) ja roosakaspruunist kaaliumpäevakivist koosnev pegmatiit (Tagala farmikivi, 8).

Mis seda kõike ohustab? Nii pangad kui ka rannamoodustised ja rändrahnud on väärtuslikud vaid looduslikul kujul oma kindlas asukohas loodus- või pärandkultuurmaastikes. Lõhkamine panga lähedal, olgu siis maismaal või meres, muudab kivimid lõheliseks, nii et tormilainetus pääseb panka hiljem kergesti murendama. Tegelikult ohustab näiliselt nii vankumatuid paeseinu isegi loodusturism: oleme märganud, et mõned paljandid on paari suvega fossiilidest lausa tühjaks korjatud…

Rannamoodustised võivad kannatada kaevetööde tõttu nii teede kui ka sadamarajatiste ehitusel. Rannateede laiendamise-õgvendamisega võidakse rikkuda ranna looduslik ilme ja suurte rändrahnude ümbrus.

2. Kuidas korraldada elu Tagamõisa poolsaarel nii,et sealne loodus mitte ainult püsiks, vaid annaks Kihelkonna valla rahvale ka teenimisvõimaluse?

Siin oleks otstarbekas arendada piiratud loodusturismi: tähistada õpperajad ja vaatluspunktid, lülitades neisse ka pangad, kliburannad ja rändrahnud ning õpetada välja giidid, kes oskaksid juhendada nii geoloogiast kui ka elusloodusest huvitatuid. Seejuures oleks kindlasti vaja teha giididele selgeks looduskaitse alused (viia vastavad loengud Saaremaa turismikolledi õppekavva). Näiteks peaksid giidid teadma, kust ja kuidas ning milliseid fossiile tohib korjata (sama laadi teadmised kuuluvad ära ka eluslooduse tutvustamisel!).

Geoloogiliselt noore Tagamõisa poolsaare loodus on kergesti haavatav, mistõttu seal tuleks vältida suuri ehitisi, eriti poolsaare põhjaosas. Maastikuilme säilimise huvides peaksime hoidma teed praeguses laiuses ja käänulistena (seejuures võiks nad siiski asfalteerida). Sellised asulatevahelised väikesed teed on väga levinud näiteks Briti saartel.

Sama instituudi teadur REIN EINASTO lisab:

Aga ehk peaksime vaatama asja hoopis laiemalt. Lääne-Saaremaa on erakordne paljude üleilmselt ainulaadsete geoloogiliste ürikute, kordumatute rannikumaastikkude ning looduslähedase elulaadi säilitanud talukultuuriga. Undvast Ohessaareni randadel ja paemurdudes paljanduvad Siluri ladestu ülemised paekihid on oma hästi säilinud kivististega köitnud juba poolteist sajandit maailma geoloogide tähelepanu ja võiksid kujuneda järgnevate põlvkondade süvauuringute ning rahvusvahelise teadusturismi üheks näidisobjektiks maailmas.

Kihelkonna valda, ilmselt Loonale, võiksime kavandada rahvusvahelise uurimis- ja praktikakeskuse (osaleksid näiteks Põhja- ja Kesk-Euroopa ning USA samade looduslike tingimustega Suure Järvistu osariikide ülikoolid). Sisuliselt oleks see rohelise vaimsuse ja säästva elulaadi arenduskeskus. Kuid ainult juhul, kui tahame ja suudame taastada kogu Lääne-Saaremaal (alates Tagalahe–Tehumardi joonest) looduslähedase talukultuuri oma rannakarjamaade, tuulikute, paeaedadega ääristatud külatänavate ja muuga. Kogu selle ainulaadse rannamaastiku saaks kujundada puhke- ja teabeturismi üheks Põhja-Euroopa näidisalaks.

Ühiskonna üha kiireneva globaliseerumise ajastul on eriti oluline kaitsta ja arendada paikkondliku looduse ja kultuuri omanäolisi püsiväärtusi – see on rikkus kogu maailmale ning annab püsivat tööd ja leiba kohalikele.