Kevad käes - kassid tuppa!

Vilju Lilleleht

Kolm aastat tagasi kirjutasin Eesti Looduses (1997, nr. 5) aialindudest ning andsin soovitusi, kuidas oma aeda lindudele meelepärasemaks kujundada. Ometi võivad meie taotlused nurjuda, kui pesitsusajal liiguvad vabalt ringi armsad, kuid loomupoolest halastamatud murdjad - kassid. Seetõttu oli vajalik soovitada: kui oled võtnud lemmiklooma, siis ära saada teda üksi hulkuma!

On taas kevad ja lindudel jälle pesitsemismured. Kuidas päästa oma aia tiivuliste lapsi paratamatust hukust? Et meil ei ole asjaga seni eriti tõsiselt tegeldud, siis üritame teada saada, kuidas lahendatakse neid probleeme mujal, näiteks Ameerika Ühendriikides.

"KASSID TUPPA!"

Ameerika linnukaitseühing korraldab kampaaniat "Kassid tuppa! Turvalisem elu lindudele ja kassidele" (Cats Indoors! The Campaign for Safer Birds & Cats ) juba kolmandat aastat. Selle eestvedaja Linda Winter tutvustab kogemusi interneti vahendusel

(http://www.abcbirds.org/ ).

Möödunud aastal kuulutati mai teise laupäeva - rahvusvahelise rändlindude päeva juhtlauseks "Hoidke kassid toas!". Seda tehakse tänavugi, soovitades kassiomanikel oma lemmikuid kinni pidades anda lindudele turvalisem päev sel nende jaoks nii olulisel ja ohtlikul ajal.

Kassid on USA-s kõige levinumad lemmikloomad. Sealsest rohkem kui 66 miljonist kodukassist viibib aga 65% (üle 40 miljoni) ajuti õues. Neile lisanduvad miljonid kodudest eksinud, tahtlikult hüljatud või mõlema järglastena sündinud poolmetsistunud loomad (kodutuid arvatakse olevat 60 -100 miljonit). Asjatundjate arvestuste kohaselt tapavad ainuüksi maakohtades hulkuvad kassid igal aastal sadu miljoneid linde ja üle miljardi pisiimetaja, kellest mõningad on haruldased ning kadumisohus. Neile lisanduvad linnakasside ohvriks langenud saakloomad: viimaseid tuleb iga kassi kohta küll umbes kolm korda vähem kui maal, ometi on kasside mõju linnaelustikule eriti suur. Linnud moodustavad 20 - 30% hulkuvate kasside saakloomadest.

Niisiis tekitavad vabalt luusivad kassid eeskätt looduskaitseprobleeme, kuid võivad olla ka inimestele ohtlike haiguste ja parasiitide kandjad.

KA KASSIDEL ENESTEL ON OHTLIK HULKUDA

Hulkuva kassi keskmine eluiga on ameerika uurijate hinnangul 2 -5 aastat, seevastu toakassid võivad elada 17 aastat ja kauemgi.

Omapäi jalutajad hukkuvad või saavad viga autorataste all, omavahelistes kaklustes ja koerte ning metsloomade hambus. Samuti võivad nad nakatuda surmavatesse haigustesse (marutõbi ja kasside leukeemia). Lemmik võib ka kaotsi minna: teda võidakse varastada või mürgitada.

Kass on väga viljakas loom: sünnitab kuni kolm pesakonda aastas, igas 4 -6 poega. Kodutud ei suuda neid kõiki toita ja ellujäänuidki varitseb nälg või loomade varjupaigas hukkamine. Peremeheta kasse toites ainult suurendame nende õnnetute loomade hulka.

Seega kõik, kes lasevad kasse hulkuma, hülgavad neid või toidavad kodutuid, tekitavad kahju nii loodusele, kaasinimestele kui ka kassidele enestele. Seetõttu püütaksegi muuta kassipidajate tavasid.

KASS POLE SÜÜDI

Inimestele selgitatakse, et linde ei päästa kassi kaela riputatud kelluke: uuemate uuringute andmeil on sellised kassid metsloomadele koguni ohtlikumad, sest nad õpivad liikuma ettevaatlikumalt, pealegi ei seosta linnud kellahelinat läheneva hädaohuga.

Teiseks on vale arvata, et täis kõhuga kass ei tapa. Vaatamata umbes 4000 aastat kestnud kodustamisele, on kass säilitanud oma Aafrika ja Edela-Aasia metsikutelt eellastelt päritud küttimis-ja murdmisinstinkti. Ja see instinkt ei sõltu söömistungist: nälga ja murdmisiha kontrollivad aju erinevad piirkonnad. Hästitoidetud kass murrab ikka, kuid jätab saaklooma söömata. Ühes katses pakuti parajasti lemmiktoitu söövatele kassidele elusaid väikesi rotte. Kõik kuus katses osalenud kassi tapsid roti ja seejärel jätkasid oma toidu söömist. Teises uuringus tappis korrapäraselt toitu saav kass 18 kuu vältel ligi 1700 looma. Seega pole õige süüdistada kassi, vaid tema omanikku, kes peab oma lemmiku eest vastutama. Ja kevadise kampaania üks eesmärke ongi muuta

ÕNNETU HULKUV KASS ÕNNELIKUKS TOAKASSIKS

Hulkuvad kassid paistavad sageli silma hoolitsemata välimuse ja vigastustega (lõhkikistud kõrvad, väljaküünistatud silmad), nad on haiged, parasiitidest nakatunud jne. Pahatihti langevad nad vägivaldsete inimeste, kahetsusväärselt sageli laste, aga ka koerte ja metsloomade ohvriks.

Seda saab vältida. Alati toas hoitud kassipojal tavaliselt ei tekigi vajadust hulkuda. Teda rahuldab võimalus viibida verandal või aknal, kust saab väljas toimuvat ohutult jälgida. Veel soovitatakse muuta toakass juba kahe kuni nelja kuu vanuselt viljatuks.

Toakassiga tuleb iga päev mängida ning luua talle võimalusi ka iseseisvaks mänguks: ta vajab papist kasti varjumiseks, palle, kõrisevaid jm.ohutuid lelusid, riidega kaetud tulpa kratsimiseks. Kassidele vajalikku rohtu või muud sobivat rohelist saab kasvatada nagu toalilligi. Muidugi on vaja hoolitseda puhtuse eest.

Toakasse saab viia ka värske õhu ja päikese kätte. Selleks on välja mõeldud erilised 8-kujulised rakmed, mille kandmist tuleb harjutada. Poleks paha varustada oma lemmik kaelusega, mille külge kinnitatud tähiselt saab vajadusel teada omaniku nime ja elukoha.

Raskem on tubaseks muuta täiskasvanud kassi, kuid seegi pole võimatu, kui alustada talvel ning muuta looma püsiharjumusi järkjärgult. Mõelgem sellele, et tulevikus p e a b kodukass muutuma täielikult toaloomaks.

KASSID JA SEADUSED

Ameerika linnukaitsjad peavad murranguliseks Washingtoni osariigi Montgomery ringkonna otsust kehtestada kord, mille järgi koduloomade omanikud ei tohi lasta oma lemmikuid teiste maaomanike valdustesse ilma nende loata. Rikkujaid ähvardab 100-dollariline trahv, mis pärast hoiatust või kordumist võib tõusta 500-ni. Ka tohivad maaomanikud nende maale tulnud loomi humaansel viisil püüda ning varjupaika viia. Vabatahtlikele jagatakse püüniseid ning püütud loomade viljatuks muutmisel rakendatakse praktika korras veterinaariaõpilasi. Hulkuvate kasside toitjaid on karistatud nende rakendamisega püüdmistööle.

Kassidest vabastatud parkidesse Ameerikas on uuesti ilmunud linnud. Samasugused seadused on ettevalmistamisel mujalgi.

KASSID EESTIS

Missugused on meie võimalused oma valdusi hulkuvate kasside eest kaitsta? Selle aasta algusest kehtima hakanud "Loomatauditõrje seadus " kohustab loomapidajaid varustama temale kuuluvaid koduloomi nende identifitseerimistunnusega ning kandma vastavasse riiklikku registrisse. Tehakse vahet omanikuta ja lahti pääsenud koduloomade vahel. Esimeste püüdmist, pidamist ja hukkamist korraldavad kohalikud oma valitsused, kodunt lahti pääsenud looma püüdmist aga tema peremees. See on ametnikele mugav lahendus või lahendusest kõrvalehiilimise võimalus, mis kahjuks takistab hulkuvatest kassidest lahtisaamist.

Üleriigilisi kasside ja koerte pidamise eeskirju pole. Neid võivad oma võimupiirkonnas ja seadustele toetudes kehtestada kohalikud omavalitsused.

"Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskiri" lubab kasse pidada vaid elamus ja kinnisel territooriumil, kust loom välja ei pääse. Tartu linna vastavad eeskirjad seda ei nõua. Tallinna eeskirjad võrdsustavad järelevalveta kassi hulkuvaga ja neid peaksid püüdma selleks määratud inimesed, kuid selle rakendamist piirab "Loomatauditõrje

seadus". Tartu eeskirjad küll sätestavad, et kassi tegevuse (ka järelevalveta oleku) eest vastutab omanik. Aga kuidas? Ja kuidas saaks igaüks meist kaitsta oma aeda ja seal elavaid linde võõraste kasside sissetungi eest? Seni puudub võimalus ära võtta loomapidamise õigus ning määrata trahve.

Torkab silma, et koerte pidamine on korraldatud ja reguleeritud märksa paremini. Nähtavasti on selle põhjus tõsiasi, et hulkuvad või lahti pääsenud koerad võivad (erinevalt kassidest) otseselt ohustada ka inimest. Loodusele tekitavad koerad kahju märksa vähem, kimbutades ja murdes peamiselt jahiulukeid. Viimaste eest oskavad aga seista hästi organiseerunud ja küllaltki mõjusad jahimehed.

Niisiis saame esialgu loota vaid kassiomanike mõistavale suhtumisele. Püüdkem neid veenda, et lemmiklooma vabadus lunastatakse paljude kaitsetute lindude eluga.