Kohtumispaik oli kokku lepitud...

Arne Ader

Kohtumispaik ammu kokku lepitud, ent pärale jõudes pole seda veel olemas - see lugu on tuttav meie luhamaastike vapilinnule rohunepile, kelle mänguplatsid jõeluhtadel jäävad mõnel kevadel kauaks tulvavete alla.

Eelmise aasta veerohkel kevadel juhtus nii, et ka maikuu soojade ilmade saabudes ei kippunud kõrgvesi luhtadelt taanduma. See tegi ärevaks nepi-isandad, kes juba ootasid omavahelist jõu- ja osavuse katsumist.

14. mai päikesepaistelisel päeval oli tosin rohuneppi kogunenud üleujutusala piirile oma iga-aastasele mänguplatsile võimalikult lähedal. Toitu otsides segunesid nepid ajuti tutkaste ja mudatildrite salkadega, ent erinevalt ülejäänud kurvitsalistest ei saginud nad eriti laialt ringi. Mõni nepi-isandatest tõstis aegajalt oma pika noka sinitaeva poole, ajas valged sabasuled laiali ning laskis kuuldavale kevadõhtute hämarusest tuttavaid visinaid ja podinaid. Seejärel jäi podistaja minutiks paigale, lubades soleerida ka tutkal, kes madalas vees toitu otsivate emaslindude vahel sõeludes oma pruuni sulgkraega uhkustas.

Siiski ei saanud rohuneppide päevane mäng tookord suuremat hoogu sisse. Oldi üpris tagasihoidlikud: ei üleshüppeid, kaklemist ega tagaajamist. See oli pigem põneva mängu ootus, mis võis kogu oma ilus alata alles nädala-paari möödudes.