Sookureaasta

Aivar Leito

Esimesed hallaööd on käes ja kurekolmnurgad taevas. Taas on põhjust kurejuttu rääkida. Mitte ainult seetõttu, et on kurerännakute aeg, vaid ka sellepärast, et sookurg on jätkuvalt huvialune liik.

Käesolev aasta on sookure seireaasta. Suurem osa tööst on juba tehtud ning esialgsed tulemused selgunud. Siiski on loodussõprade igakülgne abi sookure uurimisel teretulnud.

Kurgede arvukus on tõusnud

Juba eelmisel sookure seireaastal (1997) tõdesime, et sookure arvukus on viimastel aastakümnetel tublisti suurenenud (vt. EL 1997, nr. 11/12). Kui 1960. aastatel arvati Eestis pesitsevat mõnisada ja 1980-ndatel ligikaudu 700 paari sookurgi, siis kolm aastat tagasi hinnati nende arvukust juba 1500-2000 paarile.

Keskmine asustustihedus oli 1997. aastal 10 paari 100 km2 kohta , kõikudes vahemikus 5-40. Kõige tihedamalt pesitses kurgi läänesaarte rannikujärvedel ja väikesoodes ning sisemaa madal- ja siirdesoodes. Seevastu rabades, eriti väikestes puisrabades, oli kurgi vähe ning väikesaartel (alla 100 ha) puudusid nad hoopis. Lennuvõimestunud poegi oli pesakonnas keskmiselt 1,5, mis on lähedane pikaajalisele keskmisele.

Käesoleval aastal oli kurgede arvukus ja asustustihedus ilmselt veelgi suurem kui kolm aastat tagasi. Saaremaal ja Hiiumaal oli nende asustustihedus keskmiselt 30-40 paari 100 km2 kohta. Esmakordselt pesitses sookurg sellisel väikesel meresaarel nagu Hiiumaa kagurannikul asuval 83-hektarilisel Hanikatsi laiul. Kurepaari laulu oli seal kuuldud kogu kevade jooksul ning 13. juunil nägi Tiit Leito ka pesakonda kahe vanalinnu ja ühe pojaga.

Kõigi Mandri-Eesti seirealade loendustulemused pole veel laekunud, kuid esialgsed andmed näitavad, et ka siin oli kurepaaride arvukus varasemast kõrgem. Pesitsevate sookurgede koguarv Eestis ulatub sel aastal tõenäoliselt juba üle 2000 paari.

Peale pesitsevate paaride nähti sageli ka mittepesitsevaid suvilinde. Need noored kured liiguvad laialdaselt ringi ja neid võib kohata nii soodes kui põldudel. Salgas on tavalisel paarkümmend, harvem kuni sadakond lindu. Varem oli suvilinde tunduvalt vähem ja nad tegutsesid enamasti inimasustustest kaugemal. Sel aastal nähti aga mitmeid parvi toitumas otse Tartu külje all Aardlapalus.

Pesitsusedukus langeb

Sookure arvukus tõuseb, kuid pesitsusedukus on muutlik. Kui näiteks 1999. aasta oli edukas, siis sel suvel on kurgedel poegi vähe. Rajati küll pesad ja muneti munad, kuid paljud kurnad ja pojad hukkusid. Pesitsemise ebaõnnestumise põhjusi on mitmeid.

Täiskasvanud sookurg on suur ja tugev lind, tema kurn ning väikesed pojad on aga vägagi ohualtid. Ebasoodsad on näiteks nii põud kui kestvad vihmad. Põuasel kevadel ja suvel võib pesapaik muutuda liiga kuivaks ja sookurgede neljajalgsetele vaenlastele kergesti kättesaadavaks. Kurepojad toituvad putukatest ja teistest selgrootutest, keda põua või pideva saju korral on vähe liikvel, ning pojad võivad sel juhul nälga jääda. Kasuks ei tule ka kuumus ega sulgede märgumine ning külmetamine. Sel aastal oli peitsusperioodil nii külma ilma kui ka kestvaid sadusid.

Kuremunad ja -pojad meeldivad paljudele röövlindudele ja -loomadele. Kui varesed, rongad ja väikekiskjad peavad passima, millal kurg pesalt ära on, siis näiteks metssiga võib vanalinnu lihtsalt minema ajada. Poegi ja vanalinde murrab ka kaljukotkas ning vahel isegi merikotkas.

Kurgede vaenlasi on hetkel palju. Rebaseid ja kährikuid ning vareseid ja ronki on lausa massiliselt ning ka metssigade arvukus on tõusnud. Kuid mitte üksnes halb ilm ega röövlus ei vähenda sookure pesitsusedukust. Tundub, et ka kurgede liiga kõrge asustustihedus põhjustab nende pesitsusedukuse langust. Näiteks Saaremaal pesitsevad sookured peaaegu igal sooloigul, kohati vaid mõnesaja meetri kaugusel üksteisest. Kurepere vajab aga küllalti suurt toitumisala ja liiga lähestikku pesitsedes ei jätku kõigile piisavalt toitu. Peale toidukonkurentsi mõjub naaberkurgede liigne lähedus stressorina.

Kurgede märgistamisest

Kurgede rände ja muude liikumiste jälgimiseks on vaja neid märgistada. Alguses kasutati selleks metallrõngaid. Meetod osutus aga väheefektiivseks, sest metallrõngast on võimalik lugeda vaid surnud linnul, ja et taasleide saada, peab neid hulgaliselt rõngastama. Kurepüük on aga raske töö ja väheste metallrõngastega märgistatud lindude kohta ei saadud ühtegi taasleidu.

Asja parandamiseks võeti Eestis kasutusele kurepoegade märgistamine värviliste rõngastega ja raadiomärgistamine. See sai võimalikuks tänu koostööle Saksa ja Hispaania kureuurijatega. (Vt. ka EL 1997, nr. 11/12).

Värvilised rõngad pannakse kure vasakule ja paremale säärele (ülespoole) ning ühele jooksmele (allapoole) veel ka metallrõngas. Eesti (ka Läti ja Leedu) maakood on valge-must-valge värvikombinatsioon vasakus jalas. Parema jala küljes on linnu individuaalne värvikombinatsioon, mille rõngaid loetakse ülevalt alla.

Raadiosaatja kinnitatakse spetsiaalsete kummitraksidega kurele selga. Umbes 60 grammi kaaluv saatja on linnule ohutu. Käsiantenniga saab saatja signaali määrata kuni 5 km ning statsionaarse jaama abil kuni 10 km kauguselt. Hispaanias kasutatakse peilimiseks ka NATO lennukeid ja õhust võib signaali lugeda kuni paarikümne kilomeetri kauguselt.

Püütakse ja märgistatakse suuri, kuid veel lennuvõimetuid kurepoegi ning võimaluse korral ka sulgivaid lennuvõimetuid vanalinde. Kurepoja jalg peab olema juba nii suur, et rõngad ära mahuksid ja maha ei tuleks. Kuigi raadiosaatja on suhteliselt väike ja kerge, peab linnu keha selle kandmiseks olema piisavalt suur ja tugev. Parim rõngastusaeg on siis, kui pojad kaaluvad 3-3,5 kg.

Teine põhjus, eelistamaks märgistamisel vanemaid poegi, on väikeste poegade sagedasem suremus. Mida suurem kurepoeg, seda tõenäolisem, et ta pärast märgistamist ellu jääb ja tuule tiibadesse saab. Teda on nii esmarändel kui ka hiljem võimalik jälgida. Märgistamine peab olema efektiivne, et ta nii majanduslikult kui lindude paratamatu häirimise seisukohast põhjendatud oleks.

Praeguseks on meil märgistatud ligi 50 sookurge, neist 13 üksnes metallrõngaga, 35 nii värviliste kui metallrõngastega ning 9 kurepojale on selga pandud ka raadiosaatja. Kui eelmisel aastal õnnestus rõngastada 14 kurge, siis sel aastal vaid 8. Kesise tulemuse põhjus oli nii halb ilm kui ka kehv pesitsusaasta.

Märgistamise tulemused

Väljaspool Eestit on seni nähtud kümmet meil märgistatud sookurge. Kõige enam on neid tabatud kevad- ja sügisrändel Põhja-Saksamaal. Vaatlusi on veel Rootsist (Ölandilt), Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Ungarist. Esialgsed andmed näitavad, et meie kured rändavad nii lõunasse (Ungari) kui ka edelasse (Rootsi, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania). Eelistatud rändesuund tundub olevat siiski edel, kuna sellelt rändeteelt on kureleide märgatavalt rohkem. Eesti kurgede talvitumine on praeguseks kindlaks tehtud küll vaid Hispaanias, kuid tõenäoliselt talvitub osa linde ka Põhja-Aafrikas, sest üle Ungari viib rändetee Alþeeriasse ja Tuneesiasse.

Väga üllatav oli ühe Saaremaa kurepere rändetee möödunud sügisel. Nimelt lendas üks kahest märgistatud kurepojast koos vanalinnuga Ungarisse, teine teisega Hispaaniasse! Ehk lähevad ka kureperekonnad vahel lõhki nagu inimeste omadki?

Huvitavaid andmeid on kogunenud ka noorte kurgede kojutuleku kohta. Praeguseks on teada nelja noore sookure tagasipöördumine ja suvine viibimine oma sünnikoha läheduses. Enamasti liiguvad nad koos teiste noorkurgedega ümbruskonna põldudel ja soodel. Saaremaal Pähklas nähti üht noort kurge just oma eelmise aasta sünnipesa juures. Igatahes näib kurgi nende sünnikoht kõvasti ligi tõmbavat.

Abipalve vaatlejaile

Andmeid märgistatud sookurgede kohta oodatakse kõikidelt linnuhuvilistelt. Kui keegi näeb värviliste rõngastega märgistatud kurge, peaks ta täpselt üles märkima kummaski jalas oleva värvikombinatsiooni, metallrõnga asukoha ja kas lind on varustatud ka raadiosaatjaga. Lisada tuleb täpne vaatluskoht ja -aeg ning vaatleja(d). Hea oleks üles märkida ka see, millises biotoobis (soo, viljapõld, heinamaa jne.) lind tegutses ja kas ning kui palju oli seal veel teisi kurgi.

Peale rõngavaatluste on huvipakkuvad ka kõik muud tähelepanekud kurgede kohta: saabumine ja lahkumine, rändeparvede ja suvilindude liikumised ning igasugused andmed pesitsemisest. Alati tuleks täpselt üles märkida vaatluste aeg (kuupäev, kellaaeg) ja koht, lindude arv, tegevus ja tegutsemispaik (biotoop) või lennusuund. Pesa leidmisel tuleks kirjeldada pesa (kui suur ja millest tehtud), pesapaika (biotoop ja vee sügavus pesa kõrval) ning märkida, mitu muna või poega seal on. Pesa ja pesapaika on soovitav ka pildistada - nii saab iga pesapaika täpsemalt dokumenteerida.

Kõik kureandmed on oodatud aadressil Eesti Ornitoloogiaühing, sookure töörühm, postkast 227, 50002 Tartu.