Ei mullast...

Lauri Kulpsoo

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu
kui kõndima õpid parkettide pääl
Sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul põldude hääl

Lesin kodudiivanil ja põrnitsen oma väikese, asjadega koormatud maailma nelja seina. Olen siin peremeheks- võin asju omasoodu ümber tõsta, üleliigset minema visata, kui tahan. Riiulitel valitsevas näilises korralageduses on minu jaoks iga asi täpselt seal, kus ta olema peab. Miski peale aknaklaasi painutava ning ahjutruubis uluva sügistuule ei reeda, et kusagil on veel üks suurem, korratult korrapärase ülesehitusega maailm, kus asjade paiknemist määravad kaugelt hoomamatumad jõud...

Too diivan, millel lesin, konutab juba mitu head aastat ühes nõukogudeaegses majas, eemal linnakärast. Nii pole mulle juba poisikeseeast võõras heinategu või kartulivõtt; sinapeal olen ka ümberkaudsetel põldudel ja niitudel uitavate rebastega, tean kõikide kullipesade asukohti peast. Ent kuidas võivad ühes betoonrajoonis üles kasvanud ja seal elavad linnalapsed teada, mida teevad nood rebased kevadel, siis kui kullimamma vahetpidamata niidu ja pesa vahet saalib ning oma vastkoorunud võsukeste põhjatuid kõhtusid edutult täita püüab? Rebased istuvad sealsamas niidul. Kahekesi. Peesitavad mõnusasti kevadpäikese käes ja ... suudlevad!

Sellistel hetkedel mõistan, et olen osa saanud millestki erakordsest ning tänan endamisi tuult, kes kevadel vallatult uimaseid kärblasi läbi lahtise akna tuppa kandes või sügisel ulgudes korstnasse takerdudes mulle ikka märku annab, millal on õige aeg. Aeg pikemalt mõtlemata võileivad kotti pakkida, binokkel üle ühe ja fotokott üle teise õla heita ning tollesse teise, rebaste ja kullide maailma astuda, et siis õhtul taaskord väsinuna, kuid puhtama ja paremana oma maailmasse naasta.

Ja ikka püüan ma sealt iga kord killukese kaasa võtta. Vahel see õnnestub, vahel mitte. Kuid see polegi alati kõige tähtsam, sest peale untsuläinud kaadrite säilivad emotsioonid- helindatud pildifailid ajukõvakettal.

Pöördel olev pilt on tehtud 1998. aasta varasügisel Meenikunno rabas vanalt semult ostetud Nikoniga, FUJI slaidifilmile. Peale lummava rabauduse päikesetõusu "inspireeris" mind ning sõber Vahurit tol hommikul veel ka peatselt saabuv Loodusfoto konkursi tööde esitamise tähtaeg. Kui Vahur pärastlõunal filmi vahetama hakkas, avastas ta, et film oli kolmanda kaadri kohalt katki rebenenud ning et ta oli kogu hommikupooliku tühja klõpsinud. Vahel õnnestub, vahel mitte...

Nii, nagu ei kujuta ette Eesti muusikavaramut ilma RUJA loominguta, ei kujuta ette oma elu pildistamata.