Kuu loom - pisihiir

Rainer Kerge

Liiginimetus pisihiir ütleb selle loomakese kohta olulise ära. Tegemist on hiirega, seda kõigepealt. Ja teiseks, pisihiir on hiirlaste sugukonna väikseim esindaja. Kui mõni neist loomadest kinni püüda ja kaalule tõsta, võib tema raskuseks lugeda kümmekond grammi. (Võrdluseks: kroonine münt on umbes viis grammi kerge).

Pisihiire arvukus kõigub suurel määral nii aastate kaupa võrreldes kui ka aastasiseselt. Enim võib neid tillukesi närilisi leida sügiseti.

Sugulased

Pisihiir kuulub näriliste (Rodentia) seltsi, hiirlaste (Muridae) sugukonda. Muuseas, närilised on imetajate seas populaarsemaid seltse - siia kuulub kolmandik imetajatest, umbes kaks ja pool tuhat liiki.

Närilised eristuvad teistest imetajatest eelkõige selle poolest, et neil on hästiarenenud lõikehambad ning nende ja purihammaste vahele jääb lai tühi maa - diasteem ehk hambalaie. Diasteem on tekkinud seetõttu, et silmahambaid ja eesmisi purihambaid närilistel pole.

Pisihiire lähimad Eestis elavad sugulased on rotid (Rattus sp) ning kodu-, juttselg-, mets- ja kaelushiir.

Leethiir (Clethrionomys glareolus) ja uruhiir (Microtus sp) on hamsterlaste (Cricetidae) sugukonnast. Hiire nägu, ainult et karvasema või pikema sabaga, on Eestis haruldased pähklinäpp (Muscardinus avellanarius) ja lagrits (Eliomys quercinus) ning vähearvukas kasetriibik (Sicista betulina). Veel arvatakse Eestis elavat ka kunelit (Glis glis). Kõik nad on närilised, ainult et erinevatesse sugukondadesse laiali pillutatud.

Hiire moodi näevad välja ka karihiired (Sorex sp), kes kuuluvad aga koos muti ja siiliga hoopis putuktoiduliste (Insectivora) seltsi. Putuktoidulistel loomadel on palju väheeristunud hambaid ning enamasti ka pikk ja liikuv kärss kompimiselundi ülesannetes. Ühesõnaga - ürgne rühm.

Närimismure

Näriliste lõikehambad ulatuvad kaarjalt kumerdunult sügavale lõualuusse. Lõikehammastel juuri ei ole, mistõttu kasvavad nad senikaua, kuni loomake elab. Et hambad tülikalt pikaks ei kasvaks, peavad närilised kogu aeg midagi, soovitavalt kõvemat, järama.

Pidev närimine aitab lisaks hammaste kulutamisele need ka teravad hoida. Nimelt on enamikul närilistest lõikehambad kaetud emailiga ainut eestpoolt. Närimisel kulub hamba tagumine pool kiiremini ja emaileeritud paraadkülg teritub. Võrdlus peitlitega oleks paslik ja kindel.

Peaaegu et vahetpidamata närida oleks keeruline, kui poleks korralikke mälumislihaseid. Närilistel on need olemas.

Kuna näriliste söömaajad on üldjuhul kõvad ja kuivad, on neil hästiarenenud süljenäärmed. Kuiva toidu seedimiseks on nad varustatud pika sooltoru ja suure pimesoolega.

Sabahaare

Selja pealt on pisihiir hiirekarva, "kokkuvõtlikult" - hallikaspunakaspruun. Neid kolme värvi saab vajadust mööda teistmoodi ritta panna. Küljed on seljaga võrreldes heledamad, kõht ja käpad teinekord päris valged.

Mandri-Eestis võib pisihiirt kohata mitte küll tihti, aga see-eest kõikjal. Saartel läheb pisihiire leidmisega raskeks. Elupaikadest meeldivad pisihiirele tihedalt kasvavate kõrgete taimedega kohad. Hästi tunneb ta ennast viljapõldudel, niitudel, roostikes, kõrkjates, ka kraavi- ja teepervedel. Nimetatud kohad teeb pisihiire jaoks mõnusaks eelkõige lai seemnetega kaetud toidulaud ja võimalus märkamatuks jääda või vajadusel kiiresti varjuda. Vaenlasi on pisikesel, kuid ilmselt maitsval loomakesel palju.

Kui põllult on saak koristatud, kogunevad pisihiired hea meelega põhuhunnikutesse, kus veedavad talve või kust võivad sattuda küünidesse ja salvedesse, sealt edasi vahel ka elamutesse.

Turnimise teeb pisihiirele lihtsamaks pikk ja painduv saba, mis aitab tal näiteks tuules kõikuvatel kõrtel ronida. Pisihiir on ainus Eestis elav loom, kes võib uhkustada haardsabaga. Teised elukad peavad leppima muude sabakasutusvõimalustega.

Pesaehitaja

Kõrtel ei turni pisihiir lõbu pärast. Kõrtele või põõsaokstele ehitab ta endale kodu. Pisihiire "elamuid" on mitut tüüpi:

* magamispesa on kahe avaga tilluke ovaaljas kera;

* poegimispesa on ühe sissepääsuga ja pisut suurem, umbes pirakama õuna mõõtu;

* talvel elab pisihiir maa peal urgudes või puuõõntes.

Pesa ehitab pisihiir kuni meetri kõrgusele. Kui võimalik, võtab ta vundamendiks mõne linnu mahajäetud pesapõhja ja ehitab sellele siis katuse peale.

Pisihiire pesa on mitmekihiline. "Kirvetöö" ehk suuremad ja robustsemalt töödeldud kõrred-lehed-varred väljaspool ning vilditaoliseks massiks vormitud rohulibled ja seemnekarvakesed seespool. Uks ehk pesaõõnde juhtiv mõne sentimeetri laiune ava on meisterdatud lõunapoolsesse seina. Kodunt lahkudes katab majaperemees ukseava korralikult kinni.

Hiireelu

Pisihiir on aktiivne aasta ringi, nii öösel kui päeval - väikeste puhkepausidega, mõistagi. Suurema osa ajast kulutab hiir enda toitmisele ja peitmisele vaenlaste eest. Pisihiir on tänuväärne suupiste kärplastele, rebastele, varestele-harakatele, kullidele-kakkudele. Piirvanuseni (kolmeaastaseks) elamiseks peab omajagu õnne olema. Pisihiir kasutab ellujäämiseks head nina ja teraseid kõrvu, nägemine nii oluline pole.

Pereplaneerimisele hakkavad pisihiired mõtlema enamasti aprillis. Viimased mitmikud tuuakse ilmale oktoobris, kui öökülmad väga hiljaks jäävad, siis isegi novembri alguses. Pisihiired, kes on ennast talveks sisse seadnud suurte toiduvarude ligiduses (näiteks aitades või küünides), võivad sigida koguni südatalvel.

Poegi on ühes pesakonnas harilikult viis kuni kaheksa, vahel harva ka rohkem. Pisihiire pisiperet saab mõista sõna-sõnalt - vastsündinud hiirepoeg kaalub alla grammi! Kevadest sügiseni toob üks emahiir ilmale harilikult kaks-kolm pesakonda. Varajane suguküpsus ja suur järglaskond iseloomustab enamikku närilistest.

Hiirepojad iseseisvuvad suguküpseks saades, umbes ühe kuu vanuselt. Septembris-oktoobris sigivadki enamasti just sel aastal sündinud loomad.

Pikkus: 4-8 cm
Kaal: 7-13 g
Eluiga: kuni 3 a
Poegade arv: 2-8 (12)
Pesakondade arv: 2-3
Imetamine: 16 päeva
Klass: imetajad Mammalia
Selts: närilised Rodentia
Sugukond: hiirlased Muridae

Eestis elavad hiirlased:

Rändrott Rattus norvegicus
Kodurott R. rattus
Koduhiir Mus musculus
Juttselg-hiir Apodemus agrarius
Metshiir A. sylvaticus
Kaelushiir A. flavicollis
Pisihiir Micromys minutus

· 18. sajandil Eestisse jõudnud rändrott pagendas viissada aastat enne teda siia asunud koduroti elama Kagu-Eestisse, mujal peremehetseb rändrott.

· Kahel sarnasel rotiliigil saab vahet teha nii: kodurotil on saba tüvest pikem, rändrotil lühem; koduroti kõrvad ulatavad ette painutades üle silmade, rändrotil mitte.

· Pisihiir endale ise talvekorteriks urgu ei kaeva. Küll aga seab ta ennast meelsasti talvituma teiste hiirte ja muttide meisterdatud urgudesse.

· Pisihiire põhitoiduse moodustavad kõikvõimalikud seemned ja marjad, hea meelega sööb ta eri arenguastmetes putukaid. Kui aga pikka aega on majas nälg valitsenud, ei ütle pisihiir ära ka vähematest liigikaaslastest.


Joonistus: Kristi Jaanuss