Seenlill - kas seen või lill?

Urmas Laansoo

Selle salapärase taimega kohtusid sa tõenäoliselt juba juulis-augustis, kui käisid metsas mustikaid või pohli korjamas. Aga kahvatukollased kõverdunud pussakad turritavad samblast välja veel nüüdki, kui oled seeneretkel.

Kes ta siis õieti on? Oleks nagu seen, sest tal puudub taimele omane roheline värvus, aga tähelepanelikult silmitsedes märkad varrel väikesi soomusjaid lehti, mida seentel ju kunagi pole... Varre tipust leiad aga tiheda kobarana hulga kahkjaid õisi. Neid oleks kõige parem uurida suve suures südames - juulis ja augustis, aga vahest leiad nüüdki mõne hilineja.

Püüa uurida õie ehitust. Õisiku tipus on õielehti viis, allpool aga neli, tipmised õied on sageli alumistest suuremad. Tupp- ja kroonlehed on seenlillel üsna sarnased, kuid erineva pikkusega (tupplehed kroonlehtedest lühemad). Mõnikord õis ei avanegi, siis käib tolmlemine suletud õies ehk kleistogaamselt nagu mõnel kaktuselisel, kannikesel või hernel.

Kui seenlill on ära õitsenud, siis ajab ta oma "kaela" sirgu. Varre tippu kasvavad sentimeetripikkused kuprad, milles valmivad imepeened seemned. Vaata hoolega, tõenäoliselt leiad juba praegu kupraid, aga kevadel ning südasuvel hakkavad metsa all silma tumepruunid eelmise aasta kupardega varred.

Õisi uurides peaksime saama ka selgust, millisesse sugukonda taim kuulub. Ent see polegi nii lihtne. Seenlille suguluse üle teiste taimedega on botaanikud palju vaielnud: teda on arvatud uibuleheliste hulka (niisiis lakklehe, kuningakübara ning talviku sugulaseks), aga ka omaette seenlilleliste sugukonda. Viimasel ajal peetakse seenlille kõige lähedasemaks hoopis kanarbikulistega!

Aga ikkagi: kuidas ta toime tuleb? Et leherohelist ehk klorofülli pole, siis peab seenlill toitu hankima teistest taimedest erineval viisil. Tema salapärane abiline kuulub seente hulka. Kevadel, kui taimest pole midagi märgata, keeb elu meie pilgu eest varjatult. Maa all on tal mükoriisa ehk seenjuur - tihe seeneniitidega põimunud risoomistik, mis meenutab linnupesa. Inglased kutsuvadki harilikku seenlille "kollaseks linnupesaks". Just seal, sambla alla peitunud "linnupesas" aitab seen koguda toitaineid, mille varal suve teisel poolel kasvabki kahvatu lill.

Harilik seenlill (Monotropa hypopitys) on levinud kogu põhjapoolkera parasvöötmes. Kaheliigilise perekonna teine liik (M. uniflora) on peitunud Himaalajasse, Jaapanisse ning Põhja- ja Kesk-Ameerikasse.

Eestis nimetatakse seda taime mõnel pool veel kuuselilleks, kuningakübaraks ja öövarjuks. Kuusele, mille all ta kasvada armastab, viitab ka taime teaduslik nimetus: monotropa märgib kreeka keeles ühte suunda hoidvat õisikut, hypopitys - kuusealust, kuuselembest. Tõsi, tegelikult võime seenlille kohata ka männikutes ja isegi puudeta liivamaadel.