Kapten Saarso kirjad ookeanilt

Üheksas kiri

Kolmapäev, 4. oktoober 2000, South Keeling

Tagasivaade Lõuna-Ameerika rannikule (jaanuar-veebruar)

Rio da la Plata laht

Pooleks murdunud grootpoomile lasin Rio jahtklubi töökojas teha roostevabast plekist paiga, mille vanemtüürimees Tuisk koos uue vahetusmadruse Indrek Kirsiga kohale neetisid. Nõnda oli Lennuk jälle mereklaar ja 20. jaanuari õhtul pärast punkerdamist andsime otsad lahti, sihtsadamaks oli Punta del Este Uruguay rannikul.

Ülesõit läks ladusalt vedusa NE-tuulega ja 27. jaanuari hommikul olid otsad Punta del Este jahisadama kais. Sisseklaarimine tehti kiiresti. Tollimeeste kontor oli kinni ja selle külastamise soovitasid immigratsioonivõimud pärastlõunale lükata. Tollimehed ei ilmunud kogu päeva jooksul ja minu pärimise peale öeldi: "Kui tulevad, siis vormista, kui ei, ära vormista." Edaspidi ma selle ukse taga ei käinud.

Punta del Este on Lõuna-Ameerika jaoks ebatavaliselt puhas ja hästi hooldatud kuurortlinn Atlandi rannikul Rio de la Plata lahe suudmes. Tuleb tõdeda, et peale heakorra, millel Brasiiliast tulnu silm puhkab, selles linnas midagi erilist ei olnudki. Tuleks ehk märkida veel kaupade ja teenuste väga kõrgeid hindu. Punta del Estes käivad suvitamas peamiselt jõukad argentiinlased ja ka heal järjel brasiillased. Sadamas seisvad purje- ja mootorjahid olidki valdavalt Argentiina lipu all. Jahtide suurus ja väljanägemine ei jätnud kahtlusi omaniku varalise olukorra suhtes.

Järgmisel päeval olin üksi laevas ja tegin pisut kirjatööd. Mind katkestas ahtri poolt kostev koera vali haukumine. Läksin kokpitti asja uurima ja nägin ahtrist umbes viie meetri kaugusel kummipaati, milles olid mees, naine ja koer. Viimane hoidis oma pilku Lennuki ahtril ja muudkui haukus. Üle ahtri kiigates nägin ahtripeegli trepi alumisel astmel peesitamas emast merilõvi. Tõin kärmelt kajutist fotokaamera ja viskasin paadis olijatele, kes kohe pildistama asusid. See kõik toimus sõnagi vahetamata.

Ahtripeegli trepp jäi merilõvi lemmikpaigaks kuni järgmise päevani, mil ta oma lesila roolimehe istmele laiendas. Külitas vasakus poordis, siis näis tüdivat ühest asendist ja loivas ümber rooliratta paremasse poordi. Vahel käis ta ära - nähtavasti söömas. Lähikonnas, kus oli kalurite kai, söötsid inimesed päevade kaupa merilõvisid. Vajadust loodusest kala püüda viimastel küll polnud. Kõht täis, pöördus loom laevale tagasi ja võttis oma koha sisse. Kuigi tegu oli rahumeelse olevusega, arvestasin siiski varuväljapääsuga vööriluugi kaudu juhuks, kui uudishimu teda kajutisse peaks juhatama. Seda siiski vaja ei läinud.

30. jaanuari õhtul andsime otsad lahti lühikeseks ülesõiduks Buenos Airesesse. Teekond viis meid üle Rio de la Plata lahe, mis kujutab endast suurt estuaari ehk lehtrikujulist jõesuuet. Siin kohtuvad kaks täiesti isesuguste omadustega vett. Soolasesse ja läbipaistvasse Atlandi ookeani valguvad Parana ja Uruguay jõe magedad veed, mis oma hõljumisisalduse tõttu on liialdusteta öeldes piimaga kohvi värvi ning sama läbipaistmatud. Vee omaduste järkjärguline muutus pinnakihis on silmaga näha: mida sügavamal jõesuudmes, seda hägusem vesi. Ajuti on pinnakihis märgata jõe- ja ookeanivee selget piiri. Rio de la Plata lahes toimuvad protsessid on arusaadavalt huvitanud teadlasi ning seetõttu on lahte võrdlemisi hästi uuritud. Lahe vesi on enamasti kihitatud kaheks. Pealmine veekiht, mis pärineb jõgedest, on mage ja suure hõljumisisaldusega. Selle all on soolane ja läbipaistev ookeanivesi. Neid kaht eraldab järsk soolsuse hüppekiht ehk halokliin, mis on lääne poole kaldu. Teiste sõnadega väheneb mageda pinnakihi paksus ookeani suunas, kuna laht muutub järjest laiemaks ning mõistagi toimub kahe veemassi järkjärguline segunemine läbi halokliini.

1. veebruari varahommikul jõudsime Buenos Airesesse ja andsime otsad Yacht Club Argentino sadamas. Kui vees hulpiv prügi välja arvata, oli see järjekordne korra ja puhtuse oaas nagu eelmisedki Lõuna-Ameerika jahtsadamad.

Sisseklaarimine käis nagu niuhti. Kolm päeva taksoga mööda linna ning olidki kõik vajalikud ametnikud külastatud ja paberitel arvukad templimärgid peal. Asjaajamise edumeelsusest kõneleb ka see, et ükski ametnik, kaasa arvatud tollimehed, ei tundnud laeva ega tema seisukoha vastu vähimatki huvi.

Miks Antarktika-plaan katki jäi?

Veebruaris on lõunapoolkeral suur suvi (meie mõistes august), märtsis hakkab aga ilmastik näitama esimesi sügise märke. See teadmine nõudis reisi lähikuude plaanide ülevaatamist ja ühe põhimõttelise otsuse langetamist.

Nimelt oli mul juba Tallinnast väljudes kavatsus ümber Kap Hoorni purjetades ka Antarktika poolsaarele põigata. Seda plaani ei tahtnud ma igaks juhuks avalikult välja reklaamida, kuna soovisin enne veenduda laevas ja meeskonnas, kes mõistagi oli asjaga kursis. Kuna Lennuk oli ennast tõestanud ning mehed kõigiti tragid ja palju kogemusi juurde saanud, pidasin juba konkreetsemat plaani ning soetasin Buenos Aireses täiendavaid merekaarte.

Vastupidi minu ootustele ei leidnud lõunamandri külastamise plaan meeskonna üldist poolehoidu. Rääkisin sellel teemal kõigiga koos ja igaühega eraldi. Kuna olen varem merd sõitnud ainult Arktikas, püüdsin kirjanduse põhjal anda võimalikult tõepärase kujutluse meid Antarktika vetes ootavatest tingimustest. Siiski jäi osa meeskonnast eitava hoiaku juurde. Huvi puudumine, mugavus ja hirm tundmatuse ees panid paika ambitsioonide piiri, mis jooksis läbi Drake'i väina piki 57. lõunalaiust. Et pingeline olukord maandada ning edasisõitu planeerida, panin Antarktikasse mineku hääletusele, millest võtsid osa kuus põhimeeskonna liiget. Uus vahetusmadrus Jaanus Nõgisto ei osalenud omal soovil, ütles vaid välja oma arvamuse. Kokkuleppe järgi jäi häälte võrdse jagunemise korral lõplik otsus minu langetada.

Üsnagi ootuspäraselt jagunesid hääled pooleks: kolm poolt ja kolm vastu. Pinge jäi õhku, kuna mina võtsin endale veidi mõtlemisaega.

Ühelt poolt oli määratult kahju loobuda nüüd, kus kõik oli ajaliselt ja tehniliselt võimalik, Antarktika üpris lähedal ning triivjää levik suvises miinimumis. Teisalt tuleb arvestada, et meeskond on nagu kett, mille tugevuse määrab kõige nõrgem lüli. Ülekoormust talunud lüli võib katkeda ka palju hiljem ning ootamatusest võib tagajärg olla hullemgi. Nõnda siis langetasin raske südamega otsuse Antarktikasse sõidust loobuda. Selleks korraks.

TÄNAVAMUUSIK BUENOS AIRESES