Kuldkeeled on tõmmatud üle vee…

Jaak Nõlvak

Kuldkeeled on tõmmatud üle vee,
Üle laia ja sügava mere,
Kuldkeeled, kuldkiired, üks õnnis tee,
Kuldkiired kui päikese helinast kee -
Üle elu, see sügava mere.

(Ernst Enno "Hõõgamine")

Looduse pildistamist kirjeldades või lahti seletades toetume enamasti kas muutuvaile kogemustele-meeleoludele või teisenevale maitsele.

Algul oli see lihtsalt nähtu talletamine. Alles ajapikku lisandusid imetlus ja uudishimu, mis ehk tekitasidki selle sisemise pinge, millele järele andes muutus uue vaatenurga otsimine põnevaks. Pealegi on see lahe ajaviide. Natuke peab ka harjutama.

Pärast piltide ilmutamist võib tegijat esialgu tabada kerge pettumus. Ent tihti see taandub: tulemus hakkab isegi meeldima, nii et tekib himu teistelegi näidata. Kuid olulisim tundub põnevus: altminek või rahulolu. Ja see teine leidmine - vahel harva märkad mõndagi alles pildilt...

Olen pildi tegijana asjaarmastaja, ametilt paleontoloog. Otsides paekivist kunagise mereelustiku mikroskoopilisi jäänuseid, on silm ajapikku kogenud nägema ka väikesemaid asju, oleseid ning detaile.

Geoloogitöö on andnud ka liikumisvõimalusi. Pildistamine algas kohustusest tuua tööreisidelt koju lisaks muljetele ka "tõendmaterjali" sellest, mida nägin ja kuidas seal on. Seal, kuhu igaüks ei pääse: vulkaani kraatris ehk ühtaegu pilvedes ja maa sees, või mägises kõrbes. Kodustele tuli kaasa tuua looduse ilu ja vahest ka vaatluse vaeva ja valu. See õpetaski nähtut algul lihtsalt talletama, hiljem juba omapärast märkama. Tabatud ainulaadsus ergastab mälestusi. Kel lusti, saab meeleolupiltidelt otsida omi seoseid, vahest leida isegi ühisjooni mõne tekstiga või slaidiajastul muusikaga.

Paljud eksootilised välitööd on omaaegsetel ORWO slaididel tasapisi kustumas nagu ka üldisem huvi slaidiprogrammide vastu. Nende aeg sai otsa. Nüüd on uus tehnika, video ja võrreldamatult paremad materjalid - vastavalt võimalustele ja vajadustele. Kuid mõndagi paika enam ei pääse ning uusi ja paremaid pilte neist teha ei saa.

Pöördel olev pilt ei sündinud üle laia ja sügava mere, vaid Jägala joast allavoolu - seal, kus langeva vee möll raugeb. Paelus sooja ja külma, liikuva ja tarduva vee piiriala. Algul, kaadrit valides, ei silmanud ma kuldseid triipe jääkihtide serval. Nägin vaid peegeldust, värvide kontrasti, hõõgamist. "Kuldkeeli" märkasin alles pildil. See oligi teine leidmine.

Looduse jäädvustamine nõuab aega ja vabadust. Võimalust istuda maha ja mõelda elu üle järele. Nii soovitas koolipoisile isa just sel viimasel minutil, kui oli vaja tema käest mõnd rubla, et rongile joosta ja nädalalõpuks linnast pääseda - LOODUSESSE, kus pole andeksandmist ega süütunnet. Oma "…mis sa jooksed…" ajalise sobimatusega see kogu eluks meelde jäigi.


Autori foto