Euroopa maastikukonventsioon allkirjastamiseks avatud

Kalev Sepp

 

Konventsiooni lätted omavalitsustes

Käesoleva aasta 20. oktoobril kohtusid Firenzes paljude Euroopa riikide esindajad, et oma allkirjaga väljendada soovi liituda Euroopa maastikukonventsiooniga. Konventsiooni saamislugu on olnud küllaltki pikk ja keeruline. Viimase aastakümne Euroopa loodus- ja keskkonnakaitsepoliitikas on maastikuline lähenemine leidnud üha laialdasemat tähelepanu. Euroopa keskkonnaministrite Dobrishi kohtumise järel 1995. aastal välja antud Euroopa keskkonnaseisundi ülevaatearuandes ning Euroopa bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse strateegias pühendati maastikule esmakordselt eraldi peatükid. Kuid vaatamata maastikulise lähenemise väärtustamisele nii eelnimetatud üllitistes kui kogu keskkonnakorralduses, pärineb maastikukonventsiooni loomisidee ja algatus tegelikult hoopis kohalikelt omavalitsustelt.

Paljude Euroopa piirkondade omavalitsuste esindajad, kelle ülesannete hulka kuulub üldjuhul ka valitsetava piirkonna elanikele kvaliteetse elukeskkonna tagamine, hakkasid põhjendatult tähelepanu pöörama maastiku kui elukeskkonna kvaliteedi langusele, piirkondliku identiteedi kahanemisele ning ka ebatäielikele maastikukorralduse meetmetele. Siiani puudus ühtne rahvusvaheline õigusakt, mis sätestaks otseselt ja täielikult Euroopa maastike kaitset, korraldust ja planeeringut. Süvenev mure maastike kvaliteedi pärast ja ebapiisavad maastikukorralduse meetmed põhjustasid selle, et 1994. aastal kiitis Euroopa kohalike ja regionaalsete omavalitsuste konverents heaks maastikukonventsiooni eelnõu väljatöötamise ettepaneku. Asutatud töögrupp, milles osalesid nii Euroopa Nõukogu kultuuripärandi kui ka bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse komitee, mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide (Maailma Looduskaitse Liidu, UNESCO jt.), kohalike omavalitsuste ning teadlaskonna esindajad, sai ülesandeks koostada ja kooskõlastada konventsiooni esialgne tekst. Järgnevatel aastatel korraldas Euroopa Nõukogu mitu nõupidamist ja arutelu, et ühtlustada arusaamasid konventsiooni eesmärkidest ja reguleerimisvaldkondadest ning täiendada ja lihvida konventsiooni teksti. 19. juulil 2000.a. kiitis Euroopa Nõukogu ministrite komitee maastikukonventsiooni teksti heaks ja leppis kokku kuupäeva, millal kokkulepe avatakse allkirjastamiseks.

Konventsiooni lähtekohad

Maastikukonventsioon püüab ühendada loodus- ja kultuuripärandi kaitsjate eesmärke, toonitades loodusliku ja kultuurilise pärandi väärtustamist ja säilitamist eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Konventsiooni preambulis rõhutatakse

o maastiku tähtsat rolli piirkondliku ja kohaliku kultuuri kujunemises. Maastik kannab endas olulist osa Euroopa loodus- ja kultuuripärandist;

o maastikku kui mängulava mitmele majandussektorile. Maastik on oma olemuselt kergesti mõjutatav ja haavatav ning põllumajanduses, metsanduses, tööstuses ja maavarade kaevandamise tehnoloogiates, samuti transpordis ja turismis toimuvad arengud kiirendavad maastike ümberkujunemist;

o maastikku kui indiviidi ja ühiskonna heaolu võtit;

omaastikku, millel on kultuurilises, ökoloogilises ja sotsiaalses sfääris tähtis avalikkust ühendav roll. Maastik on majandusressurss, mis õige majandamise korral aitab kaasa töökohtade loomisele.

Iga konventsiooni heaks kiitnud riik kohustub kindlustama maastike kaitset, korraldust ja planeerimist, kasutades riiklikke meetmeid ja Euroopa koostööd. Oma riiklikus süsteemis peab iga osapool määrama parima territoriaalse tasandi konventsiooni rakendamiseks, lähtudes kohalike omavalitsuste Euroopa hartast.

Euroopa maastikud moodustavad ühise varamu, mille kaitseks, majandamiseks ja planeerimiseks peavad riigi koostööd tegema.

Üld- ja erimeetmed

Üldmeetmete osas kohustub iga osapool

o looma juriidilised põhialused, näitamaks, et maastik on oluline inimese elukeskkonna komponent, et ta on rahva ühise kultuuri, ökoloogilise, sotsiaalse ja majandusliku pärandi mitmekesisuse väljund ning rahva identiteedi looja;

o defineerima ja rakendama maastikupoliitikat, mille eesmärk on maastike kaitse, hooldamine ja planeerimine;

o leidma võimalusi kaasata üldsust, kohalikke ja piirkondlikke võimuorganeid ning teisi maastikupoliitika väljatöötamisest ja rakendamisest huvitatud osapooli;

o integreerima maastiku oma regionaal- ja linnaplaneeringu poliitikasse, kultuuri-, keskkonna-, põllumajandus-, sotsiaal- ja majanduspoliitikasse, samuti kõikidesse teistesse poliitikatesse, mis võivad maastikke otseselt või kaudselt mõjutada.

Konventsiooni rakendamise erimeetmetest võiks esile tõsta vajaduse suurendada inimeste teadlikkust maastike väärtusest praegu ja edaspidi, eelkõige korraldades koolitust ja suunates haridust. Samuti kohustub iga konventsiooni osapool määrama kohalike silmis väärtustatud maastikud, kaasa arvatud ohustatud maastikud, ning analüüsima nende omadusi, dünaamikat ja neid ümber kujundavad mõjusid.

Euroopa Maastiku auhind

Euroopa Maastiku auhind on tunnustus, mida konventsiooni järgi antakse kohalikele ja regionaalsetele võimuorganitele ja nende allüksustele, kes oma piirkonna maastike kaitseks, korralduseks ja/või planeerimiseks on püsivalt rakendanud mõjusaid meetmeid ning kes oma tegevusega on teistele Euroopa võimuorganitele eeskujuks. Euroopa Nõukogu ministrite komitee määrab ja avaldab kriteeriumid, mille alusel Euroopa Maastiku auhinda välja antakse. Auhinna saamise taotlusi võivad komiteele esitada nii piiriüleste alade kohalikud ja regionaalsed võimuorganid kui ka nende grupid eeldusel, et nad majandavad konkreetset maastikku ühiselt.

Maastikukonventsiooni tööd hakkab korraldama Euroopa Nõukogu, tuginedes eelkõige kahele olemasolevale komiteele (kultuuripärandi ning bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse komiteed) ning maastikuekspertide loodavale kogule.

Euroopa maastikukonventsioon ja Eesti

Võime uhkusega kõnelda Eesti pikaajalistest ja kuulsusrikastest maastikukaitse ja -planeerimise traditsioonidest. Samas seisame käesoleval ajal silmitsi paljudele Euroopa piirkondadele omaste probleemidega - maastik kui kohaliku identiteedi sümbol tuhmub tasahilju, maastiku kui elukeskkonna kvaliteet sammub allamäge jne. Eesti keskkonna- ja looduskaitsestrateegias ning igapäevatöös on maastikul auväärne positsioon nii looduskaitses kui planeeringutes. Tehtud jõupingutustele vaatamata on maastikupoliitika praegused meetmed osutunud kohalikul tasandil ebaefektiivseteks. Jääb vaid loota, et Eesti avardab loodus- kultuuripärandi kaitse võimalusi ning ühineb maastikukonventsiooniga lähiajal. Eeldused konventsiooni edukaks elluviimiseks on olemas.

Maastikupoliitika praegused meetmed on kohalikul tasandil osutunud ebaefektiivseiks. Kas maastikukonventsiooni rakendudes paraneb hoolitsus maastike kui loodus-ja kultuuripärandi olulise osa eest?