Äärmuslikud matkaelamused ääremaal

Airi Hallik

VALASTE JUGA TALVEL

Ida-Virumaa on sobiv paik kontrastiturismi jaoks. Loodusega ei vastandu siin mitte üksnes kaevandused ega tööstus. Inimene on jätnud siinsele maastikule valusaid jälgi ka sõja ja sõdalaste läbi.

Ida-Virumaa pankrannikul seisavad silmitsi maa ja meri. Kunagi enne jääaega voolas pangajärsaku all arvatavasti võimas jõgi, mis kulutas aluspõhjakihtidesse oru. Hiljem laiendasid seda jääliustikud ja seejärel meri. Tänapäeval voolab pangalt alla mõnes kohas pisut vett, mis külmal aastaajal jäätub. Nüüd ongi aeg teha matk ekstreemtingimustes.

Ühel päeval helistab noor rohelise liikumise tegelane Kalev Pärt Kohtla-Järvelt ja ütleb, et ta kavandab väliööbimisega kolmepäevast matka marsruudil Kohtla-Järve - Aa - Ontika - Toila. Kaasa võtta kõik alpinistile vajalik.

Külma ja haiguste tõttu kahaneb matkajate arv viieni. Kui oleme õhtul Kohtla-Järvele saabunud, kamandab korraldaja kotid uuesti selga ja Saka mõisa sammuma: 10 kilomeetrit mööda tuulist südaöist maanteed mere poole. Kell üks jõuame põlispuudevahelise tondilossini, kust vaatavad vastu raamideta ukse- ja aknaavad. Põrandakatteks on aga pehme saepuru ja klaasvill. Jääb üle vaid 14-kraadise pakase puretud näppudega kotid lahti harutada.

Hommikul aitab eluvaimu sisse saada kuum supp lõkke ääres.

Matk jätkub läände. Aa lähedal leiame kaldas pisikese liivakivikoopa, kuhu saab sisse pugeda. Oleme Saka - Ontika - Toila maastikukaitseala alguses. Paekallas on ohtlik ülalt varisevate rahnude tõttu. Külm aeg on pangal ronimiseks kõige kindlam, varingud toimuvad peamiselt kevaditi. Mõnest kohast võib pank siis tundmatuseni muutuda.

Ronime mööda kohati puuduvate astmetega raudtreppi, kuid kena Kivisilla joa alla pääsemiseks peame ikkagi köie appi võtma Ees. seisab veel mitu laskumist mere äärde, et siis jälle pangale tõusta. Pea kõikjal leidub omaaegsetest piirivalvuritest jäänud okastraati. Julged, kes võtavad ette Ontika sügavaima laskumise ja kõrgeima tõusu (55,6 m), kohtavad samuti neid salakavalaid tehistakjaid. Teekonnal näeme kaevikuid, moonaladusid, garaaþe, vaatetorne…

Teist ekstreemset ööbimist me ette ei võta. Ontika mõisahoone ei näe just väga hea välja, kuid ruume on seminaride ja konverentside jaoks korrastatud. Leidub ka külalistemaja.

Uus päev toob pehme ilma. Valaste joale läheneme rusukallet pidi.

Raagus lehtpuusalu paljastab allalükatud sõidukite riismeid. Kunagi pudenenud kaldast alla isegi NL-i sõjaväekopter. Samamoodi on oma lõpu leidnud mõnigi maffiameestele jalgu jäänud tegelane. Siinsamas lipendavad kauni harulduse - mets-kuukressi - läbipaistvad kõdrakesed.

Valaste juga ei ole ühegi foto peal nii kaunis kui nüüd. Sajad hiiglaslikud ja tuhanded pisemad purikad varjavad veesagarat, mis langeb 26 meetri kõrguselt. Eelmisel aastal joa kohale kerkinud vaateplatvormi roostevabast metallist käsipuud on olnud pikanäpumeestele magus saak. Viimane ööbimine on Martsas. Siit jookseme pungil seljakottide, kolisevate pottide ja köiepundardega mitu kilomeetrit Toilasse bussi peale. Sedapuhku kõik. Tagasi soovitab Kalev tulla siis, kui kevad tärkab.

Habras taim mets-kuukress (esiplaanil) kasvab Eestis just paekalda jalami varjulises lehtmetsas. Kaader on valitud nii, et allalükatud mootorrattaromu samas kõrval ilusat pilti ei rikuks.