Kuu loom - metssiga

Rainer Kerge

Arvatavasti 1920. aastatest hakkasid kütid talviti üha sagedamini märkama metsades imelikke sõrajälgi. Seninägematu elukas - kitsest suurem, põdrast väiksem -käis mööda sooservi ja rabaääri. Ehk hirv? Kindlasti mitte: hirve sõrgatsid kõndimisel harilikult maapinnani ei küüni.

Varsti oli nõukamatel selgus käes - Eestisse oli jõudnud metssiga, ladina keeli Sus scrofa.

November-detsember on metssigade pereplaneerimise kuud.

Sugulased

Mõistagi võib endast sõrajälgi maha jätta vaid sõraliste (Artiodactyla) seltsi klassifitseeruv loom. Sugukonnad sigalased (Suidae), pekaarilased (Tayassuidae) ja jõehobulased (Hippopotamidae) kuuluvad sõraliste ürgsemasse alamseltsi mittemäletsejalised (Nonruminantia). Nimestki on aru saada, et nende loomade seedimine on lihtsam ja toitu ei mäletseta.

"Moodsamad" sõralised, nagu näiteks metskits, põder ja punahirv, arvatakse alamseltsi mäletsejalised (Ruminantia).

Sigalased elavad Aafrikas ja Euraasias. Niiskeid paiku ja tihnikuid eelistavad sead on üldjuhul soojalembesed - metssiga on kõige kaugemale põhja levinud sigalane.

Metssea lähimad sugulased on samasse perekonda kuuluvad paari-kolmekümne sentimeetri kõrgune kääbussiga (S. salvanius) ning paljude teadlaste poolt üheks liigiks kokku arvatud habesiga (S. barbatus) ja jaava siga (S. verrocosus).

Põhjamaa elaniku silmale kentsakad sigalased on oranþi karvastiku ja rohkete valgete tuttidega jõesiga, tüügastest kaetud koonuga tüügassiga ning ülipikkade kihvadega hirvsiga ehk babirussa. Aafrika ekvaatorilähistes metsades tatsab ringi üsna metssea moodi laanesiga.

Kihvakandja

Siga näeb välja nagu loom, kes liigub soistes paikades ja tihnikutes ning kellele ei valmista raskusi toidupoolist maa seest välja tuhnida. Metsseal on kiilukujuline keha, mis lubab end hõlpsalt läbi tiheda võsa pressida. Laiali hoidvad sõrad võimaldavad metsanotsudel ohu puhul pageda roostikesse, soodesse, rabasaartele. Sinna vaenlased - eelkõige hunt, harvemal juhul ka karu - lihtsalt ligi ei pääse. Lisaks neile kahele suurkiskjale võib eriti just põrsaste head olemist segada veel ka ilves.

Metssea pikk koon päädib tugeva, kuid tundliku kärsaga. Esmalt nuhib siga välja, kus toidupoolis peidus on, ja siis tuhnib söömaaja maa seest päevavalgele.

Erinevalt oma Eestis elavatest seltsikaaslastest põdrast, hirvest ja kitsest on siga kõigesööja ehk omnivoor. Peatoiduse moodustavad mitmesuguste taimede maapealsed ja -alused osad. Kindlad lemmiktaimtoidud on näiteks võilill, teeleht, teravili ja kartul. Loomset valku hangib metssiga usse, limuseid, putukaid, kahepaikseid, madusid, linnumune ja pisiimetajaid süües. Teada on juhud, mil metssiga on murdnud kitsetalle. Suure näljaga võib saagiks langeda ka väetim liigikaaslane.

Murdmist lihtsustavad hästi arenenud silmahambad - kihvad. Ülemised ja alumised silmahambad hõõrduvad söömisel teineteise vastu ja lihvivad end sedasi üliteravaks. Kultidel kasvavad kihvad kogu elu ja nende suuruse ning kuju järgi võib määrata looma vanust.

Seakari

Metssiga on ööloom, päeval eelistab ta varjuda paksemasse tihnikusse või tihedasse kuusikusse. Vaid talvel võib metssigu tegutsemas näha ka päise päeva ajal.

Metssead elavad karjana. Harilikult moodustab karja juhtemane ja tema paari aasta järglased: selle aasta põrsad ja "murdeeas" sead - kesikud.

Vanad kuldid elavad eraldi ja ühinevad karjadega innaajal, novembris-detsembris. Kui emis pole kesikkulte selleks ajaks karjast minema saatnud, sunnivad tugevad täiskasvanud kuldid nüüd noori konkurente lahkuma. Nii välditakse "sugulusabielusid".

Karjas koos olles on loomad paremini vaenlaste eest kaitstud. Samuti on hulgakesi lihtsam liikuda ja toituda. Suuremad loomad tallavad ees rajad sisse ja tuhnivad toidupoolise lume alt välja.

Novembris-detsembris paaritunud emised toovad märtsis ilmale kuni paarteist põrsast; mida vanem emis, seda suurem pesakond.

Ligemale poolte põrsaste elu katkeb juba esimesel eluaastal. Suur osa põrsastest langeb röövloomade (vahel ka lindude) saagiks. Noortele saavad saatuslikuks ka karm talv või vihmane ja jahe kevadsuvi.

Poegimiseks ehitab emis paksu kuuse-või pillirootihnikusse pesa, kust põrsad esimese kümne päeva jooksul kärssa välja ei pista. Paarinädalased triibulised püüavad emaga juba sammu pidada. Sügiseks on pojad piimatoidult ja triibukandmiselt maha arvatud. Suguküpseks saavad emised aastasena, aga pole haruldane, et soodsatel aegadel paarituvad ka kevadel sündinud emasloomad. Kultidel läheb "meheikka" jõudmisega pisut kauem aega.

Rändloom

Väga külmad ja paksu lumega talved jätavad sead hätta. Kuigi metssigadel on pikkade harjaste all tihe aluskarv (no umbes nagu kõrvadeni tõmmatud karupüksid), on tegu ikkagi üpris soojalembese loomaga. Samuti takistab sügavalt külmunud pinnas ja paks lumi söömaaja väljakraapimist.

Pole ka ime, et üsnagi külmadel aastasadadel, 17.-19. sajandil, metssiga Eestis ei elanud. 19. sajandist on teada napilt kümmekond juhtu, mil meie mail seda sõralist nähti. Tegemist oli ilmselt uusi elupaiku otsivate isastega.

Just karmidel talvedel, kui toidupoolist vähevõitu, on tavaline, et täies elujõus kuldid lähevad paremaid kodukohti otsima. Kultide retked võivad ulatuda pideva levila piirist kuni neljasaja kilomeetri kaugusele.

Eluks soodsad paigad avastatud, järgnevad kultidele emised. Kui pioneerid jäävad ellu, hakkavad uudismaale luurekäike tegema juba terved pesakonnad, kes talveks siiski kodupaika tagasi siirduvad. Pesitsema julgetakse uues paigas hakata alles paari aasta möödudes.

Esimene teadaolev Eestis sündinud põrsapesakond nägi ilmavalgust 1932. aasta kevadel. 1940. ja 1941. aasta haruldaselt karmid talved hukutasid noore metsseaasurkonna ja uuesti kolis metssiga Eestisse 1945. aastal. Tänapäeval elab Eesti metsades umbes 15 000 metssiga.

Pikkus: 110 - 200
Kaal: 70 - 250 (kuni 350)
Eluiga: 9 (25)
Poegade arv: 4 - 12
Imetamine: 3 kuud


Klass: imetajad Mammalia
Selts: sõralised Artiodactyla
Sugukond: sigalased Suidae


Eestis elab sigalastest metssiga Sus scrofa

  • Kodustatud metsseast arenes tõurohke kodusiga.
  • Sigadel on hästi arenenud kuulmis- ja haistmismeel. Sigu kasutakse trühvlite (seen, mille viljakehad on mullas) otsimiseks, aga ka narkootikumide leidmiseks.
  • Metssead on "mudamaadlejad". Suplused porimülgastes aitavad reguleerida kehatemperatuuri ja nahale jäänud mudakiht hoiab eemal verd imevaid putukaid.
  • Pulmade aegu peavad rivaalitsevad kuldid omavahel veriseid duelle. Kaitseks vastase võimsate kihvahoopide eest on metssigadel roiete piirkonnas tugev sidekoeline kaitsekilp.


Joonistus: Kristi Jaanus