Ott Kool
|
|
On kerglane uskuda, et seda, mis varjul, pole olemas Ott Kool "Põdraöö" (Eesti Loodus 1973, 5, lk. 268)
Tänapäeval aitab perele mitmeks päevaks leivast, mille pagar valmistab poolest kilost jahust. Piltlikult: mõne hektari suurusel põllunurgal, kus küpses rukis, oli 16 000 pätsi leiba. Pange need soojad pruunid leivad mõttes üksteise kõrvale, selle põllunurga peale. Iga inimene muutuks sõnatuks aukartusest mulla eluvõime, puhta vee ja selgest laotusest langeva soojuse imejõu ees. Kui ta mõtlema jääks... Kui ta on sellisel kultuuritasandil, et näeb kõige looduses toimuva seostatust, ühtsust. Kui ta oskab hinnata teiste tehtud tööd ja elu järjepidevust. Millegipärast oli geoloogide maastikuauto sõitnud põllu keskel kuplil asuva väikese metsatuka poole. Juht oli pööranud masina otse vilja sisse. Kui seal oleks olnud 16 000 pätsi leiba, jäänuks auto ehk põlluserva. Milleks inimesel kujutlusvõime, kui ta ei taju seoseid? ("Loodusvarade kasutamine on kultuuriküsimus", EL 1987, 5, lk. 340)
Nõnda mõtiskles Ott Kool seostest ja inimkultuurist fosforiidisõja päevil. Seda meest tunti rohkem raadiohääle kui kirjapildi järgi. Aga loodusega oli tal eriline suhe. Ott läks kõnnumaadele enamasti üksi, sest ta tahtis oma pühakotta sulanduda. Ning sulandus nii jäägitult, et tajus asju, mida enamik looduses rändajaist ei näe ega kuule. Et näha päikesetõusu, ronisin üksiku pika kuuse latva. Päikesetõusu-eelne laotus oli rohekas. Valgest udust ulatusid üle üksikud küürakad rabamännid ja surnud hongad. Madalal nende vahel trillerdas väike-koovitaja. Mulle tundus, et nägin tõusva päikese eel rohelist kiirt, toda imepärast nähtust, mis sünnib ainult täiesti puhtas hommikuõhus, mõnikümmend sekundit enne seda, kui päikese leegitsev serv tõuseb üle silmapiiri. Samal hetkel nägin kotkast... ("Kuldne kotkas", EL 1970, 5, lk. 261)
Näen tinakarva vee piiril valgejalgse põdra siluetti. Niiviisi, maapinnalt nähtuna, tundub põder uskumatult kõrgejalgsena. Vana mustaturjaline loom läheb hommikutaeva poole, mõned kustuvad tähed kühvelsarvedes. ("Põdraöö", EL 1973, 5, lk. 268)
Oma igapäevatöös pidi raadiomees lakkamatult suhtlema inimestega: reportaaþid, intervjuud, olukirjeldused... Ka inimesse oskas ta vaadata sügavuti, tajudes sageli rohkemat, kui jutust koorus. Ikka on neid, kes lähevad üksinduse eest inimeste hulka ja leiavad keset tunglemist veel suurema üksinduse. On vaja hoopis inimeste juurest ära minna. Metsa. Üksiku järve kaldale. Mere äärde. Ainult sellist teed pidi pääseb välja üksindusest. Tagasi inimeste juurde. ("Kohtumised hundiga", EL 1974, 1, lk. 22)
Seda, mida Ott Kool oma raadiovestlustes ja kirjutistes välja ütles, võib julgesti võrrelda jäämäe veepealse osaga: ta toetus enamasti hoopis laiemale pinnale, rohkematele faktidele ja kogemustele. Ning, vastupidi paljudele tänapäeva püstolajakirjanikele, jättis enda teada mõndagi, milles arvas end mitte päris kodus olevat. Kui me ei mõista looduse kõnet, jääb meile õigus vaikida. Kui sageli me seda õigust kasutame? ("Kohtumised hundiga", EL 1974, 1, lk.23)
Ott ise kasutas. Ainult murdosa tema loendamatute loodusretkede tähelepanekutest jõudis raadiokuulajani, vaid kübeke lugejani. Kahe aastakümne jooksul (1970-1990) usaldas Ott Kool Eesti Loodusele kokku 12 lugu: enamik neist vahetud looduselamused, ent ka mõned sisutihedad reportaaþid. Meie ajakirja nooremad lugejad seda meest ei tunne. Ent tema mõttemaailma tasuks piiluda - just nüüd, mil ta meist enne oma 70. sünnipäeva lahkus. Annan viited: Karu uni (1970, 3, lk.153); See öö polnud magamiseks (samas, lk. 160); Kuldne kotkas (1970, 5, lk. 261); Metsisekuningas (1972, 5, lk.274); Kuid jahimees läks metsa (1972, 7, lk. 398); Ära lehvita kurgedele (1972, 9, lk. 546); Põdraöö (1973, 5, lk. 265); Kohtumised hundiga (1974, 1, lk. 22); Suits lennutee kõrgusel (1974, 6, 397); Loodusvarade kasutamine on kultuuriküsimus (1987, 5, lk. 340); Tõeallikast (1988, 5, lk. 298); Punarinna laul (1990, 11, lk. 680).
Ann Marvet |