Intervjuu Richard Villemsiga
Iiri munkadest, Himmlerist ja Aafrika Eevast ehk mõtisklusi inimese põlvnemise ja suguluse teemadel

 

Lillelapsed väitsid, et kõik inimesed on õed ja vennad. Kui lähedalt sugulane olete teie näiteks dalai-laamaga?

Peast ei oska öelda, aga selle jaoks on üks konkreetne arvutus: meil on 2n esivanemat (n on põlvkondade arv)…

n on umbes 8000…

Jah, n on umbes 8000. Minnes sügavuti ainult paarsada põlvkonda, on see… Võtke ise need kahe astmed ja te näete, et jõuate üpris kiiresti arvudeni, mis ületavad inimeste (rääkimata tol hetkel elanud inimeste) koguarvu. Varsti ületab see ka kõikidel aegadel kokku maakeral elanud inimeste üldarvu.

On selge, et mingil hetkel tuleb kokkusulamine ja arvutus 2n töötab nii lühikest aega, et inimesed peavad olema sugulased mendelistlikult.

Richard Villems osutab käega arvuti kohal rippuva foto poole: buda munk loeb midagi.- R.K.

Kus ta on? Ta on seal - Ten Sing. Diagnoos on väga lihtne: Ten Sing peab prille vahetama. Vaadake, kui kaugel ta lehte hoiab, tõenäoliselt on prillid kolm aastat vahetamata.

Eestlane on selgeks saanud, et Tðingis-khaani aastatepikkuse invasiooni pärast ei pea ta häbi tundma - tegemist polnud meie lähisugulastega…

Sõnu häbi tundma ei tohi jumala eest tarvitada. Mitte et nad oleksid poliitiliselt ebakorrektsed. Mina eitan absoluutselt niisugust sõnatarvitust. Miks me peaksime häbi tundma? Tðingis-khaan oli mongoolia rahva suur poeg.

Rääkimata sellest, et seda väljendit võib mõista nii, nagu peaksime häbenema võimalikku mongoli verd meis…

Meis on mongoli verd, meil ei saa selle pärast häbi olla…

Kellelgi ei tohi häbi olla ühegi vere pärast. Me pärineme niikuinii kõik Subsahara-Aafrikast, nii et…

Kui räägime rahvuslikust häbitundest, võiksime pigem hoolikalt lugeda kasvõi «Liivimaa kroonikat» ja vaadata, kes siis lõppude lõpuks virulased alla heitis. Kümme rüütlit (!) - ja 95% sellest sõjaväest moodustasid juba alistatud ugandilased.

Põhjus, miks ma Ts'ingis-khaani illustratsioonina kasutasin, on selles, et varem arvati eestlased mongoliidideks, nüüd on aga teada, et eestlased on hoopis pseudomongoliidsed (fenotüübiliselt mongoliididega ikkagi sarnased). Mida see pseudomongoliidsus õigupoolest tähendab?

Mina seda terminit ei kasuta. Tuleb vahet teha praegusaja - ma mõtlen viimast viit aastat - geneetika- ja morfoloogiaterminitel. Morfoloogiliselt on mongoliidsust defineeritud näokolju umbes 15-16 parameetri järgi.

Lamedanäolisuse teke on täiesti seostatav adaptatsiooniga: lamedanäolisus on tekkinud külma ja teiste selliste tegurite mõjul (nagu keha pinna ja kaalu suhegi, mis tähendab, et põhjamaised inimesed on säärased tünnikujulised). Nimetatud terminoloogia järgi on mongoliidsus niivõrd defineeritud, kuivõrd mongolitel ja Siberi elanikel on see väga selgesti väljendunud.

Praeguse hetke geneetika terminoloogias loetakse mongoliidsust kuulumiseks ühte nelja emaliinide gruppi.

Mitokondriaalset genoomi uurides selgub, et on olemas neli väga suurt kontinentaalset areaali.

Esimene hõlmab Ida-Aasiat ja osa Siberist. Teine haarab samuti Siberit ja ka kõiki ameriide, nabeene ja eskimoid - uue maailma põlisasukaid. Polüneeslased, India elanikud ja Sahara-alune Aafrika on kolmas seltskond ning Euroopa koos Põhja-Aafrika ja Lähis-Idaga neljas. Need neli gruppi on geneetiliselt lahknenud umbes 50-60 tuhat aastat tagasi. Ja Ida-Aasia gruppi kuuluvaid inimesi nimetame me hetkel kokkuleppeliselt mongoloidideks/mongoliidideks. Me võiksime neid kutsuda ka kuidagi teistmoodi, aga nii on see mõiste nüüd käiku läinud.

Kas 200 tuhat aastat tagasi elanud Homo sapiens sapiens'id olid fenotüübilt sarnasemad kui praegu elavad sapiensid? Olid nad nii ühte nägu, et ei olnud võimalik ütelda: sina oled hiinlane, sina austraallane ja sina ts'ukts'?

200 tuhat on liiga palju pakutud. Esimene töö Aafrika Eevast Allan Wilsonilt (see oli 1987. aastal, järg tuli alles 1991) pakkus küll emaliini vanuseks 200 tuhat, aga neid andmeid tuleb tegelikult võtta mitte geneetikutelt, vaid ikkagi morfoloogidelt. Viimasel viiel aastal on leitud, et vaieldamatult vanimad Homo sapiens sapiens'id on pärit umbes 140-130 tuhande aasta tagant. Võrreldes kümne aasta tagustega, on need arvud palju täpsemad. (Geneetilised arvutused pakuvad aga 150 000 aastat.)

Jah, kindlasti olid sapiens'id palju homogeensemad, kaugeltki mitte nii diversifitseerunud (mitmekesistunud) kui tänapäeval. Ka kontinentaalne areaal oli väga kitsas.

Paleoantropoloogia andmestiku järgi esimesed teadaolevad katsed Aafrikast väljuda või Palestiina aladel kanda kinnitada olid umbes 110 000 aastat tagasi. Tõeline väljaränne ja diversifitseerumine toimus vahest 60 000 aastat tagasi.

Diversifitseerumine (ükskõik mis liigi, ka üpris noorte liikide, näiteks sapiens'i mitmekesistumine) eeldab üpriski väikesi gruppe suurtel pindaladel. Vaatamata inimkonna tollasele koguarvule, näiteks 100 000, olid nad paigutunud nii suurele alale, et see 100 000 isendit ei käitunud kui inimpopulatsioon, mis omavahel ristub. Isoleeritud populatsioonid hakkasid oma rada arenema.

Aafrika juurde tagasi tulles… Meie kutsume neid kõiki kokku neegriteks, aga … Geneetiliselt on Subsahara-Aafrika väga palju (umbes neli korda) divergentsem ja geeniliinide poolest rikkam kui ülejäänud maailm kokku. Põhjus on väga lihtne - pikka aega kestnud kõrge rahvastikutihedus.

Inimesele meeldib kõike, kaasa arvatud iseennast, kastitada. Inimkonna hea kastitamise võimalus on inimeste jagamine rahvusteks. Kui täpselt on võimalik kodanikku tänavalt tema bioloogiliste tunnuste alusel ühte konkreetsesse rahvusesse paigutada?

Kolmanda riigi vari, mis lehvib endiselt maailma kohal (ja rohkem kui lehvib, kui vaadelda üksikuid koldeid), on õpetanud bioloogidele midagi äärmiselt tähtsat - iga rahvust võib geneetiliselt kaardistada, ja suurte detailideni. Nende detailide tagajärjel tekib üldistatud pilt eri geenivariantide muutlikkusest selle rahvuse sees.

Variante saab jagada haruldasteks, sagedasteks ja tüüpilisteks; tekitada variantide kombinatsioone ja näidata, millised neist on tüüpilised sellele rahvusele.

Samas absoluutselt kindlasti ei tehta tagurpidist tehet - ei hakata ütlema, et niisuguse geenivariandiga inimene ei saa kuuluda sellesse rahvusesse, ta peab kuuluma teise. Minu arust on see eelkõige Euroopa probleem. Ja võibolla tutside probleem.

Üks täie aruga populatsioonibioloog (teades Himmleri juhatusel läbi viidud 22 000 geneetilisest uurimusest, millega määrati, kes on mustlane ja keda saata Auschwitzi) ei hakka tegema tööd, mille tulemuseks oleks mingi näitajate rida, mille olemasolu korral oleks tegemist ühe ja puudumise korral teise rahvusega. See on välistatud!

Samas on praegu geneetika võimsus tõepoolest niisugune, et… Kui võtta ette näiteks Ameerika Ühendriigid ja hakata sealsete inimeste geene lähemalt vaatlema, siis mida me näeme?

Tüüpiline ameerika väljend on spanish-american, see on ülimalt iseloomulik isegi New-Mexicos! Aga ometi pole seal 80-90% ulatuses midagi tegemist hispaanlastega. Emaliine vaadates on nad selgesti indiaani päritolu. Sellega tegeleb populatsioonigeneetika (üldsegi mitte üritades teatada, et "need on need"), andes lihtsalt vastava populatsiooni keskmised näitajad.

Mis on õige? Õige on muidugi see, et on olemas küllaltki sõltumatuid riiklikke jõude ja süsteeme (kohtumeditsiin ja politsei, Scotland Yard ja FBI), kes viivad läbi uuringuid, kus indiviid identifitseeritakse verepleki või muu säärase põhjal. Tihtipeale pole seda ülesannet võimalik kohe lahendada. Siis soovitakse teada, kustkohast see indiviid tõenäoliselt pärit võiks olla - kas ta on Lähis-Idast või on ta afro-ameeriklane ja nii edasi. Säärast tüüpi ülesandeid politseiteenistused aeg-ajalt püstitavad. See on asja pragmaatiline tahk.

Seda vastust on siis võimalik leida?

Paraku on geenianalüüsiga võimalik seda vastust anda üha suurema ja suurema tõenäosusega. Kui võtta näiteks juhuvalik tuhandest või paarist tuhandest läänesakslasest, siis nende geenijärjestustele pilku heites on näha mainimisväärset hulka kaheldamatult türgi algupäraga järjestusi.

Veel kord rõhutades - esimene tõde kogu Kontinentaal-Euroopa, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika puhul on see, et tegemist on ühe ühise seltskonnaga. Eriti, kui vaadelda emaliine, mis omakorda on eristatavad näiteks India elanike või mongoloidide emaliinidest. Ülemise paleoliitikumi algusest, umbes 50 000 aasta eest, sattus väike hulk väljarändajaid globaalses mõttes isolatsiooni; ning tänu pikaajalisele, kümneid tuhandeid aastaid väldanud isolatsioonile kujunes välja väga selgepiiriline eristatavus teatavat liiki geenide juures. Nüüd hakkavad need liinid muidugi uuesti segunema.

Ma ei saanud sellest sakslaste näitest päris täpselt aru. Kui me võtame sakslasi kui Saksa riigi alamaid, mitte kui etnilisi sakslasi...

Saksamaa, kus on põlvkondade kaupa türklasi elanud, on päris paras koht säärase näite toomiseks. Kui jälgida praegust Saksa poliitikat ja presidendi rahvusteteemalisi väljaastumisi ning vaadata kantsleri mõningaid viimaseid samme, võib näha, et nad proovivad (ja arvatavasti enam mitte sugugi tänu Heinrich Himmleri mälestusele) viia kindlakäeliselt oma rahva teadvusesse mõtet inimkonnast kui tervikust. Välditakse terminit etniline sakslane…

Näiteks islandlastel on väga hoolikalt uuritud nii ema- kui ka isaliini. Ja vaatamata kõigele räägitule, et Islandi asustasid 1100 aastat tagasi umbes 20 000 norra päritolu inimest, on nad geneetiliselt erakordselt rikkad.

Oletatav inbriiding pole neid üldsegi mõjutanud ja liinide arvu kokku tõmmanud. Kui võrrelda islandlasi näiteks saamidega, siis viimastel on väga kitsas emaliinide varieeruvus: nendel võib teatava arvu esiemasid näpuga üles lugeda. Või maoorid, kelle puhul pilt on tõepoolest nii kitsas, et võib enam-vähem välja arvutada, mitu paatkonda Uus-Meremaale tuli ja mitmest esiemast rahvas paisunud on.

Islandlaste geneetiline rikkus on…

Islandlaste juures on tüüpiline arutlustee, kui palju on neid mõjutanud iiri mungad - iiri munkade kloostreid oli ju õige mitu. Definitsiooni järgi ei oleks nagu mungad tohtinud väga palju järglasi saada, aga geneetiline analüüs, mida on päris rõõmsalt tehtud, näitab muud. On muidugi ka mõned sisemised takistused, sest ega norralaste ja iirlaste geenid omakorda palju erinenudki. Lõpuks - ühed eurooplased kõik.

Aga Iirimaa… Iirimaa on isaliinides päris kenasti läbi uuritud. Iirimaa asustati moodsa inimese poolt umbes samal ajal kui Kreetagi - ainult 9000 aastat tagasi, väga hiljuti. Ja kogu iirlaste kamba peale on ainult üks esiisa, üks Y-geeni variant.

Abiellumiskombestikul - see on tänapäevane termin - võib küll suur roll olla, aga kindel on see, et väga ulatuslikel aladel 97% Y-kromosoomi geenidest on täpselt üks ja seesama või talle lähedased derivaadid. Tähendab, et hargnemine on toimunud alles tänapäeval. See on muidugi totaalselt erinev Mandri-Euroopa pildist.

Samas eesti Y-variatsioonid on omakorda vähem kirjud kui näiteks armeenlastel, kelle isaliinide geneetiline rikkus on väga palju suurem. Väike ekskursioon ajalukku veenab, et seal pole midagi imestada.

Eestlased peaksid olema siiski üpris rikkad, võrreldes näiteks soomlastega.

Ma oleksin natuke ettevaatlik. Klassikaline soome geneetika on korduvalt rõhutanud Soome isoleeritust ning pudelikaela- ja asustaja-efekte. Mõne aasta eest ilmunud artiklid, mis puudutavad nende Y-kromosoomi variatiivsust, kipuvad seda näitama. Aga tänaseks on Turu ülikoolis asutud neid neli-viis aastat vanu töid ümber vaatama - väidetud soomlaste geneetiline homogeensus oli tugevasti üle pakutud.

Inimestele meeldib igasuguseid puid joonistada, keelepuid näiteks. Tahetakse teada, kes on kelle sugulane, kellega ollakse lähemad sugulased jne. Kas keeleuurijad ja geeniuurijad on rahvaste sugupuude joonistamisel ühel meelel?

See on valesti püstitatud küsimus, sest ta eeldab automaatselt, et geeniuurijad isekeskis ja keeleuurijad omavahel on ühel meelel. On väga hästi teada, et spetsiifilised keeluurijad pole seda mitte. Ja keeleteaduses on praegu täpselt samuti suurte muudatuste periood käimas kui geeniuurimise juures.

Põhimõtteliselt on olukord lihtne. Tõenäoliselt tegid keeleuurijad olulise metodoloogilise vea: nad püüdsid kramplikult puu kui mudeli küljes kinni olla. Puu on aga hoopis vale mudel nende asjade kirjeldamiseks. Taagepera on mõne aja eest välja tulnud umbes niisuguse skeemiga: üksteisest suhteliselt kaugel tulevad mullast välja kari võrseid, mis vahepeal põimuvad ja hakkavad siis täiesti ebaregulaarselt uuesti laiali hargnema. Sellised mudelid on kasvõi soome-ugri keelte uurimiseks palju tervislikumad. Nad võtavad ära krampliku lähenemise keeli puudesse toppida, sest puu on igal juhul absoluutselt korrektselt defineeritav termin, mida ei saa kahtpidi mõista.

Ka geenipuud on tihti mittepuud (veel keerulisem lugu on liikide puudega). Olulised vaidlused on veel vaidlemata.

Üldreeglina on geenide ja keelte kokkulangevus triviaalne tõsiasi: kui inimesed elavad lähestikku, siis väga suure tõenäosusega nad räägivad sarnaseid keelemurrakuid ja on geneetiliseltki sarnased. Võtke või eestlased ja lätlased. Absoluutselt erinevad keeled! Samas on aga tuntud tõsiasi - tehke, mis tahate -, et geneetiliselt eestlastele kõige ligidasem rahvas on kaugeltki mitte soomlased, vaid hoopis lätlased. Isegi karjalased on eestlastele lähedasemad kui soomlased.

See on kergesti seletatav. Laht, kuigi ta on kõigest kuuskümmend kilomeetrit lai, on tõsisem barjäär geenivoogude jaoks kui vahemaad, mida saab läbida kõndides.

Parimad näited isolatsiooni kohta pärinevad Uus-Guinealt. Seal on umbes 1400 keelt ja 70 keelkonda, mis ei ole vastastikku mõistetavad. Keelterohkus tuleneb mägisest maast.

Euroopas on väga palju vähem keeli ja vaid kolm keelkonda. Paar isolaati ka, näiteks baskid, kelle geenides samas pole sügavaid erinevusi prantslaste-hispaanlaste omadest.

Lätlastega oleme siis suuremad sugulased lihtsalt seetõttu, et elame kõrvuti, kuigi me teineteise keelest aru ei saa?

Siin olid suured liivi alad. Ja pole mingeid märke, et soome-ugrikeelseid liivlasi oleks hakatud koledasti maha nottima, nad lihtsalt assimileerusid. Nii et vastused on märksa lihtsamad.

Leedu ja Läti aladel rääkis rahvas tõenäoliselt soome-ugri keeli. Neist lõuna poole jäävates piirkondades alanud (ja pisitasa põhja poole liikuv) põlluharimine tõi ka neile sisse väikese hulga uusi geene, mille kandjad rääkisid indo-euroopa keeli. Ehk just tänu sellele mehhanismile mindi täielikult üle indo-euroopa keeltele.

Nii et lätimaalane rääkis kunagi soome-ugri keeli?

Täiesti mõeldav, et Läti-Leedu aladel räägiti aastat 4000-5000 tagasi soome-ugri keeli. Otsesed andmed küll puuduvad, aga analoogia põhjal võib nii väita. Näiteks sardiinia keelel (meseoliitilise Euroopa üks keeli) pole ilmselt midagi ühist roomlaste ladina keelega. Aga umbes 2000 aastat tagasi, kui roomlased Sardiinia vallutasid, toimus kiire täielik üleminek ladina keelele.

Tähendab - keelelised üleminekud on igati võimalikud.

Aga teooria, mida suur hulk keeleteadlasi ja arheolooge proovivad kaitsta, on midagi muud. (See võib olla õige, aga mitte selles perspektiivis või sügavuses, kus teda tahetakse tarvitada.) Terminit protokeel tahetakse kasutada soome-ugri keelte juures tähenduses, et kunagi räägiti algkeelt suurtel aladel, kust see siis 5-6 tuhat aastat tagasi üha enam laiali paiknema hakkas.

Praegune teoreetiline lähtepunkt vaatab asjale teisest aspektist: ühel alal hakati omavaheliseks suhtlemiseks üha enam tarvitama kõikidest seal kõneldavatest keeltest (või mõnest dominantsemast keelest) kujunenud üldkeelt. Ja see oli keel, mida klassikalises keeleteaduses nimetatakse protokeeleks.

Keeleteaduses on probleem - glotokronoloogilised konstruktsioonid ei võimalda naljalt sügavamale minna kui 6-7 tuhat aastat ehk ainult 5000 aastat enne meie aega. Neolitiseerumine algas aga enamasti 10 000 aastat tagasi!

Bioloogid ei taha sellega väita, et näiteks soome-ugri või indo-euroopa keeled pärinevad sügavusest ainult 7000 aastat. Tahetakse väita midagi palju pragmaatilisemat - ei maksa selle meetodiga sügavamale minna, sest edasistes rekonstruktsioonides on müra rohkem kui infot.

Geneetiku seisukohast on see aga veel väga hästi jälgitav ala. Pole raskusi isegi Aafrika Eevani välja ronida.

 

Küsitles Rainer Kerge