Kapten Saarso kirjad ookeanilt (10)


VITSTEST PUNUTUD LÕKSUD VÄHILISTE PÜÜGIKS MAR DEL PLATA KALASADAMAS. VEEBRUAR 2000.

Pühapäev, 29. oktoober 2000, Port Louis

Mis on Lennuki laadung?

Koos Antarktikasse mineku hääletusega sai Buenos Aireses paika pandud teinegi meeskonnasiseseid pingeid tekitanud küsimus. Nimelt oli ikka ja jälle tekkinud eriarvamusi seisuaja kestuse kohta sadamates. Oli neid, kes teisel seisaku päeval leidsid, et see koht on ammendatud ning tuleks edasi purjetada. Teised jälle deklareerisid, et nemad on tulnud ilma ja inimesi kaema ning võib-olla ei satu siia enam kunagi. Samuti toimus aeg-ajalt lobitöö reisi kestuse lühendamise ehk kiirema kojujõudmise nimel. Enne Antarktikasse mineku hääletusele panekut seadsin lisatingimuse, mille kohaselt Antarktikast loobumise korral jutte reisi tempo tõstmisest mina ära ei kuula. Põhjendasin seda tõsiasjaga, et Lennuki ainsaks laadungiks on teadmised, suhted, emotsioonid ja informatsioon, mille meeskond on talletanud. Laev saab otsad anda ikka siis, kui laadung on peale võetud ja korralikult kinnitatud. Kui keegi tunneb või teab, et tal midagi olulist selles sadamas on siiski nägemata, ei ole Lennuk veel kogu laadungit peale võtnud ega saa seepärast lahkuda. Seda printsiipi olen siiani järginud, püüdes igas sadamas anda kõigile piisavalt aega, et rahuldada oma uudishimu, mis teadupärast on suur edasiviiv jõud. Ettekäändena kasutasin väidet, et kui leiame risti üle Drake'i väina Antarktika poolsaareni purjetamise olevat liiga riskantse, siis pole põhjendatud ka varatalvel Põhja-Atlandile trügimine. Olen sealseid talviseid torme näinud ja võin kinnitada, et meri võib vahel väga ebasõbralik olla. Vahekaugused Põhja-Atlandil on aga palju suuremad kui Drake'i väinas.

Kohtumised eestlastega Buenos Aireses

Kuigi Buenos Aires linnana mulle erilist muljet ei jätnud, muutis meie sealse seisaku väga meeldivaks aukonsul Peet Pullisaar ja tema kodus toimunud kohtumine kohalike eestlastega. Kuigi olen veendumustelt internatsionalist, on veri ikka veest paksem ja omakeelses seltskonnas mõnus olla. Argentiina vanemas keskeas eestlaskond paistis silma optimismi ja elurõõmu poolest. Näib, et selles on suur panus piimatööstuse konsulteerimisega tegeleval Peet Pullisaarel, kes meid palju aitas ja seeläbi Lennukil tõeliseks omainimeseks sai. Väga huvitavad olid ka kohtumised tuumateadlase dr. Maela Viirsooga, kes meeskonnale oma väikese seminariga meeldiva üllatuse valmistas.

9. veebruariks oli toimunud järjekordne vahetusmadruste vahetus: Indrek Kirss toimetas asjad üle Jaanus Nõgistole ning Lennuk andis hommikupoolikul otsad lahti. Järgmise päeva lõunaks olime kitsal faarvaatril puhunud vastutuule kiuste jõudnud Samboromboni lahele, mis on Rio de la Plata lahe osa. Siin kavatsesin üheks ööpäevaks ankrusse jääda eesmärgiga ankurdada merre poijaam settepüüdjatega.

Ankur põhja! Mereuuringud!

Usun, et üks maailmamere huvitavamaid paiku hõljumi dünaamika poolest on kindlasti Rio de la Plata laht - hiiglaslik estuaar, kus toimuvad protsessid nagu meregeoloogia õpikus. Kuna olen võtnud eesmärgiks koguda settiva materjali proove nii paljudest ilmamere eri piirkondadest, kui meie reis võimaldab, ei näinud ma võimalust Rio de la Plata lahest lihtsalt üle sõita. Tahtsin teha nii kvaliteetsed mõõtmised, kui kaasas olevad vahendid ja limiteeritud aeg lubasid. Ühtlasi oli see võimalus korralikult katsetada Lennuki ankruseadme töökindlust, sest seni olime ankrus olnud vähe ja sedagi tuulte ning lainete eest kaitstud reididel, mitte lageda mere peal.

Enne ankrusse jäämist võisime veenduda, et Rio de la Plata lahes toimuvad lisaks huvitavatele loodusnähtustele ka ilmselgelt antropogeensed protsessid. Nimelt sõitsime korduvalt läbi sinivetikate vohamist meenutavatest kollakatest viirgudest veepinnal, mis vahutasid ning kandsid endaga kaasas arvukalt suuri surnud kalu, kõhud roiskumisest punnis. Meil polnud võimalust aineid määrata, kuid ilmselgelt oli tegemist reostusega, millele kalad vastu ei pidanud. Järjekordselt tõdesime, kui kehvad on tegelikult lood merekeskkonna kaitsega Lõuna-Ameerika idaranniku vetes. Nagu olen varemgi märkinud, oleme reostusest puutumata merealasid oma teekonnal vähe kohanud. Arusaadavalt hulbib kõikvõimalikku saasta rohkem rannikumeredes ja suuremate linnade läheduses, kuid ka avaookeanil on rämpsu masendavalt palju.

Ööpäevane jaam, nagu mereuurijad seda nimetavad, möödus edukalt. Kella kahe paiku öösel pöördus tuul lõunasse ja tõusis 20 meetrini sekundis. Ankur pehmes põhjamudas libises tasapisi, kuid mitte sedavõrd, et meie asukoht oleks oluliselt muutunud. Olin väga rahul oma reisieelse otsusega paigaldada Lennukile suurem ankur ja jämedam kett, kui vastavad tabelid soovitavad, sest kui ankur otsustaval hetkel ei pea, võib see maksta nii laeva kui ka mehed.

Tuul otsib puhumiseks kohta: sunnitud vahepeatus Mar del Platas

11. veebruari keskpäeval võtsime ankru üles, tõstsime poijaama pardale ning asusime vaikses vastutuules lõuna poole loovima, sihtsadamaks Puerto Deseado. Kell 15 olid purjed lontis ja tuulel ramm sedakorda otsa saanud. Kuni õhtuni püsis vaikne ja muutliku suunaga tuul: purjetajatel on sel puhul kombeks öelda, et otsib kohta, kust puhuma hakata. Hilisõhtul hakkaski idast puhuma üha paisuv nohin, mis peagi kantis kagusse ning tõusis seitsmepalliseks, nii et tuli purjesid rehvida. Kuna ilm jäi vastaliseks ka kahel järgneval päeval, oli meie liikumine lõuna poole väga vaevaline, kuigi läbisõit eri halssidel polnudki nii väike. Ilmselt töötas meile kuigipalju vastu ka põhja suunas liikuv Falklandi hoovus, mille mõjupiirkonda jõudmisest andis tunnistust järsult jahenenud ilmastik. Võtsin nõuks sisse minna Rio de la Plata lahe suudmest kraadijagu lõunasse jäävasse Mar del Plata sadamasse ja oodata tuule pööramist. Otsusele aitas pisut kaasa ka teadmine, et tolles linnas asub Argentiina kalanduse instituut, mida tahtsin külastada. Olin Buenos Airesest ostnud instituudi teadlaste artiklikogumiku, kust leidsin palju huvitavat ka Rio de la Plata hüdroloogia kohta.

13. veebruaril kell 13.50 olid otsad kinnitatud Mar del Plata jahtklubi sillas ning meeskond asus "tuult pöörama".

 

Teisipäev, 31. oktoober 2000, Port Louis

Mar del Plata on umbkaudu saja tuhande elanikuga kuurortlinn Atlandi rannikul. Ühtlasi on tegemist ka olulise kala-, kauba-, sõja- ja jahtsadamaga. Siin asub riiklik kalandusinstituut INIDEP. Avaookeani rannikul asuv sadam on kahe võimsa lainemurdjaga kaitstud ning meresõitja seisukohast väga hea. Omamoodi nähtusena torkasid silma vaid ühes madalas sadamanurgas kalalaevade pooluppunud vrakid. Ilmselt polnud kellelgi huvi neid vanarauaks lõigata. Vrakkide peal olid endale lesila leidnud merilõvid.

Sadamasse sisse sõites panime kohe tähele sõjalaevade naabruses külili vajunud kalalaeva, kelle ümber olid õlireostuse tõkked. Otsustasin minna juba järgmisel päeval asja uurima ja seda ma ka tegin.

Külili vajunud laev asus mereväebaasi akvatooriumil ning seepärast jätsin fotokaamera maha. Sõjalaevastiku jahtklubi territooriumi kaudu baasi pääseda oli imelihtne, kuigi maanteele avanevat väravat valvasid relvastatud tunnimehed. Minult ei küsitud midagi, kui ma jalgrattal jahtklubist militaarterritooriumile vändates kahele mundris mehele möödaminnes buenos diaz hõikasin. See meenutas NL-i aegu, nagu paljud muudki ilmingud Argentiina igapäevaelus.

Ligi 90-kraadises kreenis pooluppunud alus osutus Lõuna-Korea kalmaarilaevaks. Panin tähele kuuliaukude moodi purustusi tema korpuses, millele ma ei osanud mingit seletust anda. Kaldal valvas laeva tuletõrje ja politsei. Kahetsesin, et kaamerat siiski taskusse ei pistnud. Kõik näis olevat juhtunud alles hiljuti.

Mõne aja möödudes kuulsin sadamas selle laeva saatusest. Nagu enamik mereriike, nii ka Argentiina müüb litsentse kala ja teiste töönduslike mereloomade püügiks oma majandustsoonis. Korea laevad kalastavad sel viisil kõigis maailma ookeanides. Litsents antakse välja konkreetsele laevale kindla koguse väljapüügiks. Ookean on aga suur ja järelevalvet teostada polegi nii lihtne. Juhtus nii, et Argentiina merendust ja kalapüüki kontrolliva organi Prefectura Naval'i lennuk sooritas kontroll-lendu. Fikseerinud Korea kalmaarilaeva asukoha ja numbri, märkas ta mõnekümne miili pärast sama numbriga kalmaarilaeva, kes ei allunud korraldusele muuta kurssi ja minna Mar del Plata sadamasse. Kohale kutsutud Argentiina sõjalaev avas tule ja vigastas kalmaarilaeva rooliseadet, mis muutis ta juhtimisvõimetuks. Seejärel võttis sõjalaev seaduserikkuja vahi alla ning pukseeris ta Mar del Platasse. Kapten ja meeskond jäid pardale. Öösel lasi kapten kingstonid lahti keerata ja alus vajus pärast osalist veega täitumist külili. Teo motiivid üksikasjadeni jäid mulle teadmata, kuid vast püüti sel moel näidata ennast liigjõhkra käitumise ohvritena. Mehed pääsesid kõik tervetena kaldale. Taolised juhtumid ei pidavat olema sugugi haruldased, mis seletab ka argentiinlaste üpriski resoluutset käitumist.

Külastasin ka kalamajanduse instituuti - Argentiina suurimat tsiviilalluvusega mereuurimise asutust. Vastuvõtt oli lahke ja mulje jäi igati meeldiv. Tuleb aga tunnistada, et nii suure riigi ja majandusvööndi kohta oleksin oodanud enamat. Jätsin neile oma ööpäevase jaama veeproovid soolsuse määramiseks. Hiljem sain elektronposti teel tulemused ning saatsin tabeli kõigi teiste mõõtmistulemustega vastu. Nõnda oli teoks saanud minu teada esimene Eesti-Argentiina mereuurimise koostöö.

Nagu enamikus sadamates, käisin ka Mar del Platas kalasadamat vaatamas. Suur bassein oli tihedalt täis puitkorpusega laevu, kõik täpselt ühtmoodi apelsinikarva värvitud. Paljudel kõrgusid tekil vitstest punutud korvpüüniste kuhjad. Nendega püütakse vähilisi: krabisid, homaare, languste. Kuigi Skandinaavia mõõdupuu järgi olid nii laevad kui ka sadam pisut räämas ja räpased, oli selles ometi mingi meeldiv ja ligitõmbav hõng. Ja mitte üksnes minu jaoks - kalasadam näis olevat ka turistide meelispaiku. See omakorda andis teenimisvõimaluse merekarpidest, kalaluudest ja haihammastest suveniiride müüjatele, kelle letid olid otse kail.



Autori foto