29. detsember 2000 bioloogilise mitmekesisuse päev

Liina Eek-Piirsoo

 

29. detsember 2000 bioloogilise mitmekesisuse päev,

millele järgnevad rahvusvahelised bioloogilise mitmekesisuse aastad 2001-2002 (International Biodiversity Observation Year). Selle laiaulatusliku ettevõtmise taga on mitu mainekat programmi ja organisatsiooni, nagu Diversitas - looduse mitmekesisusega seotud teadustöö koordineerimise programm -, UNESCO, ICSU (Rahvusvaheline Teadusnõukogu), IGBP (Rahvusvaheline Geosfääri-Biosfääri Programm), IUBS (Rahvusvaheline Loodusteaduste Ühendus) jt. Nende aastate jooksul soovitakse edendada ja ühitada uurimistöid looduse mitmekesisuse alal ning harida rahvast, seletades, miks on sedalaadi uurimine oluline ja millised on tulevikuvõimalused.

Mida tähendab bioloogiline mitmekesisus, teab öelda enam-vähem iga koolilaps: see on väga paljude eri liiki taimede ja loomade kooselu. Kogenumad oskavad seletada süsteemselt: bioloogiline mitmekesisus hõlmab elu mitmekesisust Maal kõikidel tasemetel, mikrotasandist ökosüsteemini. Ent vähesed suudavad selgitada tagamaid, miks on elu nii mitmekesine ja mis selle muutumine endaga kaasa tooks.

Praegu elab Maal hinnanguliselt 13 miljonit liiki, millest vaid 1/8 (umbes 1,75 miljonit) on kirjeldatud. Uusi liike on viimase 25 aasta jooksul kirjeldatud sel määral, et samas tempos jätkates jõuaksime oma inventuuriga ühele poole 570 aasta pärast - aastaks 2570 peaksid olema kirjas kõik Maal elavad liigid. Kui veel jagub, keda kirjeldada. Võibolla on siis asi palju lihtsam: kultuurtaimedest tuntakse nisu, riisi, maisi ja kartulit (nendest saab inimkond praegu 1/5 oma kaloritest), paari koduloomaliigi kõrval vahest veel tuvi ja varblast, varest kindlasti, ja aia taga (kui on aedu?) mõnd prügitaime. Mitmekesisusest on saanud kesisus.

Kaugest minevikust teame paljusid liikide massilisi väljasuremisi. Neile põhjendusi otsides on loodud väga haaravaid teooriad, mille järgi liigid surid välja Maa ja asteroidi kokkupõrke tagajärjel, vulkaanipursete või äkilise kliimamuutuse tõttu. Mõne uurija arvates on vähemalt osal juhtudest tegemist artefaktiga - liikide massilist väljasuremist lühikese aja jooksul polegi toimunud. Meie järeltulevatel põlvedel pole kesise elu põhjusi vaagides vaja pikalt pead murda, sest liikide järkjärguline kadumine on hästi jälgitav, põhjus selge ja ühene - inimtegevus.

Ükski liik pole igavene, 1-3 liiki aastas peaks maailmas välja surema looduslikel põhjustel. Praegu kaovad aga näiteks imetajad inimtegevuse tagajärjel 100 korda ja linnud koguni 1000 korda kiiremini, kui looduslik taust eeldaks.

Loomulikult, liigid ja nende asurkonnad muutuvad pidevalt - seda tingib evolutsioon. Praegune seis on liikide tekke ja väljasuremiste pika ajaloo tulem. Mõne hinnangu kohaselt on nüüdseks välja surnud rohkem kui 95% kunagi elanud liikidest. Veel on arvutatud, et veerand liikidest kaob iga miljoni aastaga. Sellelegi pakutakse köitvaid põhjendusi, alates Darwini liikidevahelise konkurentsi teooriast, jätkates hilisema seletusega kliimamuutustest või veel hilisema teooriaga, mille järgi hukutas liike neile kahjuliku mõjuga geenide kuhjumine sugulusviljastumiste tagajärjel. Ent uuemal ajal suretab liike ja isegi elupaiku kõige tõhusamalt ja kiiremini inimmõju. Liigid, tõud ja sordid, isegi terved elupaigatüübid kaovad üha kiirenevas tempos. Hoiatatakse, et oleme liikide massilise väljasuremise künnisel.

Hiljutised teravad arutelud kirjuhaha üle näitasid, et osa inimesi ei pea ühe liigi väljasuremist millekski. Keegi ütles toona väga tabavalt, et see on nagu karvade kitkumine Jumala habemest - kes teab, kus on see piir, mil Jumal vihastab, kes teab, kus on see piir, mil järgmise liigi kadu lõhub ökosüsteemi tasakaalu nii, et see enam ei taastu.

Ükski liik ei ole sõltumatu, ökosüsteem pole kogum liike, mida võib suvaliselt liita ja lahutada. Paraku kipuvad inimeste teadmised selle kohta kesiseks jääma. Arvamus, et peldiku taga on loodus kõige mitmekesisem - aitab meile seal vohavatest nõgestest ja kassitappudest küll -, pole päris õige.

Süngeid tulevikuvisioone maalides ei püüa ma küll konkureerida Isaac Asimovi, Ray Bradbury või Aldous Huxley'ga ning ei kuulu ma ka Greenpeace'i, aga leian, et vahel panevad masendavad faktid ja jubedad pildid siiski inimesi mõtlema: vahest tõesti on midagi mäda? Vahest tõesti peaks selle üle järele mõtlema - mõtleks kohe terve aasta või kaks.

Ja mitte üksnes mõtleks: ehk nurjab mõni poliitik mingi loodust ohustava seaduse heakskiitmise Riigikogus, ehk annetab keegi ärimees Ornitoloogiaühingule raha selleks, et uurida mõne ohustatud linnuliigi käekäiku, ehk jäetakse kaldakaitsevööndisse mõni tiheasustus rajamata, ehk jätab metsaomanik oma raielangile kasvama säilikpuu... Ehk läheb midagi paremaks. Kokkuvõttes polekski see nii väike asi. Et mitte öelda - pole suuremat.