Maad ja metsad enne ja nüüd

Jaan Kaplinski

Selleks, et loodust ümber kujundada, jagub meil piisavalt võimalusi ja võimsusi, küsitav on aga, kas ka piisavalt mõistust.

Olen ikka ja jälle mõelnud sellele, kuidas mõtleksime ja arutleksime siis, kui meil poleks üht või teist mõistet. Kas armastaksime samamoodi, kui meil poleks sõna armastus? Kas oleksime eestlased, kui poleks sõna Eesti? Kuidas suhtuksime oma ümbrusse, kui poleks sõna maastik? Tõepoolest, Wiedemanni sõnaraamatust me maastikku ei leia. See on keelde lisandunud hiljem, kui haritumad eestlased, kes olid õppinud mõtlema võõras keeles, hakkasid eesti keeles leidma lünki: nad vajasid sõnu, mille puudumist eelmised põlved polnud märganud. Miks? Ilmselt sellepärast, et mõeldi teistmoodi - teistes mõtetes ja mõistetes. Muidugi, paljut, mida meie ütleme sõnaga maastik, ütlesid nemadki. Ütlesid teisiti ja ilmselt ka mõtlesid teisiti.

Endisaja talupoja maailm ja maastik jagunesid kaheks: maa ja mets.

Maa oli kodu, oli puumaa, õuemaa, karjamaa, koplimaa, aiamaa, kapsamaa, heinamaa... Maa oli see, kust sai midagi, mida hoiti ja hooldati. Maa oli maastiku kultuuristatud, kodustatud osa, Yi-Fu Tuani terminoloogias koht vastandatult metsale, mis oli maastiku metsik osa - ruum, mis ei olnud otse inimeste kodu, ja põliste arusaamade järgi ei olnud ka kellegi oma ja niiviisi kuulus kõigile.

Claude Lévi-Straussi moodi vaadates oleks maa siis cultura ja mets natura. Seda tunnistavad ka sõnad, nagu metsik ja metsistub, ja taime- ning loomanimed, nagu metsroos (kibuvits), metskapsas (jänesekapsas), metsviinapuu, metsõunapuu, metssirel (põdrakanep). Täiendsõna mets- tähendab siis, et taim meenutab mõnd kultuurtaime, ent on metsik, looduslik. Loodusinimest - inimest, kes elab väljaspool kultuuri - nimetati metslaseks, metsinimeseks. Vanarahvas kasutas sõna mets umbes nii, nagu meie kasutame sõna loodus. Ent jäika piiri nende vahel ei olnud: "mets" võib olla ka osalt kodustatud, paigastatud, võib olla kodumets, kodukaasik, lepik, varvik.

Metsa ja maa vahel on üleminekuala - metsamaad, metsaniidud, metsakarjamaad, raiesmikud. See on ala, mis kultuuristus, muutus maaks parematel aegadel ja võsastus-metsastus sõdade, katkude, kolhooside ja nüüd varakapitalismi ajal. Looduse-kultuuri skaala ühes otsas on õu, aed ja põld (Lõuna-Eestis nurm) - kõige kultuuristatumad, kõige inimnäolisemad maastikud - ning teises otsas sood-rabad ja kõrved-laaned. Seal elavad vaid röövlid, sinna minnakse sõjapakku, seal uitavad tondid, kuradid ja surnute hinged.

Rahvaluules seostub soodega öö, ööpimedus ja niimoodi ka üks oluline paralleelne vastandus - valguse ja pimeduse, "öö ja ilma" vastandus. Ilm on valge, ilm on ilmavalgus. Siin ilmas elavad ilmalised - inimesed, kes tulevad ilmale, näevad ilmavalgust. Öö on otsekui teine ilm, pimeduseilm, kus asuvad need, kellel ilmas kohta ei ole. Öösi tuleb teine ilm inimesele ligi, hiilib koos pimedusega ka kodumaile, õue, tarre. Päeval on see teine ilm kaugemal, on varjus, varjulistes paikades peidus. Metsas aga on ta ligidal ka päeval.

Mets, isegi kodune, kodulähedane mets ei ole päriselt inimese oma, metsas peab arvestama teistega, metsa endaga, täitma metsa seadusi. Muidu maksab mets inimesele kätte - eksitab ära, saadab hundid karja, tõved loomade ja inimeste peale. Metsas võis olla ja käia, võtta, mis mets andis, aga seda ei tohtinud teha hoolimatult, vägisi. Metsas, metsaga tuli olla ettevaatlik.

Maastiku kultuuristamist, metsa muutumist maaks märgivad kohanimed, teed ja piirid. Maa on see, mis on mõõdetud ja piiratud. Metsad-laaned, sood-rabad ei olnud vanasti piiratud ega mõõdetud, seal polnud ka õigeid teid ja oli vähe kohanimesid. Võib öelda, et tegelikult olid suured laaned ja sood algselt iseendast piirialad - asustamata ja kultuuristamata maastikud asustatud alade vahel.

Maa, ka Eestimaa asustamine on alanud pisikestest kultuurmaastiku saarekestest keset loodusmaastikku, metsa. Aegamööda on need saarekesed laienenud, surudes algsed metsad tagasi ja kultuuristades ka neid, kuni viimaks ei jäänud Eestisse enam maad ja maastikku, mis ei oleks olnud kellegi oma, mida poleks mõõdetud ja jaotatud. Algsest mõõtmata ja piiritlemata laiast piirimaast, eikellegimaast, laiast laanest jäi viimaks järele laiuseta abstraktne piir. Piir, mis on formaalselt ka eikellegimaa.

Eesti maastiku ajalugu on olnud maastiku kultuuristamise ajalugu. Mets on taandunud maa ees ja nii maid kui ka metsi, viimastel aegadel ka soid, on hakatud aina intensiivsemalt kasutama. Praegu näeme, kuidas mets tegelikult muutub maaks - puuistanduseks või puupõlluks -, kuidas mets kaotab oma metsikuse. Metsikuks jäävad veel vaid kaitsealused laaned ja osa suuri soid.

Eestis jõudis loodusmaastike ümberkujundamine küll soodeni, kuid suur osa neist jäi siiski kuivendamata ja kultuuristamata, kuigi soode kraavitamises on Eesti talupoeg näinud üht oma kõige olulisemat võitu heitluses metsiku loodusega. Oli ju võit soo üle ka üks Vargamäe meeste suuri unistusi. Maainimesel on olnud raske omaks võtta mõtet, et soid-rabasid peab kaitsma ja hoidma, et nad ei olegi meile võõras ja vaenulik jõud.

Metsa, puude hoidmisel seevastu on rahvatraditsioonis pikk ajalugu. Praegu on igal pool maailmas püütud midagi ette võtta looduslike metsade ja muude koosluste kaitseks. Põlismetsi ei ole väga raske kaitsta: nad saavad hakkama ka inimeseta. Hoopis keerulisem on lugu nende põliste koosluste ja maastikega, mis on tekkinud ja püsinud tänu Eesti talupoja ja tema loomade pidevale ja mitte eriti intensiivsele tegevusele. Eeskätt puudutab see niitusid ja karjamaid, mis nüüd on kas võsastumas või siis muudetakse kultuurrohumaadeks. Uued kooslused ja maastikud on senistest vaesemad ja üksluisemad: vähemaks jääb nii liike kui ka ökosüsteeme.

Inimene, kes on saavutanud võidu looduse üle, võib nüüd ise luua ja kujundada maastikke ja kooslusi. Selleks on meil piisavalt võimalusi ja võimsusi, küsitav on aga, kas ka piisavalt mõistust. Inimmõistus on siin planeedil praegu vist kõige tähtsam ressurss, ja kui osutub, et teda jääb puudu, võib karta kõige halvemat.

Minu uuendatud koduleht (kodukiri) on lugeda: http://moritz.botany.ut.ee/~janka