Keskkonnaseire - milleks?

Tõnu Oja

BIOINDIKATSIOONI ABIL SAAME TEAVET KESKKONNA KOHTA MÄRKSA ODAVAMALT KUI APARAATIDEGA MÕÕTES. PAKSUD HABESAMBLIKEST PARUKAD AIATEIVASTEL ANNAVAD TUNNISTUST, ET SEDA KODU ÜMBRITSEB PUHAS ÕHK

Lilled lõhnavad ja liblikad lendavad küll, aga siis, kui ma veel noor olin, oli kõik palju parem. Ju on keskkond hukka minemas: kõik need autod ja see söepõletamine, ja nafta aeti kah Tallinna sadamas merre... Või on mul endal nina nohusem ja silm töntsiks jäänud ning ümbritsev tegelikkus polegi palju muutunud? Kes avitaks? Eks ikka keskkonnaseire, mida mu koduses Eesti Vabariigis korraldab keskkonnaministeerium. On ennegi korraldanud, aga kuueaastase tegutsemise järel ette võetud rutiiniuuendamine tekitab, nagu ikka niisugused asjad, ärevust ja paneb inimesi innukalt kaasa mõtlema ja sedaviisi asju paremaks muutma.

Mis värk on?

Keskkonnaseire tähendab plaanipärast ja järjepidevat keskkonnaseisundi jälgimist selleks loodud jaamades. Seisundit jälgides peetakse silm peal ka seda mõjutavatel teguritel. Keskkonnaseire (õigemini seirelise väärtusega ehk korduvalt ja piisava tihedusega mõõdetud andmehulk) võib olla ka teadusliku uurimise kõrvalprodukt, ehkki teadusuuringud iseenesest ei ole seire - nende eesmärk on teine. Seire jälgib muutusi keskkonnaseisundis (mis eeldab korduvust ja seirepunktide teatavat tihedust jälgitaval alal), teadusuuringud otsivad uusi teadmisi (korduvus ei ole oluline). Seisundi jälgimine ei ole väärtus omaette, seire põhieesmärk on prognoosida keskkonnaseisundit ja saada lähteandmeid programmidele, planeeringutele ja arengukavade koostamiseks, nagu ütleb Eesti seadus. Vaatamata eri eesmärkidele, on võimalik ja majanduslikel kaalutlustel sageli otstarbekaski ühendada seiremõõtmised teadusuuringutega: ühest saadavad andmed täiendavad teist. Ja päris kindlasti tugineb teadusuuringutele seire süsteem - selle parimad lahendused ning parandamiseks ette võetavad muudatused, meetodid, saadud andmete tõlgendamise ja üldistamise viisid jne.

Seirejaamu rajatakse: a) inimtegevusest mõjutamata või võimalikult vähe mõjutatud aladele (foonijaamad), b) inimtegevusest tugevasti mõjutatud aladele ja c) nende siirdealadele. Asukoht sõltub seire eesmärgist - kas looduskeskkonna seisundit jälgitakse fooni salvestamiseks, saastatud alade seisundi või siirdealadel toimuvate muutuste jälgimiseks. Keskkonnaseirejaam või -ala on niisugune koht vaatlusvõrgus, kus tehakse mingi allprogrammiga määratud vaatlusi ja mõõtmisi. Seirejaamas võib olla nii alalisi kui ka ajutisi seireehitisi koos vastavate seadmetega, seirealal alalised ehitised puuduvad. Riiklikele huvidele vastavad keskkonnaseirejaamad ja -alad määratakse kindlaks seadusega, tagades nõnda seirevõrgu kõige soodsama asetuse ja tiheduse.

Mida sa seirad?

Seire võib olla kohalik (lokaalne), piirkondlik (regionaalne) või ülemaailmne (globaalne). Võime eristada ka riikliku, kohalike omavalitsuste ja ettevõtja tasandi seiret - nii teeb näiteks Eesti keskkonnaseireseadus. Esimene järgib siis riigi, teine kohaliku omavalitsuse huve. Ettevõtja teeb keskkonnaseiret omal kulul iseenda tegevuse või sellega keskkonda suunatavate heitmete mõjupiirkonnas. Seda nii erahuvist kui ka seadusega ette nähtud juhtudel. Ideaalis peaksid eri tasemete seireandmed üksteist täiendama.

Seire oleks mõttetu, kui kogutud andmeid ei kasutataks ühiskonda mõjutavate otsuste tegemisel. Muidugi, endast lugupidav riik peab mõndagi oma territooriumil toimuva kohta lihtsalt teadma - mitte seepärast, et kohe kasu saada, vaid lihtsalt olemiseks. Ent peamine on ikkagi vajadus korrigeerida oma tegevust, lähtudes ümbritseva keskkonna seisundist. Seetõttu tähendab seire kindlasti andmete kogumist, nende koondamist (näiteks keskkonnaregistrisse), aga need tuleb ka lahti seletada, otsustajaile arusaadavaks teha nii, et otsused tugineksid seireandmeile.

Otsusetegijaid tuleb muuhulgas ka harida. Nad peaksid juba koolis teada saama, et vaid keskkonnaseisundit tundes saab langetada mõistlikke otsuseid. Seireandmed sobivad kindlasti haridustööd näitlikustama: millega veel me oma lapsi ja kaaskodanikke keskkonnameelseiks õpetame. Et õpetaja saaks tuua näiteid keskkonnaseisundist, peab ta teadma, millised andmed on olemas, kust neid hankida ja mida need tähendavad. Selleks peavad kergesti mõistetavad andmed olema kättesaadaval.

Seireandmed on põhiosas avalikud, sest maksumaksjal, kelle rahakoti arvel neid kogutakse-töödeldakse, on täielik õigus ümbritseva keskkonna olusid teada. Erandina lubab seadus avalikust kasutusest välja jätta ärisaladusi puudutavad andmed, aga ka näiteks ohustatud liikide kaitseks vajaliku teabe (täpsed elupaigad-leiukohad lausa peab saladuses hoidma).

Seireandmeid tuleks kasutada võimalikult kohe, neid ei tohi lasta vananedes hapuks minna. Õiged otsustused (nii Riigikogu kui ka isiklikul tasandil) saavad tugineda tänapäevastele teadmistele, mitte ajaloomälule.

Keskkonnateadlikkus vajab tõhustamist, ümbritseva parem tundmine aitab sellele kindlasti kaasa. Avalikkuse teavitamist ning kaasamist keskkonda mõjutavate otsuste langetamisele nõuab ka Århusi konventsioon.

Ons su seiramisest miskit kasu ka?

Nõuded seireprogrammile tulenevad vajadusest kasutada saadavat teavet otsuste tegemisel. Et rääkida mingi ala seisundi muutusest, peavad andmed olema ruumiliselt ja ajaliselt usaldusväärsed ning vastama vajadustele. Ruumiline ja ajaline usaldusväärsus on otseselt seotud mõõdetavate parameetrite varieeruvusega: mida tugevamalt teiseneb muutuja ruumis, seda tihedamalt peavad mõõtmiskohad ala katma, ning mida muutlikum on see ajas, seda sagedamini tuleb mõõta.

Mõõtmine võib olla päris kallis, eriti kui seda tuleb teha sageli ja paljudes kohtades, näiteks mitme õhukvaliteeti iseloomustava ja väga varieeruva parameetri puhul. Omajagu aitab kokku hoida kavalus kasutada nn. indikaatoritena käituvaid elusolendeid, kes toimivad kogu aeg ja igal pool (kus nad on). Aga seegi ei päästa meid seirevõrgu optimeerimisest - mingist vaatlusjaamade tihedusest ja vaatluste sagedusest alates hakkab lisateabe väärtus kiiresti kahanema, iga kulutatud lisakroon annab järjest vähem tulu. Kuskil seal võikski olla kuldne kesktee.

Ehkki keskkonnaseire üks suuremaid väärtusi seisneb eeskätt vaatluste suures korduvuses (pikas vaatlusreas), mis lubab iseloomustada pikaajalisi trende, tuleb seireprogrammi aeg-ajalt uuendada, et pidada sammu muutuvate vajadustega. Eriti olulised on pikad read fooniseisundi hindamisel - siis, kui otsime vastust küsimusele, milline on puhas keskkond. Enamasti hakkas inimene keskkonnseisundit mõõtma ajas ja paigas, kus asi tundus kiiva kiskuvat. Ent rea pikkus pole eesmärk omaette: see on küll hea ajaliste muutuste hindamiseks, kuid ainult seostatuna seire muude aspektidega.

Ikkagi mida?

Seiretegevust võib liigitada mitmeti. Meetodite (vahendite) järgi eristatakse geofüüsikalist (meteonäitajate, kiirgus-, soojus- ja veereþiimi seire), geokeemilist (õhkkonna, sademete, mere-, pinna- ja põhjavee, mulla, taimkatte ja loomastiku keemilise koostise seire) ning bioloogilist seiret (elustiku ajaline ja ruumiline muutuvus). Keskkonnaseiret võib lahterdada ka looduskeskkonna eri osade järgi: õhuseire, pinnaveeseire, põhjaveeseire, mere- ja rannikuvete seire, mullaseire, taimkatte- ja loomastikuseire jne.

Omaette seireliik on bioindikatsioon: jälgides teatavate organismide või koosluste muutusi, saame teavet keskkonna füüsikalis-keemiliste omaduste teisenemisest. Sageli annab see tulemusi suurusjärgu võrra odavamalt, võrreldes väga kallite aparatuursete mõõtmistega. Indikaatoritena võivad toimida keskkonnatingimustele tundlikud liigid ja kooslused, mille muutuste seos keskkonna kvaliteediga on teada.

Kompleksseire püüab hoomata kogu ökosüsteemi toimimist. Selleks mõõdetakse hüdroloogiliselt suletud valglas kõiki ainevoogusid ning püütakse leida nende dünaamiline bilanss. Kompleksseire ideoloogia lähtub tulemusest, mis näitab muutuste põhjuslikke seoseid. See on rahvusvaheline programm, kus sama metoodikat kasutakse üle maailma. Rahvusvahelisi reegleid ja koostööd järgivad paljud teisedki seireliigid: metsavaatlused, järvede uuringud ning maastike saastetaluvuse ja seda ületavate õhusaaste koormuste hindamine. Kõik eelnev kokku ning lisaks püüe ühendada saadud andmed terviklikuks dünaamiliseks pildiks (ehk matemaatiliseks mudeliks) on osa tegevusest, milleks kohustab piire ületava kaugleviga õhusaaste konventsioon.

Aga tegelikult?

Eestis tehakse keskkonnaseiret riikliku programmi alusel kuuendat aastat. Seireprogramm on riiklike programmide seas üks odavamaid - käesoleva aasta eelarve on vaid 8,7 miljonit krooni. (Euronõuetele vastaval tasemel tegutsemiseks oleks raha tarvis ehk neli korda rohkem). Selle raha eest koguvad neljateistkümne seireasutuse sajad keskkonnavaatlejad, -analüütikud ja -uurijad mitmesajas seirejaamas teavet, mida praegu kasutatakse vähem, kui peaks, kuid mille väärtus eeldatavasti aastatega suureneb.

Et andmestiku kasutamist tõhustada ning samas seiresüsteemi uuendada, on Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium algatanud tänuväärse projekti põhitähelepanuga seireandmete väljundi parandamisele. Mööduv aasta oli sel lainel mitmeti üleminekuaeg, eesolevaga ehk algab uus, stabiilsem periood. Ilmselt on seiresüsteemis ka ajalooliselt kujunenud ebaotstarbekust (mida näeme ka naaberriikide seiresüsteeme uurides), muutunud on saasteolud ja looduskasutuse intensiivsus, kohustusi seab ühinemine mitme rahvusvahelise lepinguga. Seiretulemustest parema ruumilise ettekujutuse saamiseks kantakse andmed maakaardile, võimaldades neid geoinfosüsteemis seostada ka muudest allikatest pärit andmestikuga.

Keskkonnaseire püsialad on Eestis määratud kooskõlas mitmesuguste kaitsealadega - see tagab vaatlusalade säilimise ja loob parema tausta pikkadele andmeridadele. Seirealade otstarbekas võrgustik on üks eeldusi kogu seiresüsteemi tõhusale toimimisele.

Seire kohta vaata ka http://www.seiremonitor.ee/