Natura 2000 – mis see on?

Kadri Möller

Möödunud aasta jääb paljudele looduskaitsega seotud inimestele meelde lausa igapäevaseks saanud sõnapaari Natura 2000 tõttu. Kui seni peeti meil keskkonnakaitset ehk üldse teisejärguliseks ja looduskaitset keskkonnakaitse kõige tühisemaks osaks, siis nüüd hakkas Eesti riik tõsiselt toetama looduskaitsetegevust. Põhjus oli seesama Natura 2000, mida nimetatakse ka Euroopa Liidu (EL) looduskaitsepoliitika nurgakiviks.

Lahtiseletatult on Natura 2000 EL-i looduskaitsedirektiivide alusel loodav kaitsealade võrgustik, mille moodustavad:

• linnudirektiivi (The Birds Directive) I lisas loetletud linnuliikide ning rändlindude elupaikade kaitseks määratud linnuhoiualad (Special Protection Areas – SPA),

• loodusdirektiivi (the Habitats Directive) I lisas loetletud elupaigatüüpide ja II lisas loetletud ja taimeliikide kaitseks määratud loodushoiualad (Special Areas of Conservation – SAC).

Mis on Natura 2000 õrgustiku eesmärk?

Natura 2000 aladel ei nõuta range kaitsekorra kehtestamist ega majandustegevuse täielikku keeldu. EL-i looduskaitsedirektiivide eesmärk on pigem toetada säästvat arengut. Looduse mitmekesisuse säilitamisel lähtutakse küll kõigepealt teaduslikest põhjendustest, kuid ei jäeta tähelepanuta ka majanduslikke ja kultuurilisi aspekte ning sotsiaaltingimusi. Teatav majandustegevus on mõnel alal lausa vajalik. Näiteks niidud püsivadki ainult seni, kuni seal järjekindlalt niidetakse või loomi karjatatakse. Ent inimese tegevus Natura 2000 aladel peab olema kooskõlas kaitse-eesmärkidega, ehk teisiti öeldes luuakse Natura 2000 võrgustik selleks, et säilitada või vajadusel taastada Euroopa Liidule olulised elupaigatüübid ja liikide elupaigad nende loodusliku levila piires.

Millised kohustused paneb see riigile?

Igal Natura 2000 alal peab rakendama selliseid meetmeid, mis hoiavad ära just seal esindatud Euroopa Liidule oluliste elupaigatüüpide ja liikide elupaikade kahjustamise ning, kui vaja, aitaksid neid taastada. Kuidas ühel või teisel konkreetsel alal toimida, otsustab juba riik ise: võib moodustada kaitseala, sõlmida maaomanikuga lepingu või rakendada planeeringuid. Üldiselt soovitatakse koostada iga Natura 2000 ala kohta kaitsekorralduskava, milles määratakse kaitse-eesmärgid ja nende saavutamise viisid, pannes kirja ka võimalikud probleemid ja nende lahendusteed.

Kui Natura 2000 alal tahetakse ette võtta midagi sellist, mis võib avaldada mõju seal kaitstavatele loodusväärtustele, tuleb teha keskkonnaekspertiis. Tegutsemisluba antakse juhul, kui eksperdid ei näe ohtu alal kaitstavatele liikidele ja elupaigatüüpidele. Erandina lubatakse inimtegevust ka võimaliku kahjustuse korral, kuid ainult siis, kui tegu on tõepoolest sotsiaalselt või majanduslikult väga vajaliku projektiga ning alternatiivseid lahendusi ei leita. Esmatähtsate liikide ja elupaigatüüpide hoiualadel tohib seda teha vaid inimeste tervise või ohutuse huvides, samuti üldise keskkonnaseisundi parandamiseks.

Milliseid liike ja elupaiku silmas peame? Kõik EL-i tähtsusega liigid ja elupaigatüübid on loetletud linnu- ja loodusdirektiivi lisades.

Linnuhoiualad

määratakse vastavalt linnudirektiivi I lisale, kus on loetletud liigid, kelle elupaiku tuleb kaitsta. Peale selle rajatakse hoiualad ka I lisast puuduvatele rändlindudele paikades, kus nad rohkearvuliselt koonduvad. Linnudirektiiv rõhutab märgalade ja eriti rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitsevajadust.

Eestis tuleb linnuhoiualade valikul lähtuda umbes 70-st linnudirektiivi I lisas loetletud liigist. Koos loendist puuduvate läbirändajatega tuleb kokku umbes 90 linnuliiki. Nende seas on enamik meie kotkastest ning ka teisi Eestis haruldasi linnuliike (must-toonekurg, valgeselg-kirjurähn). Ent nimekiri sisaldab ka meil täiesti tavalisi asukaid, nagu vööt-põõsalind, väiketikk, punaselg-õgija.

Eesti tegi EL-iga peetavatel liitumisläbirääkimistel ettepaneku lisada linnudirektiivi I lisasse kirjuhahk, meie lõunanaabrid soovivad täiendada seda niidurüdi ja väikekajakaga. Mõlemad ettepanekud on saanud Euroopa Komisjonilt esialgse (mitteametliku) heakskiidu.

Loodushoiualadel

tuleb kaitsta loodusdirektiivi I lisas loetletud elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liikide elupaiku. Nendes nimekirjades on eraldi esile toodud esmatähtsad elupaigatüübid ja liigid, mille kaitsele tuleb pöörata erilist tähelepanu.

Eestis leidub rohkem kui 60 loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpi, nende seas paljud poollooduslikud kooslused (ranna-, luha-, loo- ja puisniidud), samuti sood (rabad, ja madalsood), mitmesugused metsatüübid, luited, järved ja pangad. Kõik väärtuslik, mida oleme seni kaitsnud, on oluline ka Euroopale tervikuna.I lisa elupaigatüübid on määratletud Lääne-Euroopas, siis pole võimalik neid üksüheselt Eesti oludesse üle kanda: peame EL-i elupaigatüüpe tõlgendama, et neid Eesti omadega ühitada. Sellest sõltub, milliste elupaigatüüpide kaitseks saame edaspidi taotleda EL-i raha.

Tegelikult on elupaigatüüpide tõlgendamise käsiraamat meil juba olemas (koostatud TÜ professor Jaanus Paali juhtimisel), selle leiab internetist (www.envir.ee/natura2000/).

Loodusdirektiivi II lisas loetletud liikidest leidub Eestis 14 soontaime- ja 7 samblaliiki. Tuntumatest taimeliikidest on seal kaunis kuldking, palu-karukell ja nõmmnelk.

Eestis elavatest imetajatest on II lisas 11 liiki, kusjuures Eesti on taotlenud erandit EL-i arvates kaitset väärivate hundi, karu, kopra ja ilvese kohtlemisel. EL-iga peetavatel läbirääkimistel on saavutatud esialgne kokkulepe, et hundi, kopra ja karu Eesti asurkonnad arvatakse loodusdirektiivi II lisast välja, mis tähendab, et nende kaitseks ei ole vaja meil loodushoiualasid määrata. Meie kahepaiksetest on II lisa nimekirjas üks liik (harivesilik), kaladest 10 ja selgrootutest 16 liiki.

Kuidas moodustatakse Natura 2000 võrgustik?

Natura 2000 võrgustikust hakati rääkima 1992. aastal, kui loodusdirektiiviga määratleti selle olemus, kirjeldati loodushoiualade valimist ja Natura 2000 alade kaitse korraldamist. Loodavasse võrgustikku haarati ka juba 1979. aastal alla kirjutatud linnudirektiivi alusel moodustatud linnuhoiualad. Nende varem kokku lepitud valikupõhimõtteid ei muudetud, seetõttu valitaksegi linnu- ja loodushoiualad pisut erinevalt.

Linnuhoiualade valikuks ei ole kinnitatud täpseid kriteeriume – iga liikmesriik leiab ise konkreetsetele linnuliikidele kõige sobivamad alad. BirdLife International'i välja töötatud kriteeriumid on eesti keelde tõlgituna ilmunud raamatus "Tähtsad linnualad Eestis" (2000, Trt.).

Arvestades Natura 2000 linnuhoiualade ja tähtsate linnualade (Important Bird Areas – IBA) sarnaseid valikupõhimõtteid, saab juba olemasolevad olulised linnualad võtta aluseks linnuhoiualade võrgustiku loomisel.

Iga liikmesriik saadab oma linnuhoiualade nimekirja koos asjakohase teabega (muu hulgas ka kaartidega) Euroopa Komisjonile, kes hindab, kas linnudirektiivi nõuded riigis on piisavalt täidetud.

Loodushoiualad määratakse mitmes etapis. Kõigepealt tuleb igal liikmesriigil leida, milliseid loodusdirektiivi lisades loetletud elupaigatüüpe ja liike tema looduses leidub (või on kunagi leidunud), ning valida alad, kus neid saaks kaitsta (eelvaliku kriteeriumid annab loodusdirektiivi III lisa). Loodushoiualade esimene (riiklik) nimekiri koos andmete ja kaardimaterjaliga saadetakse Euroopa Komisjonile. Teises etapis valib komisjon koos liikmesriigi esindajatega esialgsest nimekirjast välja EL-i seisukohalt olulised alad (Sites of Community Interests – SCI). Seejuures esmatähtsate liikide või elupaigatüüpide esinemiskohad saavad SCI-deks automaatselt. Erandeid võib taotleda ainult juhul, kui ühe või mitme esmatähtsa elupaigatüübi või liigi levikualad hõlmavad rohkem kui 5% riigi territooriumist (näiteks Eestis looduslikus seisundis rabad, mis EL-i ulatuses on väga haruldase elupaigatüübina arvatud esmatähtsate hulka). Kui ala on kinnitatud SCI-na, peab liikmesriik vormistama selle loodushoiualana vähemalt kuue aasta jooksul.

Mis toimub Eestis?

Euroopa Liit on esitanud kandidaatriikidele üleskutse rakendada vähem kulukad keskkonnadirektiivid (sh. linnu- ja loodusdirektiivi) liitumise hetkeks. Eesti on võtnud kohustuse esitada linnuhoiualade nimekiri, loodushoiualade esimene nimekiri ja Natura 2000 andmebaas (koos kaartidega) kõigi nende alade kohta Euroopa Komisjonile enne võimalikku liitumiskuupäeva, seega hiljemalt 2002. aasta lõpuks.

Meil on juba tehtud linnu- ja loodusdirektiivides nimetatud liikide ja elupaigatüüpide inventuur, praegu on teoksil nn. Natura pilootprojekt Läänemaal ja Raplamaal. Mõlemat rahastab Taani riik. Eespool kõne all olnud elupaigatüüpide tõlgendamise käsiraamatu koostamist finantseerisid Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Taani riik.

Kuidas hakkame valima Natura 2000 alasid Eestis, kes seda teeb ja mis see kõik maksma võib minna, on kirjas riiklikus programmis "Eesti Natura 2000", mille Vabariigi Valitsus kinnitas korraldusega nr. 622-k 25. juulil 2000 (RTL 2000, 88, 1337).