Kapten Saarso kirjad ookeanilt

Üheteistkümnes kiri

Pühapäev, 3. detsember 2000, KAPLINN

16. veebruari hommikuks oli ilm ära klaarinud ja puhus vedus NE-tuul. Vormistasin laeva välja ja kell 11.19 sain raadio teel loa väljuda. Panin masina sooja ja otsad lahti antud, võtsin väikese käigu tagasi. Laev nihkus meetri jagu ahtri suunas, kuid ei nõksugi rohkem. Kuna ma polnud kajaloodile pilku heitnud, jäi märkamata, et olime kiiluga põhjas kinni. Ei aidanud muu, kui tuli oodata kella viieni: selleks ajaks oli tõusuvesi meid piisavalt kergitanud ja saime sadamast välja.

Purjetades piki Lõuna-Ameerika rannikut lõunasse, tuleb lõuna pool Rio de la Plata lahte arvestada põhjasuunalise Falklandi hoovusega ning valdavate läänetuultega, mis sageli tormiks paisuvad. Seetõttu on kasulik hoiduda ranniku lähedusse, mis kaitseb lainetuse eest, ning ka hoovus on seal mõnevõrra nõrgem. Kohalike asjatundjate väitel oli aga lähemaks neljaks päevaks garanteeritud NE-tuul. Seetõttu otsustasin ma kasutada veidi otsemat kurssi ja mitte "kaasa joonistada" läänesuunalist rannikukääru. Otsus oli siiski liiga optimistlik: 18. veebruari lõunaks oli NE otsas ja tuul kantis järjekindlalt W poole. Varsti olime sunnitud purjesid rehvima, sõites nüüd juba 7-pallises tihttuules.

Järgmistel päevadel vaheldus nii tuule suund kui ka kiirus ja nõnda saime purjetada tuule suhtes kõigil mõeldavatel kurssidel loovimisest kuni spinnakeriga taganttuuleni välja, ajuti liikusime tuulevaikuses masina jõul. 22. veebruari keskpäeval sõitsime sisse Rio Deseado jõe suudmesse ning kinnitasime otsad Puerto Deseado sadamas laevaremonditehase ujuvkai ääres.

Üks mees loobus

Möödunud ülesõit ei olnud keerukas ja väsitav mitte ainult muutlike ilmastikuolude tõttu. Nimelt tegi vanemtüürimees Aarne Tuisk teatavaks oma soovi edasisest reisist loobuda. Meeskonda komplekteerides olin pannud temale suuri lootusi, sest mees on kogenud nii purjetamises kui ka jahtide remondis. Paraku aga ei osutunud kaugsõidu rutiin ja küllap ka minu juhtimisstiil talle sobivaks. Olen alati juhindunud laevades üldiselt tavaks saanud elukorraldusest, reeglitest ja tööjaotusest, mis pikkadel reisidel on ennast õigustanud. Need eeldavad kõigi meeskonnaliikmete arenenud vastutusvõimet ja oma rolli täpset tunnetamist. Teatavasti on mereelu karm, aga õiglane. Küllap mängis oma osa ka pikkade reiside lahutamatu kaaslane – koduigatsus. Tekkisid pinged ja nende maandamiseks kasutatud alkohol sünnitas uusi probleeme. Uskusin, et Antarktikasse sõidust loobumine annab talle tagasi vajaliku optimismi ja enesekindluse, kuid nii see ei läinud. Tõele au andes oli tema lõplik otsus loobuda mulle suureks kergenduseks. Saanud sellest teada, asusin otsekohe otsima uut vanemtüürimeest.

Ei ole sugugi lihtne leida paari nädala jooksul uut meest enam kui aastaks ajaks, kui laev seilab kodumaast sedavõrd kaugel. Tegin pakkumise kolmele mehele, kellest üks oli valmis peale tulema kuni Austraaliani, teine aga, Meelis Saarlaid, jäi nõusse pärast lühikest mõtlemisaega. See oli õnnestunud valik. Meelis on kogenud purjetaja, kuid mis veelgi olulisem, sõitnud kalalaevadel pikki ookeanireise. Sõnaga, meremees parimas tähenduses. Nüüd oli küsimus vaid vahetuse tehnilises teostuses ehk kõigi vajalike paberite kordaajamises ja lennupiletite hankimises. Et ees ootas Kap Hoorn, ei olnud ma nõus Tuisku enne uue vanemtüürimehe saabumist laevalt maha kirjutama. Siiski oli tõenäoline, et vahetus saab toimuda enne Kap Hoorni, Ushuaias, kuhu lootsin jõuda märtsi esimese nädala jooksul.

Jalgsiretk kõnnumaal

Puerto Deseado kujutab endast väikest asulat inimtühja kõnnumaa serval. Nagu nimigi ütleb, on tegemist paigakesega, milles kesksel kohal on sadam. Siin lossitakse peamiselt Lõuna-Atlandil püügil olevaid kala- ja kalmaarilaevu, on väike laevaremonditehas ja viimasel ajal arendatakse ökoturismi. Kuigi laiuskraad on vaid ligi 48 kraadi ekvaatorist lõuna pool, annab looduses märku jahe polaarhingus. Nii kaugele kui silm ulatub, laiub hõreda kuivetanud rohu ja kääbuspõõsastega kaetud lainjas tasandik, mis meenutab tundrat. See on hingematvalt kaunis avarus, mis loob erilise tunde, toob lähemale taeva, maa ja ookeani.

25. veebruaril pakkisin seljakotti pisikese toiduvaru ning muu hädavajaliku ning võtsin ette jalgsiretke üle kõnnumaa avaruse. Suundusin kirdesse plaaniga jõuda rannikule. Maapind jalge all oli kunagi olnud madal meri, millest andsid tunnistust ümaraks kulutatud kruus ja veerised ning hästi säilinud ja arvukad limuste kojad. Siin-seal võis näha vihmaperioodidel tekkinud väiksemaid uhtorge, mis praegu olid aga tilgatud.

Minu tee rannikule lõikas läbi üllatavalt suur prügiväli, kuhu oli laiali laotatud kõike, mis inimtegevusest üle jääb. Ligikaudu hektari suurune maalapp selle servas oli aga õliga üle valatud surnud pinnas. Edasi ranniku poole liikudes võis kõikjal näha rohututtide ja kääbuspõõsaste külge jäänud kiletükke, mida tuul oli laiali lennutanud. Keset seda karget ja esmapilgul puutumatut ilu mõjus vaatepilt tõepoolest rusuvalt.

Randa jõudsin mõõna ajal, nagu olin plaaninud. Veepiirist sadakonna meetri ulatuses maa poole jooksis piki randa mitu veeristest koosnevat valli, mille mitmemeetrise kõrguse järgi võis kujutleda randa ründavate tormilainete hiigeljõudu. Meri oli rahulik ja randa jooksev vana ummiklaine tekitas kive edasi-tagasi veeretades omapärast summutatud kolinat. Suundusin lõunasse, kus Rio Deseado suudme kõrval asub väike laid, mis mõõna ajal on kaldaga ühenduses. Tegin ringkäigu lindude valgeks "lubjatud" laiul ning imetlesin mõõnaga paljandunud limusekolooniaid, mis katsid lõhedega liigestatud kaljust merepõhja. Ootamatult märkasin läheduses jalalt jalale vaarudes kiirustavat kogu. See oli väike magalhaesi pingviin, kes mind nähes põgeneda püüdis. Olin temast kiirem ja nüüd otsustas ta pidada mind oma vaateväljas ning jäi paigale. Seisime ja tunnistasime teineteist. Klõpsutasin fotokaamerat ja liginesin ettevaatlikult. Temale jäi vastuvõetavaks paarimeetrine vahemaa. Niipea kui üritasin kasvõi kummardudes lähemale saada, ajas ta pea viltu, noka õieli ja sisises ähvardavalt. Väike vapper lind, vaatamata oma poolemeetrisele pikkusele, näitas valmidust kaitsta end lõpuni. Kui olin sammu tagasi astunud, otsustas ta siiski põgeneda vette, kus ta ennast märksa kindlamini näis tundvat. See oli minu esimene kohtumine pingviiniga.

Piki Rio Deseado põhjakallast sadama poole astudes kohtusin veel teisegi pingviiniga. Temal polnud elus vedanud: sulestik oli paksult õliga määrdunud. Nõnda ei olnud tal lootust kuigi kaua vastu pidada, sest õliga üksteise külge kleepunud suled ei hoia külma merevett nahast eemal ning seetõttu on vees olles soojuse kadu liiga suur. Ta soojendas end kaldapealsel kaljunukil ja häälitses haledalt.