Zooloogiauudised

Eurooplastel kümme esiisa

Euroopa meeste Y-kromosoome analüüsides jõudis rahvusvaheline teadlaste uurimisgrupp Ornella Semino (Pavia ülikool) juhtimisel järeldusele, et praegusi Euroopa asukaid seovad oma kodupaigaga tugevad, kümnete tuhandete aastate taha ulatuvad juured. Geneetilised markerid võivad viidata kultuuridele, mida me praegu tunneme vaid arheoloogiliste väljakaevamiste vahendusel.

95 % uuritud Euroopa meestest kuuluvad vaid kümnesse kindlasse isaliini.

Alleelide geograafiline levik ja vanushinnangud ühtivad paleoliitiliste ja neoliitiliste migratsioonilainetega, mis andsid oma panuse tänapäeva Euroopa geenitiiki.

Võib väita, et rohkem kui 80% Euroopa meestest on saanud oma Y-kromosoomi päranduseks paleoliitikumiaegsetelt esivanematelt, kes elasid Euroopa aladel 25 000 kuni 40 000 aastat tagasi. Euroopa meeste n.-ö. geneetiline matriits kujunes kõige varem umbes 40 000 aastat tagasi, ligikaudu 10 000 aastat tagasi avaldasid oma mõju lõunast saabunud neoliitilised põllupidajad.

Uuringuteks kasutati 22 binaarset markerit Y-kromosoomi mitterekombineeruvast osast. Uurimisrühma käsutuses oli üle tuhande proovi. Nagu on teada, pärandub Y-kromosoom vaid isaliini pidi.

Unetud hiired

Avastati, et hiired, kellel on mutatsioon clock-geenis, magavad keskmiselt kaks tundi vähem kui liigikaaslased. Uneaja pikkus sõltub sellest, kas muteerunud on üks või mõlemad geenikoopiad.

Esimest korda on võimalik näidata, et geen, mida on seni peetud puhke- ja aktiivse aja kontrollijaks, mõjutab otseselt organismi uneaega. Nüüd õnnestub ehk leida vastus vanale küsimusele – kuivõrd sõltub uni imetajate bioloogilisest kellast. Clock-geeni mutatsiooniga hiiri saab kasutada ka mudelorganismina inimese unehäirete uurimiseks.

Vastupidi inimestele ei kompenseeri hiired lühemat uneaega selle võrra sügavama unega.

Seni pole veel selge, kas mutatsiooniga hiired vajavadki vähem und või ei suuda nad lihtsalt uinuda nagu unetud inimesedki.

Kondorite lootus

USA-s Arizonas lasti 9. detsembril vabadusse paar suguküpseid kalifornia kondoreid (Gymnogyps californianus), kellest loodetavasti saab üle 15 aasta esimene looduses sigiv kondoripaar.

Kalifornia kondor on väljasuremise ohus liik: pragu elab neid maailmas täpselt 164 lindu. 53 kalifornia kondorit elavad küll looduses California ja Arizona osariigi territooriumil, kuid ei sigi. 111 lindu saavad peavarju loomaaedades, kus nende mune on juba mõnda aega edukalt inkubeeritud.

Kalifornia kondor on kondorlaste sugukonna suurim esindaja, kes kaalub 10-12 kilogrammi ja kelle tiibade siruulatus ulatub kuni 3 meetrini. Aegade hämaruses toitusid need linnud metsloomade korjustest. Inimese ning koduloomade levikuga Ameerika mandril hakkasid kondorid toiduks kasutama ka veiste ning hobuste raipeid. Erilisi häälitsusi peale urisemise ja kähisemise kondorid ei tee.

Kalifornia kondorid pesitsevad kaljudel, munevad tavaliselt korraga ühe muna ning sedagi üle aasta. Vangistuses võivad need suured linnud muneda ka kuni 3 muna aastas. Kalifornia kondorite haudeaeg on 56 päeva.

Kalifornia kondorite väljasuremise põhjusteks on inimtegevuse tagajärjel tekkinud elupaikade ja toidu nappus ning jaht tulirelvade ja mürgiga.

Lähitulevikus kavatseb röövlindude kaitsega tegelev The Peregrine Fund, mis kondori-projekti puhul teeb koostööd paljude riigiasutuste ja rahvusparkidega, vabastada veel mõned sigimisealised paarid ning ka noori kondoreid, kes võiksid kohe alustada iseseisvat elu.

Piret Pappel