Keskkonnaminister Heiki Kranich: Loodust kiputakse meil paraku pidama inimtegevust segavaks faktoriks

Millal te viimati sookurge nägite või kuulsite?

Sookurge? Las ma mõtlen... Nüüd, kui nad sügisel rändasid. Nägin tee ääres tervet parve.

Kus kohas?

Haapsalu maantee ääres, Paliverest nõks Haapsalu poole. Nad on igal aastal seal üsna tavalised. Eraviisilisem kohtumine leidis aset Saarnaki laiul. Ja nagu ma kuulsin, on juhtunud erakordne lugu – sellel suvel tegid kured Hanikatsi laiule pesa! Kure jaoks on laid üsna väike territoorium – nähtavasti on nende arvukus nii palju tõusnud, et muud sobivad pesitsuspaigad hakkavad otsa saama ning tuleb ka laid pesapaigana arvesse võtta.

Mitu liiki imetajaid elab Eesti metsades?

Tuleb tunnistada – ei tea. Võin öelda, et Eestis peaks olema umbes 800 karu ja 150 hunti, aga imetajate liikide arvu tõesti ei tea. Öelge ette!

60 oleks olnud päris täpne.

Ega polegi tähtis, kui palju liike täpselt on – oluline on, et nad kõik siin oma elamise-olemisega rahulikult hakkama saaksid.

Eelmisel aastal andsite Eesti Loodusele intervjuu. Küsimusele, milline on keskkonnaministeeriumi suurim probleem aastal 2000, vastasite, et ühiskonna keskkonnateadlikkus. Mis on aastaga muutunud?

Keskkonnateadlikkus vähehaaval tõuseb. Kui mõni aasta tagasi ei olnud keskkonnauudised Eesti pressis just sagedased, siis nüüd ei möödu naljalt päevagi, kui Päevalehes, Postimehes või ka õhtustes teleuudistes mõnda keskkonnateemalist uudist ei ole.

Ajakirjandus, kes kõige kiiremini reageerib ühiskonna ootuste muutumisele, on igatahes teema üles noppinud. Ka koolilaste seas küsitlust tehes tundus nende huvi küllalt suur olevat. Seetõttu tõenäoliselt kulutame järgmisel aastal keskkonnateadlikkuse programmis senisest rohkem raha koolidele – küsitluse järgi on see lastele ka esimene infoallikas nimetatud valdkonnas. Kodu, paraku, tuleb tükk maad pärast kooli.

Kuidas keskkonnateadlikkuse tõstmine praktikas välja näeb?

Praktikas tähendab see ennekõike koolivälise tegevuse toetamist: näiteks ürituste (nende raames lisaks seminaride või koolituste) korraldamist kaitsealadel. Ega laps ei oska hinnata ega kaitsta midagi niisugust, mida ta ei tea – ja parim kogemus on ikkagi see, kui saab ise käega katsuda.

Järelikult toetate eelkõige kõikvõimalikke laagreid...

Igasuguseid üritusi. Tihtipeale on bioloogia- ja ka teiste ainete õpetajatel üsna huvitavaid plaane – miks mitte neid toetada, kui koolid on valmis korraldama. Veel tuleks kindlasti riigi rahadega välja anda keskkonnaharidust süvendavaid trükiseid – kas või mingisuguseid kooliprogrammiväliseid töövihikuid. Taolisi ettepanekuid on keskkonnaministeeriumisse ka tulnud ning paari ideed teostatakse.

Eelmainitud intervjuus ütlesite, et keskkonnategevuse kavas esitatud järgneva seitsme aasta abinõude rakendamine läheb maksma üle 15 miljardi krooni, sellest 80 % investeeringutena. Tähendab, et praegu toimub raha matmine põhjatusse auku. Millal ja mismoodi see täis saab ja ehk ka tagasi tooma hakkab?

Kuidas rahaliselt mõõta puhast vett? Peaaegu võimatu! Suur osa kasust, mis me keskkonnaseisundi paranemisega saame, on pigem tunnetuslik kui rahas mõõdetav. Jah, me võime välja mõelda mingisuguse valemi, aga see oleks paratamatult rohkem või vähem subjektiivne. Selle aasta jooksul on tehtud täpsustavaid rehkendusi ja summa, mis tuleb kulutada Eesti keskkonnaseisundi parandamiseks ja ettevõtluse vastavusse viimiseks Euroopa Liidu nõuetega, on üle 60 miljardi krooni. Sellest 25 miljardit peab välja panema riik. Ei ole just lihtne perspektiiv – meil tuleb kulutada umbes üks riigieelarve selleks, et ettevõtted, puhastusseadmed ja puurkaevud oleksid vastavuses EL-i nõuetega.

Kui vaadata Euroopa Liidu nõudeid, siis mis valdkonnas on Eestil praegu kõige suurem mahajäämus?

Ei saa öelda, et Eesti oleks maha jäänud. Kõige pikemat üleminekuperioodi küsime joogivee direktiivile – kuni aastani 2013. Eestis on tavapärane vee keskmisest suurem rauasisaldus, mõnel pool on liiga palju väävelvesinikku, mis just kõige paremini ei lõhna. See tuleneb Eesti geoloogilistest iseärasustest: Lõuna-Eesti kaevud on valdavalt kõrgemates kihtides, mistõttu on neis ka vee kvaliteet mõnevõrra kehvem. Uute veehaarete rajamine asulate juurde on üsna suur töö, mis teha tuleb.

Tõenäoliselt kõige keerulisem probleem on põllumajandusreostus. Kui asulate puhul on kõik kontsentreeritud – saab rajada veehaarde, korraliku puhasti ning lahendada sellega paljude inimeste probleemid –, siis põllumajanduse puhul on tegemist suurte pindade ja suhteliselt hajusa reostusega. Ühe valgala piires see otseselt küll silma ei torka, kuid kokkuvõttes moodustab siiski märgatava reostuse. Seetõttu on veekaitse puhul valgala põhimõttele üleminek äärmiselt praktiline.

Kuidas vähendada põllumajandusreostust tingimustes, kus põllumajanduslik aktiivsus on uuesti suurenemas (hakatakse taas kasutama igasuguseid väetisi). Tõenäoliselt saab see olema kõige pikaajalisem probleem Eestis – kuni eesti põllumehed võtavad üle praegu alles eelnõustaadiumis oleva hea põllumajandustava järgimise.

Oletame, et viibite Manhattanil toreda büroohoone 37. korrusel ja vestlete Ameerika ärimehega. Ta kuuleb teie suust esimest korda Eestist ja teda hakkab huvitama, mis koht see on ning kas tasub siia tulla. Millega te teda peibutaksite?

Ärimehele on kindlasti väga oluline, et toimiks stabiilne majanduskeskkond, kus majandusseadused on kümne aasta jooksul olnud põhimõtteliselt ühetaolised; et tegemist oleks väga liberaalse majandusega, kus riigi piirangud on mõõdukad; kus investeerimiskliima oleks soodne. Aga on üks maksude rubriik, millele tuleb tähelepanu pöörata – keskkonnamaksud. Nende tõusu eest ei kaitse investorit Eestis mitte keegi. Kui ta pole kiiret kasu otsiv tegelane, vaid korralik ärimees, kes tahab rajada pikaajalist kasumit tootvat ettevõtet, siis, ma usun, võib taoline kirjeldus temas huvi äratada.

Kui kõnelda sellest, mida teha peale tööd, on Eestis küll ja küll kohti, kus käia. Siin saab nautida silmatorkavalt metsikut loodust – Euroopa mõistes.

Poliitiliselt äärmiselt korrektne vastus. Aga ma küsisin rohkem selle lõpu pärast, mis loodusesse puutub. Oletame, et ärimees tuleb teile paariks päevaks külla ja ütleb: "Härra Kranich, viige mind kuhugi, kus ma näen, mis on Eestimaa." Kuhu te ta viiksite?

Mis kuu siis on?

Kuu on... aprill.

Ma arvan, et aprillikuus oleks temaga väga turvaline ja kindel minna Matsalu kanti. Ja sõltuvalt sellest, kui soe või külm on, võiks ka Alam-Pedjal käia.

Esimesena kisub ikka Haapsalu lähedale.

Veri on paksem kui vesi.

Kas Eesti Vabariik on koht, kus keskkonnaministeerium oma keskkonnahoiu nõuetega käib majandusinimestele heas mõttes närvidele?

On kolm valdkonda, mida ei ole võimalik üksteisest lahutada: majandus, sotsiaalsfäär ja keskkond. Kui keskkonna seisund paraneb, paraneb ka sotsiaalsfäär – kui halveneb, halveneb näiteks tervis. Kui majandustegevus muutub aktiivsemaks, kahjustatakse igal juhul keskkonda – kui majanduslik seisund paraneb, paraneb ka sotsiaalne toimetulek.

See on mäng: kivi-käärid-paber. Omavahelised suhted on väga otsesed ja rahas raskesti mõõdetavad.

Kui rääkida närvidele käimisest, siis käib ikka! Keskkonnamaksud on praegu veel madalamad kui naaberriikides, aga nende tõstmine on aja küsimus.

Idee teha Kõpu poolsaarele rahvuspark, mõte meelitada Kõpusse (Hiiumaale) turiste põrkus kohalike väga suurele vastuseisule.

Kõpus ütles mulle üks inimene, et neil käib seal küll juba turiste, mingit rahvusparki pole vaja – neil on Kõpu majakas. Ma ei arva, et Kõpu tuletorn oleks piisav turismimagnet. Kõpu poolsaar on looduslikult väga põnev ja seda peab igal juhul reklaamima. Hiiumaale, kus regionaalarengu probleemid on küllaltki suured (ikkagi meretagune maa), on säärast magnetit kindlasti vaja. Ja kui sild Muhumaa ja mandri vahel on valmis saanud, tuleks ehitada teinegi – üle Soela väina! See praam sealt Rukkirahu juurest kümne aasta pärast enam läbi ei saa.

Niisugune silla-idee teeb suure teene Vormsile – tema jääb suurimaks saareks, teised on poolsaared.

Saarlased kartsid kangesti piirikontrolli kaotamist: tullakse ja tallatakse Saaremaa ära. Usun, et tänapäevase seisuga arvavad saarlased end turistide hulga suurenemisest pigem võitnud kui kaotanud olevat.

Kõpu rahvuspargi arutelu tõstatas veel ühe terava probleemi – ärge te jumala eest rahvusparki koduukse alla laske, pärast ei või kaevust vett võtta ega oma metsa mustikale minna.

Seda juttu käis Kõpu inimestele ajamas teise rahvuspargi töötaja (nimetab ennast ise looduskaitsjaks!), kes tõenäoliselt mõtles, et ühe rahvuspargi juurde tulles jääb tema lobi lahjemaks.

Kuidas säärane suur hulk looduskaitsealasid ennast ära majandab?

Riigi rahaga.

Kas ühel heal päeval ei või juhtuda, et mõni looduskaitseala või rahvuspark hakkab lisaraha teenimiseks külastusi maksustama? Kui ma tahan minna näiteks Soomaale, pean enne lunastama mingisuguse pääsme?

Ma ei pea seda praktiliseks. Kaitseala külastamine peab olema inimesele vaba. Kaitsealad on siiski osa Eestist, ja nii Eesti kodanikel kui külalistel peab olema võimalus neid näha. Kui me hakkame kõige eest raha küsima, siis pigem kaotame. Emotsionaalset kaotust ja kahju, mis kaasneb, kui inimesed kokkuhoiu nimel jätavad kuskil kaunis kohas käimata, ei ole võimalik rahas mõõta.

Kelle pädevusse kuulub näiteks sellise kahju hüvitamine, kui rahe peksab vilja maha või lööb katusesse augud?

Tavaliselt on seda käsitletud valitsuse tasemel. Valitsus saab anda kompensatsiooni juhul, kui tegemist on tõepoolest erakordse õnnetusega. Paraku kiputakse meil loodust pidama inimtegevust segavaks faktoriks, ja kõige eest, mida loodus teeb, tahetakse kompensatsiooni küsida. Loomulikult on mõistuspärane, kui valitsuse ettevõtmised ja investeeringud piirduksid kaitsega. Näiteks seadusandlus, mis annab aluse kindlustustegevusele. Mõistlik on oma maja kindlustada, kui see asub piirkonnas, kus kasvavad kõrged puud, puhuvad tugevad tuuled või sajab üle aasta rusikasuurusi raheterasid.

Teine asi on näiteks see, kui rannakarjamaad on jäänud kasutusest välja. Seal hakkavad kasvama mitmeaastased taimed, haned-lagled ei leia rannalt enam toitu ja otsivad üles lähima talumehe orasepõllu. Loomulikult säärasel juhul investeerib valitsus rannaalade korrashoidu, säilitamaks neid sellisena, et linnud sealt oma toidu leiaksid. Järgmisel aastal on plaanis hakata rajama spetsiaalseid söödapõlde. Siis peaksid linnud rahul olema neile pakutavate võimalustega ja leidma oma söögimaad sealt, kus vilja ei kasvatata põllumajanduslikul eesmärgil.

Aga kui Lääne-Eestis või saartel teeb talumees põllu, siis... Tuhandeid aastaid on haned sealt läinud, tuhandeid aastaid on nad seal ka põldudel käinud. Väita, et mingil aastal on see ootamatu üllatus, mida valitsus kompenseerima peab, on minu meelest lihtsalt häbematu. Sotsialismil oli ka viis suurt vaenlast: kevad, suvi, sügis, talv ja rahvusvaheline imperialism.

Millised olid aastal 2000 suurimad probleemid?

Kõige suurem töö oli keskkonnaministeeriumi haldusala ümberkorraldamine.

Suurt tähelepanu nõudis ka "suurepärane" tanker Alambra, mis Muuga sadamas lekkis. Püsiprobleem oli ja on kindlasti metsakahjustus. Metsavarguste põhjus on ennekõike siiski sotsiaalne: mitte et eestlased oleksid loomult vargarahvas, aga paljudes piirkondades on toimetulekuga raskusi. Selliste tingimuste tõttu otsustavad igas ühiskonnas mõned inimesed lihtsama, kuid seadusevastase tee kasuks. Metallivargustega oli ju sama lugu – need sagenesid siis, kui tööpuudus Virumaal suurenes.

Eestlase saatuseks on tihti olnud moonaka roll. Ja moonakas, sunnik, kipub varastama. Aga ma ei usu, et see aastasadadepikkune moonakastaatus oleks eestlasest vargarahva teinud. Kurat, ei usu!

Kas nüüdseks peremehestaatusesse tõusnud eestlane käitub oma keskkonnaga kui moonakas?

Metsaga küll. Kõige rohkem varastatakse metsa oma metsast ja just nimelt selle lühikese kasu nimel. Ma usun, et tulevikus suureneb niisuguste metsaomanike arv, kes homsele ja ülehomsele mõtlevad.

See tähendab, et inimene pole ikkagi aru saanud, miks ta ei või oma metsas teha, mida tahab?

Jah, kuigi metsas kasvav puu kannab suuremat intressi kui hoius pangas.

Mis on keskkonnaministeeriumi suurim ülesanne sellel aastal?

Muuta kaitsealadel elavate inimeste suhtumist looduskaitsesse. Üle 19 miljoni krooni on eraldatud poollooduslike koosluste korrashoiuks. Järgmisel aastal saavad inimesed näha, et kaitsealal elamine tähendab neile küll mõningat tööd, aga kui töö tehtud saab, siis ka otsest rahalist tulu.

Rainer Kerge