Suveaeg annaks veerandi võrra valget aega juurde

Andres Karolin

Suveaja poolt ja vastu on palju sõna võetud. Lisaksin suveaja toetuseks esitatud kaalutlustele mõned arvutused. Vaatame, mitu tundi ajavahemikus, mil kehtiks suveaeg, on Eesti laiuskraadidel inimesel kasutada valget aega pärast tööpäeva lõppu. Vaatleme näiteks inimest, kes elab Tartus, töötab 5 päeva nädalas ning magab 8 tundi ööpäevas. Oletame, et ta tõuseb kell 6.30, alustab tööd 8.00 ja lõpetab 16.00. Sellise päevakavaga ta heidab magama kell 22.30. Aastal 2000 oli Tähetorni kalendri andmetel hiliseim loojak Tartus 21.24. Seega jääb meie tartlase käsutusse aeg tööpäeva lõpust kuni loojakuni.

Mullu Eestis suveaega ei rakendatud ja meie näidistartlane kogus valget aega ajavahemikus 27. III kuni 28. X (mil peaaegu kõikjal Euroopas kehtis suveaeg) 564 tundi ja 45 minutit. Kui meil oleks mindud suveajale, oleks tööpäev lõppenud tunni võrra varem ja inimese kasutusse jääv valge aeg pikenenuks tunni võrra. Tööpäevi oli nimetatud ajavahemikus 152. Järelikult oleks valget aega olnud 716 t 45 min (564 t 45 min + 152 t). Lisanduv aeg 152 t moodustab esialgsest 26,9 %. Niisiis muudaks suveajale üleminek pärast tööpäeva lõppu kasutatava valge aja ligikaudu veerandi võrra pikemaks.

Ennevanasti tõusti ikka päikese järgi, s. t. suvel varem ja talvel hiljem. Suveajale üleminek tähendaks säärase elurütmi mõnevõrra kohmakat järgimist. Vastuvõetavam oleks järkjärguline üleminek, kuid selle teostus osutuks tülikaks (peaks kella nihutama mõne minuti võrra korraga pikema ajavahemiku jooksul). Tuleks aru saada, et suveajale üleminekust loobumine on ühtlasi ka loobumine inimese iidsest elurütmist.