Mootorisport ründab loodusmaastikke

Ann Marvet

Maasturite suvesõidu Rock Uunojaht 2000 korraldajaid ähvardab kohtutee, sest Lääne-Virumaal looduskaitsealusest rabast läbi roomanud ligi 40 võistlusautot hävitasid maastikku ja lõhkusid puid.

Keskkonnainspektsioon kavatseb Tallinna halduskohtus nõuda maasturite suvesõidu korraldanud Uuno Raadio ja Eesti Off-Road klubi karistamist metsaseaduse rikkumise eest. [---] Ohepalu looduskaitsealal sõitsid võimsad maastikuautod kontrollpunkti ostides sisse eriti rangelt kaitstud hoiumetsa. [---] Sumpavad maasturid rikkusid pool hektarit rabamaastikku, lisaks olid võistlejad osa puudest maha võtnud.

(19. september 2000, ETA)

Sõnumist võis veel lugeda, et sõidu korraldajaid saab otseselt süüdistada vaid selles, et nad suunasid võistlejad looduskaitsealusele territooriumile selle valdajalt nõusolekut küsimata. Ja veel: üritusel oli ka keskkonnakohtunik, kes tunnistas, et üks kontrollpunkt sattus tõesti valesse kohta, kuid korraldajad on nõus kahjustatud koha taastama.

Sõnumit lugedes tekkis

mitu küsimust:

• Miks kavatses keskkonnainspektsioon süüdlasi karistada ainult metsaseaduse (MS) rikkumise eest, kui tegu oli looduskaitsealaga, millel toimuvat peaks reguleerima eelkõige kaitstavate loodusobjektide seadus (KLOS)?
  

• Mis ülesannetes sel üritusel oli keskkonnakohtunik? Ta ei jälginud kaitsealuste territooriumide piire (Ohepalu looduskaitseala piirid on isegi Regio teedeatlases!) ning lubas kahjustada loodust mujalgi: maasturid rallisid mööda mereranda ning läbi jõgede, jättes pikka aega püsivaid sügavaid rööpaid. Kas ta tegi koostööd keskkonnainspektsiooniga?
  

• Kui korraldajad olid nõus kahjustatud koha looduskaitsealal taastama, siis kuidas? Kuidas saab taastada segipööratud rabapinnast või vigastatud ning mahavõetud puid? On teada, et kontrollpunktitähis oli puu küljest pärast tüli puhkemist kirvega maha raiutud...
  

• Kas kedagi lõpuks ka karistati ja kui, siis milline oli karistus?
  

Keskkonnainspektsiooni looduskaitse osakonna juhataja Himot Maran: "KLOS keelab teatud teod, kuid ei näe ette juriidilise isiku vastutust ("auk" seaduses!), MS seevastu küll. Ralli korraldaja oli juriidiline isik. Et aga MS on vastu võetud pärast Ohepalu looduskaitseala kaitse-eeskirja ning seal sisalduv hoiumetsa mõiste ei kattu eeskirjas olevaga, siis ei saanud me rakendada ka metsaseadust. Tõsi, ka füüsilisest isikust rallisõitjad-autojuhid rikkusid ilmselgelt nii KLOS-i alusel kehtestatud eeskirja kui MS-i nõudeid, kuid tagantjärele polnud võimalik kindlaks teha, kes just ja kuidas. Ralli korraldus tundus olevat üldse väga puudulik ning nähtavasti väljus üritus mõneti kontrolli alt. Muidugi pole võimalik taastada segipööratud rabapinnast ega mahasõidetud puid."

Keskkonnakohtunik keskkonnainspektsiooniga koostööd ei teinud – muidu saanuks me rallist ette teada ning asi lõppenuks vast teisiti.

Kokkuvõttes – lünk seaduses ja sündmuse tagantjärele uurimine (keskkonnarikkumisi uuritakse paraku e n a m a s t i tagantjärele! Toim.) jättis süüdlased karistuseta.

Paar kuud hiljem

jõudsid avalikkuse ette teated uutest laastamistest, seekord Järvamaal. Eesti Off-Road klubi järjekordsel võistlusel (3. ja 4. novembril) müttasid dzhiibid soometsades, põigates koguni kinnikasvanud järve õõtsikule ning läbides kaitsealust metsiste mängupaika. Jällegi lõhutud puud, sügavalt segi pööratud pinnas – jäljed looduses, mida ei ole võimalik kaotada.

Ralli korraldajad viitasid valla loale. Ent tegelikult seisab Albu vallavalitsuse korralduses sõnaselgelt: Kooskõlastada kõikide kontrollpunktide asukohad ning väljaspool avalikke ja avalikuks kasutamiseks olevaid teid raja läbimine vastavate maade omanikega. Seda ei tehtud.

Ralli läbis Purdi metskonna maid. Kuigi ka sihiteed ei ole mõeldud avalikuks kasutamiseks, olid kontrollpunktid paigutatud sihtidest eemale metsa ja sohu, nii et nendeni polnud võimalik jõuda pinnast lõhkumata ning puid vigastamata (või maha võtmata). Planeeritud läbisõit kuivenduskraavidest eeldas nende osalist täitmist (kohapeal langetatud puudega). Niisiis, ralli korraldajate maha märgitud kontrollpunktid lausa sundisid loodust rikkuma.

Ent sihilt pöörati kõrvale ja trügiti läbi metsa ka seal, kus sihitee oli muutunud läbimatuks. Mõnes kohas oli iga ekipaazh sõitnud sisse oma raja, lõhkudes pinnast tuhandetel ruutmeetritel. Nõnda ka Tartussaare Tagajärve õõtsikul, kus pehme soopinnas "künti" laialt sodiks.

Enne säärase ürituse korraldamist oleksid korraldajad pidanud uurima seadusi.

Keskkonnakaitse vaneminspektor Järvamaal Ester Ermel:

"§ 32 sätestab metsakasutusõiguse kitsendused: lõige 1 p. 1 ütleb: Metsas tohib viibida [---] metsa püsivaid jälgi jätmata ja omaniku või riigimetsamajandaja nõudeid järgides.

§ 24 järgi on metsaomanikul õigus keelata liikumine oma metsas ja selle sihiteedel kas tulekaitse eesmärkidel või näiteks juhul, kui ilmastikutingimuste tõttu võiks see metsa või sealseid rajatisi kahjustada. Ralli korraldajad metsaomaniku seda õigust ei austanud.

Metsaseaduse § 22 lõike 1 alusel kinnitatud metsakaitse eeskirja (keskkonnaministri määrus nr. 40 9. aprillist 1999) punkt 11 sätestab, et metsas ei ole lubatud vigastada puid (tüvesid, juuri jne). Eeskirja punkt 13 alapunkt 2 sätestab, et riigimetsas ei tohi selle majandaja loata sõita liiklusvahendiga väljaspool avalikke ja avalikuks kasutamiseks olevaid teid. Aga seda ju tehti!

Metsaseaduse § 56 sätestab vastutuse metsaõigusnormide rikkumise eest ning keskkonnale tekitatud kahju arvestamise tingimused ja määrad. Kahjutasu suurus metsapinnase rikkumise eest sõltub metsakategooriast ja kasvukohatüübist.

Tulundusmetsades on see soometsade puhul 4 kr./m2, Purdis rikuti säärast pinnast 17 090 m2 (kahjutasu kokku 68 360 krooni). Kuivendatud metsades, kus kehtib kahjutasu määr 6 kr./m2, lõhuti pinnast 626 m2 (kokku 3756 krooni).

Kaitsemetsades – metsise mängualadel ja nende kaitsetsoonis – arvestatakse kahjutasu kolmekordselt. Nõnda rehkendati rikutud kaitsemetsapinnase eest kahjutasu 35 820 krooni (lisaks 5670 krooni läbitud erametsatüki eest) ning lõhutud kraavitrassi eest 10 500 krooni jne.

Kokku arvutati pinnasekahjustuste eest kaitsemetsas 55 398 krooni, tulundusmetsas 72 116 krooni, kasvujõuetuseni vigastatud ja maharaiutud puude eest (tulundusmetsast 292 puud ja kaitsemetsast 149) 14 062 krooni.

Ralli marsruut läbis veel Purdi metskonna hoiumetsa Pandivere veesäilitusalal, kus keskkonnale tekitatud kahju arvutamise koefitsient on 5..."

Kokkuvõttes esitati kahjutasunõue 183726 kroonile. Tavainimesel võib see summa ihukarvad püsti ajada, ent need, kes sõidavad väga kallite autodega, on ehk valmis silma pilgutamata nõutavad tuhanded lauale laduma – ning samas stiilis jätkama? Aga lõhutud loodust ei lapi ühegi rahaga: haavad jäävad ka siis, kui kohus kahjutasu välja mõistab. Kui mõistab...

Aga kuidas on ikkagi võimalik, et süüdlased karistamata jäävad? KKI Järvamaa osakonna juhataja Ellu Rusi: "Meie seadused on sageli lünklikud ja neid on raske elus rakendada. Inimene, kellel puuduvad juriidilised teadmised, ei saa tihti seadustest aru. Samal ajal suudavad rahakamad persoonid palgatud juristide kaasabil pöörata seaduse puudujääke enda kasuks. Loomulikult ei saa juriste süüdistada selles, et nad seadusi osavalt tõlgendavad – pigem peaksid seaduste loojad olukorrast väga tõsiseid järeldusi tegema (aeg-ajalt jääb mulje, et keerulise sõnastuse taha peidetaksegi sisulisi puudujääke). Asi paraneks kindlasti, kui erinevate huvigruppide ettepanekute kõrval jõuaksid seaduseelnõudest kaugemale ka keskkonnapraktikute parandused-soovitused."

Niipalju siis karistamisest. Tegelikult on küsimus hoopis laiem ning põhimõtteline.

Kas üldse tohib lubada looduse sellist rikkumist,

mida pole võimalik heastada?

Segi sõidetud metsa- ja soopinnast on suuteline taastama ainult loodus ise – see võtab aastaid ja aastakümneid.

Seltskonnale, kes põnevat sporti harrastades ostab ning suudab ülal pidada kalleid sõidukeid, ei tohiks üle jõu käia ka polügooni(de) rajamine tehismaastikesse (näiteks ammendatud liiva-, pae- ja põlevkivikarjääridesse). Pinget pakuks sõit mõne tuhamäe nõlvadel ning kindlasti leiaks vägevate masinate tarvis Eestimaalt ka mõne niikuinii rikutud sooala, mida siis rallijad võiksid kas või iga nädal "künda" (mida rohkem, seda püdelamaks muutub pinnas ning seiklusrikkamaks sõit).

Ülejäänud metsad, sood, mererannad ning järvekaldad (hoolimata sellest, kas neil kehtib kaitserezhiim või mitte) peaksid jääma sellistest üritustest puutumata.

Mitte ainult maasturid

Probleem on veelgi ulatuslikum. Viimane kümnend on toonud meie maastikele teisigi masinaid, mis rahu häirivad ning pahandusi tekitavad.

Korduvalt on räägitud skuutritest. Merel kiiruselamust pakkuv võimas veesõiduk lõhub väikesele järvele tooduna veetaimestikku ning häirib muda üles pöörates ökosüsteemi määral, mis võib esile kutsuda muutusi elustikus. Rääkimata sellest, et tugev müra ja pidevalt sogane vesi häirib teisi järve ääres puhkajaid.

Ka mootorsaanid, mis on täiesti omal kohal teenistussõidukeina, muutuvad painajalikeks rahuhäirijaiks, kui neid rohkesti lõbusõiduks kasutatakse. Hooletud ja oskamatud sõitjad teevad pahandusi metsakultuuridele.

Õnneks on meil seni veel vähe levinud neljarattaline mootorratas ehk ATV – äärmiselt vajalik teenistussõiduk piirivalvele ja keskkonnainspektoritele, ent täiesti kohatu matkasõidukina: lõhub pinnast, tallab metsakultuure ning häirib nii metsaelanike kui ka matkajate-puhkajate rahu. Ja lõpuks, mis loodusretk see küll on – suure mürina saatel ja bensiinivinguses õhus?

Mullu sügisel pööras seltskond "sportlasi" ATV-del ja krossimootorratastel segi liivaranna ja luitenõlvad Lahemaa rahvuspargi sihtkaitsevööndis. Nelijärve puhkekeskus Harjumaal korraldab ATV rühmasõite Kõrvemaa maastikukaitsealal – võikad jäljed neist "matkadest" on näha Mägede mõhnastikus. Paap Kõlari andmeil kasutatakse ATV-sid lumevaesel ajal mootorsaanide asendajaina ka Väikese Munamäe safarikeskuses.

Räägime asjad selgeks!

Et mootorisport loodusele liiga teeb, seda tunnistab ka Paap Kõlar, seiklusspordi üks organiseerijaid, Postimehele antud online-intervjuus 28. detsembril 2000:

Tihtipeale kasutavad ATV- ja mootorsaani-inimesed lõbusõitudeks kaitsealasid ja muid looduslikult kauneid kohti. Samal ajal, kui need inimesed lund ja muda künnavad, on üsna suur ala saastatud müraga ja pärast nende lahkumist jääb varem puutumata paigast kahjuks teinegi kord maha inetu songermaa.

Ent lahendusena ei pea ta õigeks mitte täiendavaid piiranguid, vaid planeeringuid, kooskõlastusi, selgitusi. Ta leiab, et tuleks võtta kokku huvigrupid (tegijad, tarbijad, kaitsealade ning kohaliku võimu ja riigi esindajad), rääkida selgeks eesmärgid, vaielda läbi erimeelsused ja leida kompromiss. Paap Kõlar leiab, et just seiklusturism võib lahendada suure osa maaelu probleemidest.

Usun, et ka looduskaitsjad on läbirääkimisteks valmis. Meie looduskaitse ei ole enam ammu konserveeriv-tõrjuv, sest sajandite vältel inimkäega kujundatud maastikud püsivadki paiguti vaid tavapärase tegevuse jätkudes. Ja ka uued tegevusalad peaksid leidma siin ruumi.

Ainult ühest looduskaitsjad ilmselt ei tagane: see uus peab suutma sobitada end meie loodus- ja kultuurmaastikesse nõnda, et sinna ei jääks jälgi, mida tegija ise enda järelt kustutada ei suuda.