TAGASI

Emaherilane

lugu hiid-puiduvaablasest

Enn Lumet

Autori foto

Juuli lõpuks olin jõudnud suurema jao varakevadel varutud pakukoormast halgudeks lõhkuda. Suvi oli vihmane ja töö edenes visalt, kuigi õhtud olid tollal veidi pikemad kui nüüd. Jäänud olid mõned okslikumad kuuse- ja männipakud ning üks jämedam kasepakk.

"Paar tundi kirvevibutamist, ja kui ilm lubab, saab homme hakata riita laduma," mõtlesin just oma tööplaane... Äkki tormas tuppa mehehakatis ja lõõtsutas: "Isa-isa, tule ruttu, õues on emaherilane." Kohemaid ei jõudnudki küsida, kust ta sellise termini leidis. Kutse õue tuli aga nii siira õhinaga, et vääris tähelepanu.

Haluhunniku kohal tiirutas emane hiid-puiduvaablane. Teadsin seda suurt herilast meenutavat tiivulist – alles hiljaaegu oli mul tarvis ühe eksami sooritamiseks tunda natuke lähemalt metsakahjureid. Ühtlasi arvasin leidvat lahenduse esmapilgul üllatavale nimele – emaherilane. Küllap oli koolis juttu olnud mesilastest. Ja väikemehe mõttekäik oli ilmselt selline: suur mesilane – emamesilane, suur herilane – emaherilane.

Niigi püsimatu olevus tundus muutuvat järjest kärsitumaks. Kargles halult halule, jäi hetkeks paigale, tõusis lendu, tegi mõne pikema tiiru, maandus jälle... Vahepeal sirutas välja oma pika astla, mis tegelikult on muneti, ja kompas sellega puitu. Tundus, et kohe-kohe tuleb talle munemiskihu peale...

Kui nii, siis ehk õnnestub sellest toimingust midagi filmile tabada. Tõttasin tuppa fotoaparaadi järele: värvifilmil oli ruumi kümmekonna kaadri jagu, objektiiv paari vaherõngaga varustatud.

Aga proovi sa haluhunnikul pilti teha! Saati kui pildistatav on erakordselt kärsitu käitumisega. Pisielukas tuleb ju korralikult kaadrisse saada, teravustada, diafragmat keerata. Peaaegu võimatu!

Aga proovima peab. (Paarkümmend aastat tagasi oli lähivõtteid päris keerukas teha. Tänapäeval pidi asi käima umbes nii, et näitad aparaadile objekti ja kõik muu käib automaatselt.)

Paistis, et millegipärast meeldib vaablasele pikemaid peatusi teha just tollel lõhkumata jäänud valgel kasepakul. Otsustasin seda ära kasutada ja saingi veidi rahulikumas olukorras päris mitu võtet teha.

Värvifilm sai täis. Mis nüüd? Õnneks meenus, et kuskil seljakoti taskus peab olema üks kassetti keritud must-valge film. Arvatavasti oli see mu elu kiireim filmivahetus.

Pikemalt kaalumata kruttisin ka ülejäänud kaks vaherõngast objektiivi külge. Küllap arvasin tol hetkel, et mida lähemalt, seda parem. (Hiljem selgus, et neli vaherõngast on ikkagi liiast. Selles võib veenduda munemise pilte vaadates.)

Ja siis... Ühel hetkel maandus minu vaablane männihalule, tõmbus kühmu, surus oma pika muneti peaaegu ristiasendis vastu puitu ja hakkas tagakehaga hoogsalt pumpama. Ja muneti vajus sujuvalt (aegluubis) männihalgu. Jäi mulje, nagu oleks see kohupiim või sült, mitte puit.

Kogu protseduur tundus kestvat umbes minuti, võib-olla natuke rohkem. Erutavast vaatepildist jäi ilmselt mõnigi üksikasi mulle märkamata, sest pidin asjakäiku piidlema läbi objektiivi ja ühtlasi kujutise teravaks saama. Kaugel südamesopis tundsin, et kui siit mõni enam-vähemgi asisem pilt tuleb, siis on see küll üks suur juhus.

Umbes kahe sentimeetri sügavusele kõvasse puitu need munad siis ilmselt paika said. Kujutage ette, kui tillukesed need olema peavad! Ja kuidas saavad nii peenikese augu põhjas munadest vastsed kooruda? Võib vaid oletada, et kitsaste olude tõttu nende areng (2–3 aastat) pikale venibki.

Mida haluga teha? Esimene mõte oli, et tõstan selle kõrvale ja hoian silma peal. Aga kui tulemus selgub alles kahe aasta pärast? Vaevalt mul nii kauaks tähelepanu ja kannatust jätkub. Läheb riita koos teistega. Kahju küll. Ilmselt oleks päris tore vaadata, kes ja kuidas puuhalust välja astub.

Kui puud oleks olnud lõhutud ja riita kuivama laotud õigel ajal, poleks seda toredat putukaelamust olnud. Mõnikord on rahvatarkus – ära lükka homseks seda, mida saab teha ülehomme – omal kohal.

TAGASI