TAGASI

Kapten Saarso kirjad ookeanilt (12)

Isla de los Estados, Le Maire'i väin.

Laupäev, 23.detsember 2000, Atland

26. veebruari hommikul võtsime kalasadamas peale värske vee ja lahkusime Puerto Deseadost, sihiks Argentiina lõunapoolseim linn ja sadam Ushuaia. Ees ootas üle viiesaja miili võrdlemisi karmi merd üha jahedamaks muutuvas ilmastikus. Kavatsesin hoiduda võimaliku W-tormi puhuks ranniku lähedusse, et olla rohkem maa varjus, kus laine on väiksem. Samas ei ole sellel rannikulõigul ühtegi sadamat, mis Lennuki süvist arvestades oleks võinud tormivarjuna arvesse tulla.

Ülesõidu esimesed kaks päeva möödusid vahelduvatel halssidel loovimiskurssi pidades ning sageli purjesid rehvides ja rehve välja lastes. Hiljem pöördus tuul W-sse ja lubas pidada kurssi otse Le Maire'i väinale. Seda paika on meresõitjad läbi aegade kartnud.

Estrecho de Le Maire on 16 miili laiune väin Tulemaa idatipu ja Isla de los Estadose ehk inglise keeles Staten Islandi vahel. Selle mereala halb kuulsus on tingitud mitme meresõitu raskendava tingimuse sagedasest koosmõjust, mille tagajärjel on siin oma lõpu leidnud palju aluseid ja veel rohkem mehi. Le Maire'i väina iseloomustavad enamasti tugevad ja sageli suunda muutvad tuuled ning tihti esinev udu. Väina mõlemad kaldad on järsud ja kaljused, osalist varju võivad pakkuda vaid paar ankrupaika. See kõik ei tohiks siiski kohutada radari, kajaloodi ja satelliitnavigatsiooniga varustatud tänapäeva laevajuhti. Väina läbimise teevad keeruliseks kuni 8 sõlme kiirused tõusu-mõõnahoovused. "Ocean Passages for the World" kirjutab:

Passage of Estrecho de Le Maire is best attempted during daylight, with a fair wind and tide; the best time for beginning the passage through being one hour after high water. A vessel should, if necessary, heave-to off the entrance to the strait until that moment. Under these conditions, even should the wind fail, or come adverse, a vessel would probably drive through rapidly, for the tidal streams are strong. With a S wind, it would not be advisable to attempt the strait, for, with a weather-going-tide, the sea is very turbulent, and might severely endanger the safety of a small vessel, and do much damage to a large one.

See lootsiraamatu vaoshoitud stiilis kirjeldus muudab tavalisest valvsamaks iga laevajuhi, eriti siis, kui tegu on väikese alusega. Vastupidise suunaga laine ja hoovus muudavad merepinna tõeliseks kaoseks, milles on raske hoiduda laeva kõikjalt ründavate lainelöökide eest. Käiku aga vähendada ei saa, sest liikuda tuleb pärihoovusest kiiremini, et säilitada roolitavus.

29. veebruaril arvutasin meie tõenäolise Le Maire'i väina jõudmise aja ning lasin kiiruse vähendamiseks geenua kokku rullida, et olla kohal õigel ajal, s.t. üks tund pärast kõrgvett. Järgmisel ööl jäi tuul nõrgemaks ja võtsime taas mõlemad purjed täielt juurde. Kell pool viis hommikul tuli nähtavale Tulemaa idaneeme, San Diego tuletorni plink ning Lennuk mühises tugevnevas WNW-tuules täies purjes Le Maire'i väina. Olud olid soodsad ja päikesetõusus nähtavale tulnud Isla de los Estados pakkus oma sakilise siluetiga võimsat vaatepilti. Valasin Neptunile tänuks ja Drake'i väina jõudmise puhul kolm lonksu Viru Valget. Olime ju jõudnud kurikuulsa Kap Hoorni vetesse ning ees seisis reisi üks raskemaid lõike.

Tuul tugevnes 16 meetrini sekundis ja puhus endiselt WNW-st. Meie üha läände muutuvat kurssi arvestades tõotas see peagi vastutuult. Et vanemtüürimeeste vahetuseni Ushuaias oli veel piisavalt aega ja väljavaade loovida kitsas Beagle'i kanalis mind ei rõõmustanud, otsustasin minna ankrusse Tulemaa lõunaranniku Aguirre lahte. Selle ankrupaiga olin lootsiraamatust juba varem niisuguse olukorra puhuks valmis vaadanud ja kaardi järgi oli lahe tagumine sopp Puerto Español hästi kaitstud ning ohutu juurdepääsuga. Lisaks lubas lootsiraamat lahe kaldal kahte rantshot, kust võib saada lambaliha. Esimesel märtsil kell 16.12 andsime Puerto Españolis 8 meetri vee peal ankru alla ning pumpasime oma julla õhku täis. Samal ajal tuli meie poordi lähedal ankrus olnud kahemastilise jahtlaeva julla. Saime meeste viletsale inglise keelele vaatamata teada, et nad tegelevad vaalade filmimisega, on pärit Prantsusmaalt ja et õhtul toimub rannas grillpidu, kus meiegi oleme teretulnud. Kaasa soovitati võtta joogipoolist ja toidunõusid.

Neljapäev, 28. detsember 2000, James Bay

Pedro Gomez Vargas.

Õhtune oleng toimus Puerto Españoli lahe kaldal, ühes lootsiraamatu lubatud "rantshos". Väikeses kerges puithoones, mis andis välja hästi ehitatud kuuri mõõdu, elas kogu Aguirre lahe ranniku ainuke elanik Pedro Gomez Vargas. Tema ainsateks seltsilisteks olid koer, hobune ja kari herefordi tõugu veiseid. Pedrole olid lahte külastavad jahid suureks rõõmuks ja leevendasid suhtlemisvajadust. Nõnda siis oli Pedro nõuks võtnud korraldada purjetajatele tõsine argentiinalik lihasööming. Seks otstarbeks tappis ta veise ning kostitas kõiki, tundes sellest silmnähtavat heameelt.

Järgneval kahel päeval kohtusime Pedroga ning saime mõndagi teada tema üksildasest elust. Mees oli pärit Tshiilist ja aastaid tagasi asunud elama Stancia Españoli. Pedro oli kunagi Hispaania uurimislaeva meeskonna liikmena osa võtnud Antarktika-ekspeditsioonist. Lähimas linnas Ushuaias käis ta korra aastas. Tema elamine oli eestlase arusaamade järgi ülimalt tagasihoidlik. Kahest toast, esikust ja sahvrist koosnevas majakeses oli üksainus plekkahi ja kogu ehitis ei paistnud kuigi soojapidav. See-eest oli lahe rannal ja lahte suubuva jõe kallastel lademetes ajupuitu. Meie seltsis näis Pedrole meeldivat, kuigi ta rääkis vaid hispaania keelt, mida meist keegi ei osanud. Nõnda käis jutt meie üksikute hispaania sõnade ning vaheldumisi eesti ja inglise keele abil. Viimastel ei paistnud Pedro jaoks vahet olevat.

Jõgi Puerto Españolis.

Autori fotod

Puerto Españolis kogesime, kui vähe on tegelikult vaja liharoa valmistamiseks. Tarvis läheb liha, nuga, lõket ja soola. Hea, kui juhtub olema küpsetusrest. Viimase aset täidab suurepäraselt ka kivi või palginott.

Kuigi Pedro eluase ja riietus oleksid võinud kaastunnet tekitada, oli tal külluses seda, millest tsivilisatsiooni rüpes krooniliselt napib – aega ja inimtegevusest rikkumata loodust. Aguirre lahe tagumine sopp Puerto Español on kahest küljest piiratud kõrgete kaljudega, lahe päras aga laiub tasase põhjaga org. Taimestik on minu eelnenud ettekujutusest tunduvalt rikkalikum. Kaljudel kasvab madal tihe mets, mille peamiseks puuliigiks on Tulemaale iseloomulik lõunapöök. See puu on kui loodud kasvama siinsetes karmides tingimustes, kinnitades juured kaljupragudesse ja kooldudes alla valdavate tuulte suunda. Puerto Español jäigi meelde viltuste puude, kaljudelt alla kukkunud hiiglaslike basaltrahnude ja suurte vetikatihnikutega, mis karidel mõõnaga päevavalgele ilmuvad. Vetikad meenutavad paksu naha latakaid. See on hiiglaslik pruunvetikas, inglispäraselt kelp, mis oma tugevusega võib olla ohtlik väiksema laeva sõukruvile. Kõik ümberringi on võimas, ürgne ja karm. Viskasin vette mündi – et kunagi tagasi tulla.

Reede , 29. detsember 2000, James Bay

4. veebruari hommikul hiivasime ankru ning asusime teele Ushuaiasse, kuhu pääseb mööda Beagle'i kanalit – Atlandi ja Vaikset ookeani ühendavat kitsast väina. See on üks neljast looduslikust mereteest kahe ookeani vahel, mis kujutab endast Tulemaa lõunaranniku ja Tulemaa saarestiku vahelist poole kuni 3 miili laiust ja 90 miili pikkust läbipääsu. Oma nime on väin saanud mõistagi seda esimesena läbinud purjelaevalt Beagle, kelle pardal viibis ka Charles Darwin.

Hommikune päikesepaiste ja soodne tuul asendusid lõunaks vihmapagide, kohatise tuulevaikuse ja halva nähtavusega, mis sundisid edasi liikuma vaid masina jõul. Ainsaks neis oludes kasutatavaks navigeerimisvahendiks jäi radar. Häda on selles, et ei vene ega argentiina merekaardid, mis minu käsutuses olid, pole tehtud WGS-84 (World Geodetic System 1984) järgi ning GPS-iga (Global Positioning System) määratud koordinaate neile otse kanda ei saa. Ühtlasi pole neil kaartidel ka vajalikke parandusi ühelt koordinaatide süsteemilt teisele üleminekuks. Kui lageda mere peal pole sellise väikese erinevuse arvestamine oluline, siis Beagle'i kanali suguses kitsuses võib ka kaabeltau valearvestust kurvalt lõppeda. Radar on navigaatorile nagu teine paar silmi, mis näevad ka öösel ja uduga. Kitsukese väina ja kehva nähtavuse tingimustes oli radar kindlasti kõige usaldusväärsem riist.

Kogu pärastlõuna ja järgnenud öö jälgisin Lennuki teekonda piinliku täpsusega, korrigeerides iga natukese aja tagant kurssi. Poisid roolisid laeva nagu mööda niiti ja iga kursimuutus toimus kohe ja kraadipealt. Nõnda "pugesime" läbi ka Beagle'i kanali kõige kitsamatest kohtadest ning varahommikuks oli kursil näha lumiste mäetippude vahel Argentiina ja vast ka maailma lõunapoolseim linn – Ushuaia. Ilm oli läinud päris jahedaks, vaid mõni kraad üle nulli. Vaatepilt oli maaliline ja meeleolu hea, sest vahel peab inimene endaga ka rahul olema. Pärast öist navigeerimist tundsin olevat selle põhjendatud.

Laupäev, 30. detsember 2000, James Bay

Argentiina lõunapoolseim linn Ushuaia Tulemaa lõunarannikul on pälvinud häid sõnu paljude reisimeeste käest. See on ka igati põhjendatud. Lennuki külastatud sadamalinnadest Argentiinas oli Ushuaia kindlasti kõige hubasem ja rahvusvahelisem. Kunagisest range rezhiimiga vanglaasulast on tänu tollivaba piirkonna kehtestamisele saanud tubli turismilinn. Ei midagi ülisuurt ega liialdatut: peatänav, poekesed, kohvikud, hotellid ja muidugi sadam, mis on turistidele aknaks Antarktikasse. Ushuaia müüb ennast turismiturul, kui End of the World. Selle kirjaga nipsasju ja riideid leidub lai valik, üks sagedamini esinevaid sümboleid on mõistagi pingviin. Ushuaias, erinevalt ülejäänud meie külastatud Argentiinast, saab hõlpsasti asju ajada inglise keeles.

Üks meeldivamaid kogemusi selles linnas oli mulle käik kohalikku mereväebaasi. Tahtsin täiendada Lennuki kaarditagavara mõne Tshiili ranniku kaardiga. Juba esimene mulje väeosa väravas erines siiani riigis kogetust: meestel vormid triigitud ja puhtad, käitumine korrektne ja viisakas, ning ka baasi territoorium nägi väga kasitud välja. Minu muret lahendama kutsuti operatsioonide üksuse komandör kapten Ugarte. See mees jättis mulje, mis on tänini eredalt meeles. Kohtusin mereväe ohvitseriga selle sõna parimas tähenduses. Ei mingit homsele lükkamist – asi aeti korda kohe. Mulle anti selge vastus vabas ja soravas inglise keeles, mida üks meremees peaks ikka oskama. Kapten Ugarte helistas Beagle'i kanali teisel kaldal asuvasse Tshiili baasi Puerto Williamsisse ning leppis kokku, et saan kaardid osta sealt. Et sinna sadamasse pidime Tshiilisse sisseklaarimiseks minema niikuinii, siis sobis lahendus suurepäraselt. Oligi asi klaar.

Kaubasadamas ringi kõndides jäi mulle kohe silma umbes 60-jalane jahtlaev, kes kandis Inglise lippu ning kelle vabaparras oli täis paljude sponsorite logosid. Tegin meestega juttu ja sain teada, et tegu on Antarktika-ekspeditsiooniga, mille ülesanne on saada ülevaade Antarktika poolsaarel paiknevatest inimtegevuse jääkidest (ehk teisi sõnu – prügist ja vanarauast) ning uurida nende väljaveo võimalusi. Järgmiseks aastaks oli kavandatud väljaveoga algust teha. Soovisin neile edu ja olin taas saanud innustust oma Antarktika-plaanide jaoks.

TAGASI