|
|
|
Kasu ja edu mõiste põimumine.
|
Igal aastal lisandub Eesti ühiskonda tuhatkond inimest, kes arvavad end omavat võimet käivitada kuni mõne miljoni kroonise aastatuluga ettevõtmine. Samuti mõtlevad nad, et nii saab toimida vaid linnades. Poliitikuil – paraku sõltumata asjaolust, kas nad on koalitsioonis või opositsioonis – on kalduvus arvata, et maapiirkondade areng edeneb linnadest kogutud maksuraha ümber jaotades. Et justkui oleks rahal enesel suur hulk tarkust ning õpetussõnu sees. Sestap on vaja vaid võimaldada mitmesugustel administratiivsetel ja ärilistel struktuuridel maapiirkondades raha kulutada, küll siis asjad iseenesest laabuvad. Statistilise nõudluse alusel raha jaotamine või regionaalarengu protsessides liialt väikeste summadega opereerimine muudab abi vaid fiktsiooniks, millega keegi arvab ostvat enesele poliitilist või ehk ka akadeemilist indulgentsi. Eelkirjeldatu näib küll päevapoliitilisena, kuid on pea 10 aastat kestnud protsess.
Et raha toimiks energiana, tuleb sellega siduda selged tegevuskavad ning tehnoloogilised uuendused. Iga tegevuskava osa peaks toetama lihtsat reeglit – säästlikkus ning tõhusus samal ajal. Muud teed lihtsalt pole. Vastupidi toimides muutuks Eesti ühiskond oma väikesele rahvaarvule vaatamata ülekonkureeritud elukeskkonnaks ning majandusliku ja kultuurilise edu asemel saabuks seisak. Ja kaugel sealt see allakäikki...
Kuidas maaelu ja kogu ühiskonda edendada?
Tänases majandusmudelis on edu sõnastatud rahalise kasumina. Kapitali kasvu mõõdetakse rahas ning edu ja ebaedu vahele tõmmatakse piir vaid rahalise aritmeetikaga. Inimühiskonna üks olulisemaid probleeme pole tänapäeval ehk mitte madal kapitali akumulatsioon, vaid suur arengurisk. Olemasolevad tehnoloogiad ning käitumismudelid on suutelised muutma ja arvatavasti on ka muutnud ökosüsteemi tasakaalu sedavõrd, et see on ohtlik inimesele kui liigile. Eelnev on suurim majandusrisk, millele majandusega tegelejad aga kahjuks vähim tähelepanu pööravad. Mis tahes planeerimine ja sellest tulenevad tegevused ei saa kindlasti olla tõhusad, kui suurimale riskiallikale mingit tähelepanu ei pöörata.
Öeldakse, et kõigel on hind, ja loodetakse, et ka lõppevate ressursside hind kujuneb majandusprotsessis ning nõudluse ja pakkumise tasakaalus. Ökosüsteemi tasakaal on oma olemuselt paraku mitmekesisem kui majandusprotsessi oma. Proovige kas või elektrivoolu toimimist kirjeldavat Ohmi seadust sõnastada majandusloogika ja rahaterminitega. Sestap muutubki möödapääsmatuks majanduslike ja ühiskondlike protsesside edu kriteeriumina kasutusele võtta naturaalsed (füüsikalised) suurused ja neist tulenevad suhtarvud. Suhtarvud ning määrad selle kohta, millisel moel üks või teine tegevus muudab ökosüsteemi tasakaalu ning eri mõjude kompenseerimisvõimet. Näitena sobib kas või seesama fossiilse päritoluga CO2 emissioon, mis kindlasti ei tohiks ületada ökosüsteemi sidumisvõimet. Võimalik, et mingil hetkel sallitaks vaid neid tegevusi, mis otse või kaude vähendavad CO2 hulka atmosfääris. Majandusliku bilansi kõrval, mis osalt kajastab ettevõtete suhet kreeditoridega, hakatakse möödapääsmatult koostama ettevõtete ökoloogilisi bilansse. Siin on kreeditoriks ökosüsteem. Maaeluga on sellel pistmist sedavõrd, et liiga tihedad linnalikud olemisviisid säästvaks tegevuseks ei sobi.
Põhiseaduse üks funktsioone on tagada muude seaduste võimalikult maksimaalne kooskõla. Keskkonnaruumi seadus peaks looma olukorra, kus muu seadusandlus oleks kooskõlas ka keskkonna tasakaaluga. Parim lähendus peaks keskkonnaruumi seaduse põhiseadusega kokku sulatama. Religioossest ja ajaloolisest kogemusest lähtudes sõnastatakse põhiseaduses hulk põhimõtteid just inimese- ja ühiskonnakeskeselt. Keskkonnaruumi seadus sätestaks aga väga selgelt lubatud toimingud ammenduvate (ja mis tahes muude) ökosüsteemse päritoluga ressursside suhtes.
Selline seaduslik talitus looks hulga eeldusi ka maaelu arenguks. Kui kehtestuks keskkonnaruumi väärtustav ning keskkonna tasakaalu säilitamist nõudev seadusandlus, tekiks olukord, kus eestimaine tootja eelistaks näiteks märgatavalt väiksemat fossiilkütuse kasutamist põllumajandustootmises. See looks ka kauplemiseelised ning korraldaks ümber rahavood kohalike tootjate kasuks. Ühtlasi ei rikutaks olulist võrdse kohtlemise printsiipi. See ei tähenda sugugi, et Eesti põllumajandustootjatel poleks vaja edendada oma tootmistehnoloogiat. Keskkonnaruumi seadus looks nõudluse ja selle kaudu edueeldused ökoloogilistele tehnoloogiatele, näiteks mahepõllumajandusele.
|
