Jäädvustada hetke, mis kohe kaob igavikku

Jaak Neljandik

Esimese fotoaparaadi, Smena ostsin kogutud seitsme rubla eest. Järgmised mälestused on fotoringi päevinäinud Zenidist, mis ei tahtnud alati filmi tagasi kerida ja teinekord selle katkigi rebis. See-eest võimaldas peegelkaameraga aparaat rohkemat: äärmiselt huvitav tundus poisikesele pildistada läbi vaherõngaste või luubi.

Fotoaparaat sai lahutamatuks kaaslaseks siis, kui nakatusin matkapisikuga. Igalt rännakult tõin kaasa mõnegi täispildistatud filmirulli. Hilisemad slaidide vaatamised matkakaaslaste ja sõprade ringis kujunesid omaette sündmuseks. Üle pea käiv vahune laine veeretkel, ussuuri tiigri värsked jäljed matkarajal, liustikujäässe astmeid taguv või järsaku kohal rippuv mägironija – need hetked väärisid vaeva fotoaparaat ikka ja jälle seljakotist välja sikutada.

Mida töntsimaks muutus ajapikku matkaselli jalg, seda rohkem jäi aega nautida kodukandi kõige tavalisemat metsa, rannikut, sood, taimi, samblikke ning käia metsloomade radadel. Kuigi olen oma igapäevatöös seotud loodusega, eeskätt metsaga, on siiski oluline vahe, kas teed tööd või uitad niisama, töömõtetest vabana. Ja fotoaparaadist on saanud abivahend ümbritseva tunnetamisel: ta sunnib vaatama eri nurga alt ja aitab näha looduses igal hetkel toimuvaid, kuid peaaegu märkamatuid muutusi. Pildistamise üks võlusid ongi võimalus jäädvustada – seda, mis kohe kaob igavikku...

Mõnikord sätid aparaadi paika, vahetad mitu korda asukohta ja vaatenurka, ning korjad siis oma kolu kokku pilti tegemata. Kuid midagi seletamatut jääb neistki hetkist. Jääb sulle endale.

Kui pärast filmi ilmutamist leiad mõne pildi, mis rahulolu pakub ja teistelegi näidata kõlbab, on rõõm mitmekordne.