|
Kiivitaja on kindlasti üks linde, keda enamik maainimesi hästi tunneb. Kiivitaja äratab tähelepanu valju hääle ja omajagu agressiivse käitumisega. Tema kaugelt vaadates must-valgena tunduv sulekuub on justkui loodud askeldamaks varajaste lumevabade künniküngaste vahel, et sealt esimesed unised putukad näpsata.
Vanarahvas on kiivitajale nimesid andnud nii tema häälitsuse kui ka sõjakuse järgi: kiivit, kiiber, tillvitt, hirmutaja, vaenulind, aga ka poola kana. Üks tuntud linnumees kasutab senini nimetust keevitaja.
Kiivitaja seotus inimtekkeliste maastike, eriti põllumajandusmaastikega, kujunes välja sajandeid tagasi. Tänapäeval on inimese kujundatud maastik Euroopa kiivitajatele asendamatu elupaik aasta ringi.
Põllulind
Kiivitaja levikus toimusid olulised muutused XX sajandi algul. Siis levis see liik kliima mõningase soojenemise tõttu põhja suunas nii Skandinaavias kui ka Lääne-Siberi aladel, jõudes samal ajal ka Põhja-Shotimaale. Kuid näiteks Saksamaal vähenes kiivitajate arvukus tunduvalt.
Põllulinnuna on kiivitaja ülitundlik maaharimisviiside suhtes.
Põllumajandusmaa moodustab tähelepanuväärse osa Euroopa pindalast, eriti selle kesk- ja lõunaosas. Eelmise sajandi 90-ndate aastate algul hõlmas põllumajanduslik maastik Euroopast 42% (mets näiteks 33%).
Majandamisviiside muutumine põllunduses (järjest võimsamad, kiiremad... ja laastavamad masinad; kemikaalide kasutamine) ning elupaikade otsene hävimine pole sugugi ainsad ohud kiivitajale.
Veel nüüdisajalgi peetakse mõnes Lõuna-Euroopa riigis kiivitajatele jahti. Paiguti saab suur osa kiivitaja munadest ja poegadest hukka röövluse tõttu, millele praeguses Eestis annab tuge ka mood pidada koeri maapiirkondades nn. vabapidamise meetodil.
Põllumajandusest kaugel seisvale inimesele jääb tavaliselt arusaamatuks mõne linnukaitsja mure rohumaade kasutusviiside muutuse pärast. Eriti halvaks peetakse nii silo kui ka heina tegemist ühelt ja samalt alalt. Probleem seisneb saagi koristamise ajas: silo tehakse tunduvalt varem kui heina ja seetõttu hauvad paljud linnud alles mune, kui kaitsev rohurinne nende pesalt juba ära viiakse.
Mis teeb kiivitaja elu põllul keeruliseks?
Kogu Euroopas on alates 1960. aastast leidnud aset hulk muutusi põllunduspraktikas, kusjuures enamik uuendusi on mõjunud kiivitaja käekäigule halvasti.
- Üha rohkem on hakatud tegema sügiskülvi. Sellistel viljapõldudel on oras kasvanud lindude pesitsusajaks liialt tihedaks ja kõrgeks.
- Rohumaad on sageli dreenitud, sinna on külvatud kultuurhein ning suurema saagikuse tõttu kasutatud mineraalväetisi. Tagajärg on väga tihe taimestik, kus kiivitajapojad ei pääse liikuma, pealegi ei jätku seal toitu. Karjatatavatel rohumaadel kaasneb tiheda taimestikuga ka suurem trampimisoht. Tihe ja kõrge taimestik ei lase kiivitajal varakult märgata vaenlasi, seega suureneb ka röövlusoht.
- Kultuuristatud e. parandatud rohumaid kasutatakse harilikult rohkem: omanik soovib ju investeeringuid tagasi teenida. Seepärast püütakse seal siloks sobivat haljasmassi lõigata korduvalt. Väga palju kiivitajate pesi ja poegi hukkub saagikoristuse ajal.
- Põllumajandustootmise spetsialiseerumisega väheneb rotatsioonis oleva põllumaa pindala: püütakse suurendada püsikultuuride katvust. Sellega kaasneb maastiku mosaiiksuse vähenemine ja kiivitaja pesitsemiseks sobivaid paiku jääb vähemaks. Sama tagajärg on ka siis, kui keskendutakse vaid taime- või loomakasvatusele.
Pisipere sirgub rännates
Kiivitaja pojad on pesahülgajad nagu teisedki kurvitsalised: nad lahkuvad pesast varsti pärast sulgede kuivamist. Vanalinnud ees, liigutakse parimate toitumispaikade otsingul mööda maastikku. Mida vahelduvamad on põllupidamisviisid ja mida väiksem on ühe kultuuri/maakasutustüübi pindala, seda lihtsam on kiivitajatel toitu leida.
Enne lennuvõimestumist saavad pojad toitumiskohti vahetada vaid sibades, nii ei tohi vahemaad olla üle jõu käivad ning maastikuliselt ületamatud. Muide, kui väga vaja, siis saab kiivitajapoeg ka ujumisega suurepäraselt hakkama.
On küllaltki tavaline, et kiivitaja muneb kurna värskelt külvatud viljapõllule. Poegade koorudes hakkab pesakond toidu otsingul liikuma järjest uutesse paikadesse, vastavalt ala taimestiku kõrgusele. Tihti on sihiks karjamaad, sest seal kasvab parajalt madal rohi ning kariloomade väljaheited on olulised kohaliku putukafauna taastootmisel.
Ökoloogilises mõttes on kiivitaja tüüpiline põllumajandusmaastike lind, kes oma elutsükli jooksul kasutab eri maaharimisviisiga alasid. Pesitsusperioodi eri etappidel on kultuurmaastiku komponendid erisuguse tähtsusega.
Kiivitaja eelistab mosaiikseid maastikke. Just eriilmeliste põllumajandusmaade säilimine kindlustab kiivitaja hea käekäigu.
|
