Kapten Saarso kirjad ookeanilt (13)

Pühapäev, jaanuar 2001, Atlandi ookean

Uus vanemtüürimees

10. märtsil saabus laeva uus vanemtüürimees Meelis Saarlaid. Temal oli olnud küll väga vähe aega kohapakkumise üle otsustada, kaldapealset elu korraldada ja end pikaks reisiks valmis seada. Mees paistis aga pärast pikka lennureisi reibas ja hakkamist täis. Kutsusin uue tüürmani alustuseks linna, et nelja silma all kohvitassi taga teda kõigi vajalike asjadega kurssi viia ja ühtlasi oma kindlakskujunenud tõekspidamistega tutvustada. Laevaelus on väga oluline, et kapten ja vanemtüürimees astuksid ühte jalga. Nende kahe mehe vahel peab valitsema usaldus – ennekõike meresõidu küsimustes, aga soovitavalt ka laiemas plaanis. Tuisuga mul kahjuks seda ei olnud ja seepärast tahtsin uue tüürimehega saavutada hea koostöö. Loomulikult olime varem tuttavad ja tundus, et saime teineteisest kenasti aru. Mul on elus olnud palju meeskonnakaaslasi, kes "rahvuselt" on saarlased, ja eranditult on tegu olnud mõnusate meeste ja tublide meresõitjatega. Meelisel oli seljataga mitu Atlandi reisi kalalaevades ning seda oli tunda ka tema olekust ja suhtumistest. Üleandmine vanalt tüürimehelt uuele läks ladusalt. Olin mõlemale rõhutanud, et kõik saaks koos üle vaadatud ja selgeks räägitud. Nimelt on Lennuki vanemtüürimehe põhikohustus lisaks vahiseismisele ka laeva tehniline seisukord. See tähendab aga tööriistade ja varuosade tagavara ning kogu laeva põhjalikku tundmist. Asjad üle antud, panin vana merekombe kohaselt lauale pudeli brändit ja sellega sai tüürimeeste vahetus just nagu templi peale.

Järgmisel õhtul peeti laevas Aarne Tuisu lahkumispidu: lühikesed sõnavõtud, käepigistused, tort ja napsid. Peategelane näis olevat asjade kuluga rahul ning sama kehtis täiel määral minu kohta. Pidu kestis poole ööni ja sellega oli jahtlaeval Lennuk toimunud esimene – usun, et viimane – põhimeeskonna liikme vahetus.

12. märtsi hommikul kell 09.28 andis Lennuk Ushuaiast otsad ning libises hommikupäikese paistel Beagle'i kanali faarvaatrile. Kail seisis aeg-ajalt hüvastijätuks lehvitav Aarne. Tema lennuk pidi minema päeva pärast. Õhtul kell 18.46 kinnitasime otsad Puerto Williamsi jahtklubi sadamas, olime jõudnud Tshiilisse.

Maailma lõunapoolseim jahtklubi Puerto Williamsis

Beagle'i kanali lõunakaldal Navarino saarel asuv Puerto Williams, mis on ametlikult linna staatuses, kujutab endast tüüpilist väiksemat sõjaväeasulat. Siin asub Tshiili sõjalaevastiku lõunapoolseim tugipunkt, mille peamised ülesanded on valvata Beagle'i kanaliga määratud riigipiiri ning tagada mereohutus Kap Hoorni ümbruses. Väikeses mereväebaasis on ka loots, kes vajadusel laevu Kap Hoorni juurest Beagle'i kanalisse juhatab. Majad on Puerto Williamsis ühekorruselised ja enamasti helesiniseks värvitud. Muruplatsidel on silmailuks välja pandud ankruid, kahureid, mürske ja isegi üks roomiktransportöör. Sellisena meenutab paik Venemaad. Nägin madruseid sirbiga rohtu pügamas ja raudlatiga hobuoblikaid niitmas. Puerto Williamsi linnastaatusel on ilmselge põhjus: olla maailma lõunapoolseim linn, trumbates napilt üle naabruses asuva Ushuaia.

Puerto Williamsi jahtklubi sadam asub Navarino saare põhjarannikul, linnakese lääneserval, tuulte ja lainetuse eest kõrgete kallastega ülihästi kaitstud tillukeses lahesopis. See paik on sadamaks loodud. Raske on ette kujutada tormi, mis sadamas seismise ebamugavaks teeks. Kai ja klubihoone ülesandeid täidab sõjaaegne päevinäinud transpordilaev, kes, trümmid pooleni vett täis, põhjas kinni istub ning seetõttu pisut kreenis on. Laevalt maale pääseb üle väikese puusilla ja aluse pealisehituses on lisaks hädatarvilikule ka väga hubane baar. Viimasesse on aastate jooksul kogunenud paljude riikide lippe, laual on paks külalisraamat. Leidsime sellest ka tuttava soomlase, meie pöidlahoidja Pertti Dunkeri sissekande. Ta oli oma ümbermaailmareisil siin peatuse teinud ja edasi Antarktikasse suundunud. Nüüd on maailma lõunapoolseimas jahtklubis ka Eesti lipp.

Kolmapäev, jaanuar 2001, Banjul

Viimane ettevalmistus enne kurikuulsat Kap Hoorni

Puerto Williamsi jahisadamast kirjutades ei saa mööda minna seda külastavate jahtide eripärast. Siin peatuvad need, kes plaanivad sõita ümber Kap Hoorni või purjetada lõunamandri vetesse. Seega on üldjuhul tegemist tõsiste alustega, kes on valmis taluma kõige raskemaid ilmaolusid. Niinimetatud pühapäevapurjetajaid satub Puerto Williamsisse harva.

Antarktika poolsaare vetes sõidab tänapäeval suvekuude jooksul päris palju jahtlaevu. On neid, kes põikavad lõunasse teekonnal ümber Kap Hoorni, kuid üsna paljudele jahtidele on see peamine sõidurajoon. Seisime kõrvuti Lennuki-suuruse Philosega, kes oli tüüpiline Antarktika-vahe jaht. Kere mõistagi terasest, luugid tugevdatud ja väikesed, tekil tavalisest toekam julla ja läbi teki loomulikult roostevabast torust korsten. Philose laevapere moodustasid kapten, tema naine ja kaks poisiklutti, kel aastaid alla kümne. Perekond teeb igal suvel kaks kuni kolm reisi üle Drake'i väina, pardal turistid, kes kapteni juhendamisel laevatöödes kaasa löövad. Ema hooleks on kambüüs ja poisid. Et tal aga pole õnne olnud mereloksuga ära harjuda, tuleb enamik aega tormise väina ületamisest kois kannatusi taluda. See kõik võib lugejale veider tunduda, kuid võin kinnitada, et tegu on normaalsete ja haritud inimestega, kes teevad oma tööd.

Meie neli päeva kestnud seisaku ajal saabus Antarktikast Puerto Williamsisse mitu jahti, enamiku pardal turistid. Alused pakkusid mulle küllaga vaatamist. On nad ju kõik ehitatud või kohandatud sõitmiseks Drake'i väina tormistel vetel ja lõunamandri rannikumere triivjääs. Kap Hoorn on nende laevade kaptenite jaoks nagu meile Ristna ots. Sellest kui millestki erilisest ei kõnelda. Et Drake'i väina ületamisel saab enamasti ikka 8–9 palli kätte, on neis vetes purjetades loomulik. Purjelaevanduse hiilgeaegadel, mil Kap Hoornist sai legend, ei olnud satelliitnavigatsiooni, raadiosidet, kajaloodi ja radarit. Laevad tulid ühelt ookeanilt ja suundusid teisele, ning neil tuli rinnutsi seista oludega, mis parasjagu valitsesid. Torm, halb nähtavus ja idahoovusest tingitud triiv tegid asukoha määramise ülimalt keeruliseks. Varjuda Beagle'i kanalisse tähendas neis tingimustes liialt suurt riski. Ohutum oli hoiduda Tulemaa saarestiku ähvardavatest kaljudest kaugele. Kes nendest vetest õnnelikult läbi pääses, võis edasises elus tekile sülitada, seda ei pandud pahaks. Tänapäeval on Drake'i väin küll endiselt tormine ja kaljused rannad valmis tükkideks tegema nendele eksinud laevad, kuid siiski on palju muutunud. Praegusaja meresõitja teab oma asukohta, tegelikku liikumissuunda ning kiirust väga täpselt. Tal on kasutada operatiivne ilmainformatsioon ning ja satelliitside. Seepärast tuleb tõele näkku vaadates tunnistada, et nüüdisajal ümber Kap Hoorni sõitnud mees ei tohiks ennast mõtteski omaaegsete kaphoorneritega ühele pulgale seada. Selline on meresõidu arengust tulenev paratamatus.

Lennuki teekond ümber kurikuulsa Kap Hoorni algas sobiva ilma ootamisega Puerto Williamsi sadamas. Kaks korda päevas tuli mereväebaasi faksiga värske ilmakaart, millel olid näha kõik Drake'i väina saabuvad tsüklonid. Isobaarid tihedalt koos, näevad nad paberil välja nagu risti pooleks lõigatud sibulad. Nende liikumiskiirus on keskmiselt 20 sõlme ja suund idasse. Seega pole Kap Hoorni ilma ennustamine sünoptilise kaardi järgi kuigi suur kunst. Minul tuli lihtsalt leida sobiv "auk" kahe tsükloni vahel, et vähema vaevaga Drake'i väinast läbi lipsata (kui vastu tuult ja hoovust loovimist nii võib nimetada).

Neljapäev, jaanuar 2001, Banjul

Tormiga Drake'i väinas

16. märtsi hommikune ilmakaart näis mulle sobiv ümber Kap Hoorni teele asumiseks. Tsükloni keskpunkt oli jõudnud just neeme kohale ja läänest saabuva järgmise madalrõhkkonnani oli ette näha vähemalt ööpäevast vahet. Selle ajaga lootsin jõuda kuulsa neeme meridiaanist üle ja võimalikult palju pikkuskraade võita. Kava järgi tuli meil Drake'i väina minna enne ilma rahunemist ehk ülemineva tsükloni sisse. Andsin meeskonnale vajalikud korraldused, et laev tormi minemiseks kõigiti valmis oleks ja et ka mehed saaksid ennast eesseisva katsumuse jaoks moraalselt valmis panna. Vahestaaki sai alla löödud tormifoka, kõik vähegi lahtisemad asjad soriti hoolikalt kinni ja pandi valmis tormitoit. Margus käis mastis ja kontrollis taglase veel kord põhjalikult üle. Kell 18.15 andsime otsad ja pimeduse saabudes võttis Lennuk kursi mööda Beagle'i kanalit itta.

Juba Navarino saarest pisut eemaldudes oli tunda, et tormil jätkus rammu veel küllaga. Aeg-ajalt käisid meist üle mägise saare tippude vahelt endale tee leidnud pagid. Kell 22.23 andsin käsu eespurjest väike nurk juurde võtta. Täielikult purje alla tahtsin laeva viia siis, kui jõuame veidi lagedamale veele. Beagle'i kanali kitsama osa eelistasin läbida masina jõul, mis lubab ootamatu tarviduse korral kiiremini manööverdada. Selleks ajaks oli kompassil kursiks 130. Et Navarino ja Pictoni saarte vahelt SE suunas läbi pääseda, tuli asuda üha tugevneva W-tuulega tihttuulekursile. Siis see juhtuski. Mees, kes pidi geenua rullrehvi otsa vähehaaval järele andma, et eespurjest ainult väike osa lahti rulluks, oli pimeduses kogemata pihku haaranud vale otsa. Niipea, kui purje soodinurk tuult sai, oli kogu kaheksakümmend ruutmeetrit tuules nagu lipp. Mast värises, puri plagises ja Lennuk triivis allatuult nagu korv. Kargasin kokpitti ja sikutasin rullrehvi otsa, mis oli pingul kui pillikeel. Keegi tormas appi ja kahe mehega saime purje suure kontrolli . Olime selle äpardusega triivinud oma kursist E poole, kuid õnneks tänu WNW-tuulele saime kaotatud kõrguse kursimuutusega tasa teha. Möödusime Snipe'i saarest poole miili kauguselt. Andsin korralduse groot kolme rehviga juurde võtta. Tuul tõusis ja pöördus SW-sse, puhudes äkiliste pagidega üle 20 m/s. Poisid rassisid pimeduses purje kallal, mina jälgisin radariekraanilt Lennuki liikumist kitsal saartevahelisel faarvaatril. Tuul kantis vastu ja raputas taglast, poisid pusisid ning minutid jooksid. Lennuk kaldus taas kursist E poole, lähenedes tillukesele Isla Jorge nimelisele kaljusaarele. Ilma groodita säärases tuules väikese eespurje abil pauti minna polnud võimalik, geenua suurendamine tähendanuks aga riskimist selle purunemisega ning võtnuks omajagu aega. Jälgisin radarilt lähenevat kaljut nagu õudusfilmi. Olin valmis iga hetk pooleldi tõstetud groodiga halssima, et kõige halvemat ära hoida, kui groot juurde saadi. Kohe viisime laeva pauti ja nõnda oli oht möödas. See oli üks neid meresõidu olukordi, mille kohta mu isa tavatseb öelda, et võttis põlved vatiseks.

Keskööks olime kõige kitsamatest väinadest läbi saanud ja SSW-tuul puhus stabiilselt üle 20 m/s. Oli näha, et tsüklonil jõudu veel jätkub. Kell 01.05 olin raadioühenduses Ushuaiasse teel oleva Vene uurimislaevaga Professor Molchanov ja küsisin olude kohta Drake'i väinas. Vastuseks soovitati oma nina sinna praegu mitte pista. Valikut mul aga polnud, sest selle tuulega pimeduses kaldakaljude ääres varju otsida pole kuigi ohutu. Samuti teadsin kindlalt, et hiljemalt ööpäeva jooksul peab tuul järele andma. Nõnda siis panin tihttuulekursil Lennox'i ja Nueva saarte vahelise Richmondi väila kaudu avamerele.

Hommikuks olime saarte vahelt väljas ja meri püsti: SSW-tuul kuni m/s, lainetus ebakorrapärane, justkui segipekstud, kõrgemad harjad ulatusid umbes 5 m kõrguseni. Lennuk ronis aga vapralt iga järgmise lainevalli otsa, et sealt siis sagedaste mürtsatuste ja masti läbiva värina saatel jälle alla langeda. Niisuguse merega vastu tuult ja hoovust loovida pole kaugeltki mugav, kuid peab ütlema, et midagi erakordselt ränka see endast ka ei kujutanud. . märtsi õhtuks olime paremal halsil jõudnud 56. lõunalaiusele, ning et see halss meid lääne poole ei viinud, otsustasin pautida vasakule halsile. Nii andis pidada kompassikurssi 240 kraadi, mis viis tõelist liikumist arvestades peaaegu otse läände. Öösel hakkas tuul järele andma ning hommikul kella seitsme ajal vaikis sootuks. Lennuk loksus ummiklainetel ja triivis tsirkumpolaarse hoovusega tagasi ida poole. Et mitte kättevõidetud läänepikkust kaotada, panin masina tööle ja andsin edasikäigu. Paari tunni pärast saime taas tuult (nüüd juba meile soodsast ENE suunast) ning võisime jälle purjede jõul liikuda. Läbi uduvine tuli nähtavale Kap Hoorn. 18. märtsil kell 11.35 ületasime kuulsa neeme meridiaani. Mõõtsin radariga möödumise kauguseks 11,2 miili. Valasin Neptunile tänu ja lugupidamise märgiks Viru Valget ning lasin pudeli meeskonna sekka ringi käima. Seejärel läksid satelliidi kaudu teele asjakohased teated Eestisse.

Juba samal õhtul kogus tuul taas jõudu, puhudes NNW suunast kiirusega m/s. Järgnevatel päevadel purjetasime enamasti loovimiskurssidel läände, ja mida aeg edasi, seda enam põhja poole. Kohati oli tuul vaikne, kohati aga puhus ligemale m/s. Ilm püsis pidevalt võrdlemisi jahe, öösiti mõni kraad üle nulli. Nagu ikka kipub elus juhtuma, ütles Lennuki küttesüsteem just Kap Hoorni juures üles. Seetõttu valitses laeva sisemuses rõskus ja jahedus, lagedest tilkus kondensatsioonivett ning riideid polnud suure õhuniiskuse tõttu võimalik kuivatada. Vahist tulevad mehed kosutasid end kuuma teega, millesse lisati pisut piiritust. Meeskond pidas raskustele vastu ilma virisemiseta.

23. märtsi esimestel tundidel sõitsime Patagoonia lääneranniku fjordidesse. Väin, mille kaudu saarte vahele sisenesime, kannab nimetust Canal Concepcion. Ummiklaine oli kadunud, ümberringi kõrgusid mägised kaldad Patagooniale omase madala metsa ja nõlvadelt alla langevate mägiojadega. Vaatepilt oli väga kaunis ja rõõm Drake'i väina läbimisest tõstis meeleolu.