Maaelu arenguvõimalustest Eestis (2)

Marek Strandberg

Kõik ringleb ja toimub tänu päikesele. Varasemast päikesest on tingitud fossiilsed kütused, praegust päikeseenergiat akumuleerivad endasse ökosüsteemi eri osad. Kellele mida on antud! Araablastele naftat, meile põlevkivi. Kuid selle põletamine mõjutab siinse keskkonna tasakaalu nii, et võib-olla juba viie või kümne aasta pärast on praegust tegevust raske mõistlikuks pidada. Eesti pole küll teab mis päikeseküllane riik, kuid fotosüntees toimub siingi. Kui kasutada päikeseenergiat säästlikult (kombineerides seda kohaliku biomassi energiaks muundamisega), pole siinsetel oludel isegi araabia maadega võrreldes häda midagi.

Ökoloogiliselt integreeritud (maa)majandusprotsessi oluline alus on säästlik energia- ja materjalikasutus ning seda soosivad tehnoloogiad ja elupõhimõtted.

Keskset kohta energeetikas võiks ennustada märgala-ökosüsteemidele, mille biomassi tootlikkus on küllaldane eluolu hajutatuse korraldamiseks. Eestis on energeetikas kasutatava biomassi potentsiaalseid kasvualasid ligikaudu 000–400 000 hektarit (need pole praegused sood ega looduskaitsealad). Igale 1000 hektarile vastaks umbes MW elektrivõimsusega elektri- ja küttejaam, mille küte pärineks märgaladelt. Tegemist on näiteks poldrialadega, mille põllumajanduslik kasutus on tänapäeval küsitav või vähemalt kulukas.

Kunagi loodeti kuivendamisest Eesti maaelule edu. Isikute seas, kes nüüd end korralike kodanikena näitavad ning keskkonnahoiu pärast muretsevad, on neid, kes aastakümneid tagasi tahtsid Lõuna-Eesti kuppelmaastiku siledaks maaks lükata ning viimsegi raba põlluks muuta. Kuivendusest tingitud liigilise vaesumise ohtu ei peetud miskiks. Tänapäevased teadmised ökosüsteemist kinnitavad märgalakoosluste olulist osa. Kuivenduskeskeselt maamajanduselt looduslike ökosüsteemide toetamisele – selline pööre peaks tagama ka maamajanduse edu.

Energeetikas ja ehitusmaterjalide komponentidena kasutatavat biomassi võiks enamasti saada märgaladelt. Samuti võimaldavad õigesti kavandatud tehislikud märgalad puhastada olme, põllumajanduse ning tööstuse reovett. Biomassist saadav elekter läheks müügiks ning kõrvalproduktina tekkiv soojus võiks leida kasutust nii kasvuhoonetes kui ka kalakasvandustes. Sobilik soojakasutaja oleks keemiatööstus, selle toore võiks moodustuda põllumajandustoodangust (näiteks õlitaimed ja teravili plasti ning kütuste tootmiseks). Tulevikku peaks olema ka taimseid produkte ekstraheerival tööstusel. Põllumajandusmudel tuleks maksimaalselt orienteerida mahepõllumajandusele.

Muutused leiavad aset vaid oluliste protsesside kooskõlas. Digitaalne infovõrk on üks kindlamaid eeldusi, et inimeste asualad poleks pelgalt linnad. Kaugtöövahendite olemasolu ja alandaks kultuuribarjääri: arusaama, et rikka ja eduka elukoht on ennekõike linn. Loov ja kõrgepalgaline maatöötaja on rohkem väärt kui tema ümberjagatud maksukroonid. Digitaalse võrgu tähendus on sedavõrd suur, et kahtlen, kas kiirteedel risti-põiki läbi Eesti on üldse sellist tähtsust, nagu neile omistatakse. Teed ja logistika struktuurid peavad olema korras, aga neid ei pea tingimata laiendama. Laiendamine tähendab suuremat mobiilsust ning selle kaudu ka suuremat kütusekulu. Eesmärk peaks olema ju vastupidine!

Säästumehhanismide võti on ökosüsteemne ja ökoloogiline võrgustik, mille märksõnad on mahepõllumajandus, biokütused ja mikroenergeetika, reoveepuhastuse märgalad, ökoloogilised ehitustehnoloogiad. Traditsioonilise põllumajanduse kohta on hõivamas ökosüsteemide majandamine, haldamine ja ka nende loomine.

Asustuses võiks üks oluline muutus olla tasakaalustatud hajaasulate teke. Selle võti oleks lokaalne kauba- (eelkõige toidu- ja energia-) ning mitmesuguste teenuste turg. Maapiirkonna globaaltöölised (peamine töövahend ja -keskkond oleks digitaalne kommunikatsioonivõrk) oleksid lokaalse turu põhitarbijad. Pole määrav, kas globaaltöötajad on eestlased või sisserändajad. Ehk olekski meeldiv näha Eesti maapiirkondades elamas hea sissetulekuga muulasi. Kultuuriline mitmekesistumine ning maailmapildi avardumine annaks kohalikule rahvale palju juurde. Tulijat ei tõmbaks magnetina mitte valgeliivalised rannad või hea kliima, vaid puhas tasakaalustatud keskkond ja toit ning hea tasemega digitaalne suhtluskeskkond.

Lokaalse toiduturu tekke eeldus on mahepõllumajanduslik tootmine. Sealt pärit toidu säilivus on parem, seega väheneks vajadus väikeses raadiuses (kuni 20 km) eri konserveerivate ladustamismenetluste järele. Kirjeldatud asulaskeem muudaks valdava osa toidu puhul mõttetuks seda tsentraalselt töödelda ja hiljem jaotada. Järelikult oleks tarvis ka vastavat muutust seadustes. Olemasolevad väiketootmisseadmed peaksid olema piisavad tootmaks kvaliteetset juustu, jogurtit, jahutooteid jne. Lokaalse kauba- ja teenusturu tähtsus seisneb selles, et on võimalik märgatavalt vähendada nii impordivajadust kui ka siseriiklikke energiakulutusi kaupade pidevale ringitassimisele.

Millist teenust niisuguse hajaasula mahetalunik võiks pakkuda? Eelkõige postiteenuseid. Et tarbekaupu vajatakse endiselt, võib ennustada nõudluse kasvu selliste logistiliste teenuste järele. Mahetalu oleks ühtlasi postitalu ning väheneks tarvidus kasutada kulukat üleriigilist postkontorite võrku.

Elukeskkonna ja majandusmudeli märgatava muutuse tooks kaasa paarikümne tuhande pere hajaasustumine. Selle tulemusel võetaks mahepõllumajanduslikku kasutusse esialgu üle saja tuhande hektari põllumaad. Nii muutuks ka rahavoogude struktuur toiduaineturul ning kujuneks mudel, kus maamajandusliku tootmise kasumlikkus võiks märgatavalt suureneda.