Kuu loom – mutt

Rainer Kerge

Mis oleks, kui võtaks ühel kenal õhtul labida kätte ja kaevaks hommikuks Tartust Põltsamaale tunneli! Ilmvõimatu? Inimese jaoks küll.

Mutile (Talpa europea) on aga seda mõõtu ettevõtmine igapäevane töö. Kord aastas – ühel heal päeval aprilli keskpaigast mai esimese kümnendi lõpuni – paneb mutt korraks «labida käest» ja peab väikest pidu. Pulmapidu.

Sugulased

Mutt kuulub seltsi putuktoidulised (Insectivora). Putuktoidulised on väga vanapärased imetajad, keda iseloomustab väike kasv, palju ühetaolisi hambaid ja hea isu.

Mutil on kaugetes maades (täpsemalt öeldes: kaugete maade sees) palju sarnaseid, kuid naljakate nimedega sugulasi: suurmogeera (Mogera robusta), skapaanus (Scapanus townsendi), skaloopus (Scalopus aquaticus).

Eestis elavatest loomadest kuuluvad putuktoiduliste seltsi veel siil (Erinaceus europaeus), kaelussiil (E. concolor), karihiired (Sorex sp) ja vesimutt (Neomys fodiens). Vesimutt on mutile kaugem sugulane kui kährikkoer koerale.

Rohualune

Maa-alune kodu on muti kindlus, kust ta hea meelega välja ei tule. Mõnikord peab ta siiski oma käikudest ja katakombidest nina välja pistma.

Maa peal võib mutti näha siis, kui loomal on vaja mõne veekogu juures janu kustutada.

Sageli ületavad mutid ujudes jõgesid. Kui käiku uuristades jääb ette kõvaks trambitud metsarada või koguni asfalttee, võib mutt kaevamise sinnapaika jätta ja maad mööda teisele poole takistust ukerdada.

Arvatakse, et kevaditi peletab urgudesse tunginud sulavesi muti maa peale isegi toidujahile. Samuti tegutsevat mutt vahel lume all, teinekord ka peal.

Maa peal liikudes on mutil palju vaenlasi. Päeva ajal on suurim vaenlane päike: rohkem kui pool tundi mutt päikese käes vastu ei pea. Aeglaselt liikuv mutt on hea saak viudele ja kakkudele. Maa-alusele on eluohtlikud ka rebased ja hulk väiksemaid kiskjaid. Isegi metssiga ei pea paljuks muti peale oma aega raisata.

Mõnikord jääb maha murtud mutt aga söömata: vänge muskuselõhn peletab einelise eemale.

Labürindiloom

Eluks maa all on mutt hästi ette valmistatud. Mõneteistkümne sentimeetrist vorstikest meenutav keha on kaetud tiheda lühikese, vaid aluskarvast koosneva sametja kasukaga. Karvad on püstised, mitte tahapoole suunatud, nagu enamikul loomadel. Sellise rüüga võib mutt liikuda urus vabalt nii edaspidi kui ka tagurpidi. Pidevalt vastu käiguseinu hõõrdudes kasukas kulub ja seetõttu peab mutt vahetama karva kolm-neli korda aastas. Enamasti on muti karv must, aga esineb ka hallikaspruunikaid ja isegi albinootilisi isendeid.

Eesmised käpad on peaaegu niisama pikad kui laiad. Suurte teravate küünistega kämblad on taldadega väljapoole: nii on mutil hea mulda kahele poole käiguseinadesse pressida. Kui mulda nina ette liiga palju koguneb, paneb mutt liigse käigumaterjali kenasti maa peale kuhja. Üheainsa tugeva lükkega võib mutt käigust välja pressida peaaegu kilo mulda – kümme korda rohkem, kui ta ise kaalub!

Kuulda ja näha mutil maa all suurt vaja ei ole. Seetõttu pole tunnelikaevajal kõrvalestasid. Ka silma, täpsemalt silma läätse ehitus on pisut teistsugune kui imetajatel tavaliselt. Valgusel ja pimedusel teeb mutt igatahes hästi vahet, ehk näeb koguni liikuvaid udupilte.

Kõhutäitmine

Haistmine on mutil hästi arenenud. Oma liikuva tundliku nina ja ülamoka kokkukasvamisel tekkinud kärsaga kompab ta hoolsalt järele, mis nii hästi lõhnab.

Enamasti on see vihmauss.

Putuktoidulistel on kiire ainevahetus: toit kaua kõhtu ei täida ja varsti pärast einet tuleb minna uuele saagiretkele. Mutt võib süüa ööpäevas peaaegu kaks korda rohkem, kui ta ise kaalub.

Mutt on lihasööja loom, kes pistab nahka kõik elukad, kellest jõud üle käib. Peale vihmausside, kes moodustavad peatoiduse, sööb mutt putukaid, putukavastseid, tigusid, konni, hiiri, karihiiri, tillukesi sisalikke ja isegi madusid. Näljasena ei ütle mutt ära ka raipest ja võib lüüa oma 44 hammast koguni liigikaaslase turja.

Kui mutt on selleks korraks kõhu täis söönud, keerab ta kärsa ja tillukese saba kõhu alla ning magab paar-kolm tunnikest. Ärgates hakkab ta uuesti toitu otsima: käib läbi oma koobastiku või kaevab uut käiku sinnapoole, kus tuleb saagi lõhna.

Magavat kassi ja jooksvat hiirt meenutades – vihmaussid ronivad sageli ise mutikäiku, neid meelitab soojus ja muskuselõhn.

Kui mutt ei jõua kõiki urgu roomanud vihmausse ära süüa, hammustab ta vingerdistel närvitängu läbi ja kogub liikumisvõimetud vihmamaod kokku. Suvised varud sööb mutt tõenäoliselt enne talve tulekut ära, sest külmaks ajaks kolib ta tavaliselt sinna, kus maapind sügavalt läbi ei külmu.

Pesakamber

Mutt eelistab elada seal, kus on kobe muld ja palju toitu. Lemmikpaigad on ökotonid – kohad, kus üks elupaik vaheldub teisega, näiteks metsaservad. Hästi tunneb mutt ennast aedades, parkides, heinamaadel. Paksu laant ta ei armasta.

Muti käigustik on kilomeetritepikkune mitmekordne labürint. Muist käike võib olla päris maapinna ligidal, nii et käigu lagi ulatub maa peale; osa tunneleid viib sügavale maa sisse.

Muti pesakamber asub harilikult mõne kännu või kivi all. Pesa ümbritsevad tihedalt käigud, mis peavad muti majapidamist õhutama.

Pesas sünnitab emasloom pärast neljakümnepäevast tiinust keskmiselt viis oa mõõtu pimedat ja paljast mutipõngerjat.

Juba kuuvanuselt ei mahu mutipojad enam koduurgu. Esiteks on nad suureks kasvanud, teiseks kisklevad nad omavahel pidevalt. Nii kolivadki nad peagi oma elu peale: et tervist hoida ja lahedamalt elada.

• Kui muti elupaiga ligiduses tiiki või jõge pole, kaevab mutt endale kaevu – vertikaalse sügava käigu, mis ulatub põhjaveeni.
  
• Mandri-Eestis on mutt kõikjal tavaline, saartelt teda aga ei leia.
  
• Mutt teeb ka häält: võideldes ta vidistab ja kriiskab nagu kiledahäälne rohutirts.