Kui palju on Eestis kaitsealasid?

Uudo Timm, Kaire Sirel

Eesti kaitsealade süsteem areneb pidevalt, seetõttu muutuvad väga kiiresti ka selle kohta käivad andmed. Nii ei oskagi alati esimese hooga anda täpset vastust näiteks küsimusele, kui suur on Eesti kaitsealade pindala. Ja olukord ei parane enne, kui pikaldane kaitsekorra uuendamine kord lõpule jõuab. Et huvilisi asjaga siiski kursis hoida, avaldame aeg-ajalt vahekokkuvõtteid. Teeme seda nüüdki.

1. jaanuaril 2001 oli Eestis 308 kaitseala. See arv muutub pidevalt, sest järjest kinnitatakse kaitse-eeskirju, tehakse reorganiseeritavate kaitsealade ekspertiise (187-le nn. vanale kaitsealale on uued eeskirjad veel kinnitamata). Moodustatakse ka päris uusi kaitsealasid, kui leitakse, et mingi seni tähelepanuta jäänud ala ühel või teisel põhjusel seda vajab.

Praegu on kaitstavate loodusobjektide seadusest tuleneva uuendatud kaitse-eeskirja saanud 121 kaitseala (4 rahvusparki, 38 looduskaitseala ja 79 maastikukaitseala, vt. kaarti), neist 20 on uued, moodustatud ajavahemikus 1994–2000.

Selgitame mõne näite varal, millistel eesmärkidel on viimasel kuuel aastal uusi kaitsealasid loodud või varasemaid liidetud.

Kaali maastikukaitseala puhul toetuti varem kaitstule. Kaali järv ja seda ümbritsevad kraatrid olid looduskaitse all juba 1938. aastal. 1959. aastal loodi Kaali meteoriidikraatrite geoloogiline keeluala seitsme eraldi tükina (kogupindalaga 4,7 ha). Mullu novembris ühendati kogu kraatrite väli Kaali maastikukaitsealaks (83 ha) põhieesmärgiga kaitsta meteoriidikraatreid ning sealset maastikku.

Kaugatoma-Lõo maastikukaitseala moodustamisel lähtuti 1973. aastal kaitse alla võetud Kaugatoma pangast, liites sellega Eesti kõige esinduslikumaks looalaks peetava Lõo alvari. Eesmärk on kaitsta väärtuslikku panka ja loopealset: haruldasi alvaritüüpe ja paepealseid muldi, taime- ja samblikuliike ning Kaugatoma lademe stratotüüpseid paljandeid.

Sookuninga looduskaitseala luues liideti ühtseks tervikuks Rongu ürgmets, Kodaja, Rongu ja Ruunasoo sookaitseala. Kuus eri suurusega sood koos Nigula looduskaitsealaga moodustavad Edela-Eesti kõige esinduslikuma ja enim säilinud soostiku. Sookuninga looduskaitseala põhieesmärk on tagada kaitstavate liikide pesitsuspaigad, vähendada häirimist ning vältida soomaastike ja märgade metsade edasist kuivendamist. Siinsetel soodel on muuhulgas ka suur veekaitseline tähtsus (vt. ka Eesti Loodus 1998, lk. 225–226). Sookuninga looduskaitseala hõlmab vaid kolmandiku soomassiivist, Läti poole jääv 2/3 on samuti kaitse all. Nii et tegu on rahvusvaheliselt olulise kaitsealaga.

Uute kaitsealade loomine ei tähenda alati kaitsealuse maa järsku suurenemist: sageli vaid uuendatakse kaitsekorda või ühendatakse juba olemasolevaid kaitsealasid, kusjuures võib lisanduda neid ühendav väike maa-ala. Näiteks Kõnnumaa maastikukaitseala on moodustatud varem kaitse all olnud Keava raba (1580 ha), Keava mägede (Keava-Esku servamoodustise, 125 ha), Loosalu raba (863 ha), Palasi raba (596 ha) ja Paluküla mägede (Paluküla-Sillaotsa servamoodustise, 2085 ha) liitmisel. Viis objekti kokku hõlmasid 5251 ha, loodud kaitseala aga 5713 ha. Nagu näha, kaitsealune maa märkimisväärselt ei suurenenud, küll aga muutus kaitsealade arv: viie asemel on nüüd üks.

Kaitstav pindala kohati isegi väheneb, sest piire korrigeerides arvatakse looduskaitse seisukohast vähem väärtuslikud maatükid kaitse alt välja. Nii tehti Loodi looduspargiga, mis hõlmas varem 7800 ha. Pärast kaitse-eeskirja uuendamist vähenes pindala ligi poole võrra, sest kaitseala jagunes kaheks: Loodi looduspargiks (3462 ha) ja Viljandi maastikukaitsealaks (310 ha).

Eesti kaitsealade üldpindala on praegu 542 347 ha (täisarvuni ümardatuna). See on 12% Eesti pindalast (4 522 710 ha). Ent Eesti pindala on antud ilma veealata, kaitsealad aga hõlmavad ka merd (kokku 80 190 ha). Siin ongi üks põhjusi, miks eri allikad annavad erisuguse protsendi. Tegelikult moodustab kaitstav maa 10,2% Eesti pindalast (nüüd uuendatud eeskirjadega kaitsealad 7,8%).

Praegu on juba välja kujunenud üsna terviklik kaitsealade võrgustik, mis võimaldab loomadele liikumiskoridore ja rändeteid, kuid nii mõneski piirkonnas seisab veel ees suur töö (näiteks Raplamaal on kaitsekorda uuendatud seni vaid ühel kaitsealal).

Nüüd, XXI sajandi hakul, on meil seljataga peaaegu saja-aastane kaitsealade ajalugu (alates Vaika saarte kuulutamisest merelindude kaitsealaks 1910. aastal). Püüame pääseda Euroopa Liitu, kus meie loodust väga hinnatakse, kuid veel pole selge, kuidas loodav Natura 2000 võrgustik sobitub Eesti kaitsealade süsteemi. Vähem kui kahe aastaga peaksime jõudma uuendada kõik kaitse-eeskirjad. Pole ka selge, kas seoses oletatava EL-i astumisega tuleb moodustada kaitsealasid juurde ja missuguse kaitsekorra peaks neil kehtestama. Sõltumata sellest, kas tegu on täiesti uue alaga või olemasoleva kaitseala uuendamisega, nõuab see tööd, mida ei saa teha kiirustades.

Jääb loota, et kogedes, kuivõrd mujal Euroopas meie looduspärandit hinnatakse, hakkame ka ise vaatama oma loodusele teistsuguse – rikka ja hoidliku peremehe pilguga.

TABEL. Eesti kaitsealad seisuga 1. jaanuar 2001

Vt. lisaks internetilehekülge www.envir.ee/itk