TAGASI

Kapten Saarso päevik

Teisipäev-kolmapäev, 3. – 4. aprill 2001, Tallinn – Nasva

19. märtsil kell 00.05 said Lennuki otsad kinnitatud Pirita sadamas täpselt samasse kaisse, kus need aasta ja viis kuud tagasi lahti anti. GPS-i järgi oli selleks hetkeks läbitud 37 963,6 miili. Eesmärk purjetada Eesti lipu all ümber maakera idast läände, Tallinnast Tallinna ja kunstlikke veeteid kasutamata oli saavutatud. Teoks oli saanud ammune unistus.

Lennuki vastuvõtt koduvetes kujunes suurejooneliseks. Alates Ristna neemest saatis meid piirivalvelaev Maru, kelle Suurupi juures vahetas välja aueskaader eesotsas merejõudude lipulaevaga Admiral Pitka, kes juhatas eskaadri sirge käigutulede rivi läbi talveöise Tallinna lahe. Sadamaväravas vastati Lennuki sümboolsele sissesõiduks luba küsivale signaalraketile kahekümne ühe kahuripauguga. Vaatamata külmale ilmale ja öisele ajale, oli kaile kogunenud palju rahvast. Lennuki sildumiskoha juures seisid vabariigi president, kaitsevägede ülemjuhataja ja peaminister. Sisseklaarimine läks ootuspäraselt kiiresti ning seejärel rivistus meeskond kaile. Raporteerisin Lennart Merile Lennuki saabumisest ja reisi edukast lõpetamisest. Meile oli osaks saanud kõige esinduslikum vastuvõtt, mille üks mereriik oma laevale üldse korraldada saab.

Ometi polnud seesuguse vastuvõtu ja auavalduste väljateenimine ümbermaailmareisi eesmärk. Minema sundis hoopis vastupandamatu jõud, mida polaaruurija Enn Kreem nimetab maailmajanuks. See on irratsionaalne tung haarata haaramatut, liikuda tundmatuse poole ja kogeda uut.

Milline võiks olla lühike kokkuvõte reisi tulemustest? Nagu Lennukil on kombeks öelda, kõnelgu igamees enda nimel. Seda püüangi järgnevalt mõne reaga teha. Kuigi ümber maakera purjetamine võtab omajagu aega ja vaeva, ei olnud Lennuki reis maailmses plaanis midagi erakordset. Sõit ümber Kap Hoorni moodsal purjejahil tänapäevaste side- ja navigatsioonivahendite toel ei ole kindlasti võrreldav purjelaevade ajastu tingimustega, mil neemest sai legend. Seega ei saa ma ennast pidada kaphoorneriks selle sõna õiges tähenduses. Siiski tõestasime iseendile, et oleme võimelised purjetama kogu ilmamerel, nagu ühele mererahvale kohane.

Reis ümber maailma andis minu jaoks uue aja- ja ruumimastaabi tunnetuse, maakera jäi palju väiksemaks ja aeg lühemaks. Seni hoomamatud kaugused muutusid reaalselt tajutavaks nagu ka aeg, mis nende läbimiseks kulub. Lõpliku kinnituse leidis arusaam, et pole olemas meie merd, kui "meie" all ei mõelda just kõiki planeedi asukaid. On meie planeet, mille tulevikku saame mõjutada ja seda sõltumata riigipiiridest, mis geoloogilises ajamastaabis vaadelduna on joonistatud viimasel hetkel. On olemas Eesti kroon, kuid pole olemas Eesti keskkonda.

Kurvastav oli kogu reisi kestel tõdeda, et tühi plekkvaat, plastpudel või kilekott pole ka kõige kaugematel ookeaniavarustel haruldus. Suurlinnade ümbruses hulbib meres suurte laikudena tehismaterjalidest inimtegevuse jäätmeid ning isegi Vaikse ja India ookeani kaunite korallsaarte randades võib näha sõna otseses mõttes prügivalle, mis meri on kaldale kuhjanud.

Käies kaugetes sadamates, veendusin, et Eesti on hästi funktsioneeriv kaasaegne riik, kes ei peaks end tundma väikese ja väetina. Kui olemegi paljudest pisemad, siis on see meie edukuse võti. Pisemas majapidamises saab kõike korraldada vähema ajaga, peaasi kui peremehel selged sihid ja selgroogu omanuhti tegutsemiseks. Oma "regivärsid, kadakapuust õllekapad ja kama" on kõigil rahvastel ning nendega me kedagi ei üllata. Tuleviku tarvis läheb vaja globaalset ambitsiooni, mida mõnel alal näib ka olevat.

Lennuki reis on lõpule viidud ja arusaadavalt tekib küsimus, mida on meil kogutud teadmistega peale hakata. Oleme kinnitanud ammu tuntud tõsiasja, et igast Eesti sadamast viib otseühendus ilmamere avarustele ja kaugetesse maadesse. Meri ühendab meid maailmaga ja see on kui taevane kingitus. See on hulk võimalusi, mis pole veel kaugeltki täielikku kasutust leidnud. Me alles ehitame oma mereriiklust, ehitame laevu, korrastame sadamaid ja tuletorne ning õpetame oma lapsi purjetama. Oleme harjunud ütlema "meite meri". Emake loodus tunnistab aga ainult ühte merd ja see on meile kõigile ühine ilmameri. Seepärast on meile koos mereriigi võimalustega osaks saanud ka mereriigi vastutus.

Maakera ümbritsev atmosfäär ja maailmaookean on meil teiste rahvastega ühine. Seepärast peame suutma ja tahtma näha piltlikult öeldes Väinamerest kaugemale ja Kunda korstnatest kõrgemale.

Usun, et meie kõigi ühine siht on viia Eesti nende riikide hulka, kes mõjutavad planeedi tulevikku. Selle tuleviku lahutamatu osa on globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamine, mis eeldab asjaosaliste panust maailmaookeani, atmosfääri ja polaaralade uurimisel. See on kui investeering tulevikku, laste heaks. Maailm ei oota meilt massiivseid ekspeditsioone tuumajõul töötavate laevade ja rasketransportlennukitega. Küll aga oleks igas mõttes kasulik osaleda rahvusvahelises koostöös meile jõukohastes mastaapides. Parem väike ja efektiivne, kui mitte midagi.

Eestil on mere-, polaar- ja atmosfääriuuringute kogemus, mille taset pole vaja häbeneda. Oleme tõestanud, et ka väikese alusega suudame purjetada kaugetele ja tormistele meredele. Eesti on liitunud Antarktika lepinguga. Vaja on tahet, raha ja tööd ning teoks võiks saada Eesti Antarktika Ekspeditsioon. Antarktis ja seda ümbritsev Lõunaookean on maailmajagu, mis mõjutab globaalse kliima kujunemist kõige enam, ning on seetõttu ja tänu Antarktika lepingule kujunenud omamoodi rahvusvahelise keskkonnaalase koostöö areeniks. Antarktis on eikellegimaa, seega ka meie maa ja selle ümber on ka "meite meri".

TAGASI