|
Kevadiselt värvirikkale loodusele annavad tooni pisikesed, kuid sageli silmatorkavalt kirkad putukad.
Peale liblikate leidub ka kirevavärvilisi mardikaid. Kõikvõimalike põrnikate, jooksikute ja sikkude hulgas äratavad tähelepanu eelkõige lepatriinud.
Sugulased
Lepatriinud, keda tuntakse ka kirilindude nime all, kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) seltsi lepatriinulaste (Coccinellidae) sugukonda.
Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer – nagu kummulikeeratud kauss. Suurimad triinud on kuni 10 mm pikkused. Paljud on punase-, kollase- või mustakirjud. Kokku on mitut masti lepatriinuliike üle 4000. Eestis elab neist 51 liiki.
Kõige tuntum ja enim levinud on seitsetäpp-lepatriinu (Coccinella septempunctata), tavaline on ka viistäpp-lepatriinu (C. quinquepunctata).
Lepatriinulane on üldjuhul tüüpiline röövloom, kes toitub peamiselt lehetäidest (ka kilptäidest). Seetõttu kasutatakse neid edukalt lehetäide biotõrjes. Euroopa seitsetäpp-lepatriinut on sel eesmärgil sisse viidud Põhja-Ameerikasse: ta on aplam kui sealsed triinuliigid.
Lutsernitriinu (Subcoccinella vigintiquatuor-punctata) maiustab naljaka nimega taimehaigust – jahukastet – põhjustavate seentega.
Vähesed lepatriinuliigid kuuluvad taimtoiduliste hulka.
Hoiatusvärvuja
Seitsetäpp-lepatriinu punast või oranzhikat värvi kattetiibadel on seitsmest mustast täpist koosnev muster, ülejäänud keha on must.
Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus: märguanne putuktoidulistele loomadele ja lindudele, et see suutäis pole magus. Lepatriinu esijalgade pinnal on erilised näärmed, mis eritavad ärrituse puhul vastiku lõhna ja maitsega oranzhikat hemolümfi, mis sisaldab mürki nimega kantaridiin.
Kui need abinõud ei päästa ärasöömisest, üritab lepatriinu (nagu enamik putukaid) vaenlase ees surnut teeselda. Või siis lihtsalt minema joosta.
Tihti arvatakse, et lepatriinu täppide arv näitab loomakese vanust. Tegelikult pole see nii. Täppide arv võib aidata liiki määrata, kuid vananedes neid juurde ei tule.
Lastetuba
Lepatriinud talvituvad täiskasvanud mardikana.
Kevadel virgunud triinud täidavad kõhtu esmalt nektariga, lehetäisid hakkavad nad sööma siis, kui ilmad on soojenenud.
Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse. Nii on ablastel lapsukestel toit kohe käepärast ja nad ei pea hakkama üksteist sööma.
Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta ning seejärel asub lehetäide kallale.
Söögirännakud
Vastseiga kestab kuni kuu. Tegemist on väga isuka eluperioodiga, näljane vastne võib võtta ette kuni kümnemeetriseid söögireise.
Vastsed on sinakashallid ning oranzhikirjalised, sarnanevad pisut kartulimardika vastsetega, kuid neid saab siiski kergesti eristada.
Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Nukust väljunud noored seitsetäpp-lepatriinud on alguses küllaltki kahvatud – kõigest kollast värvi. Punase tooni omandavad nad mõne aja pärast.
Kokku kestab lepatriinu arengutsükkel üks kuni kaks kuud. Soodsalt soojade ilmade puhul võib ühe suve jooksul kasvada kaks põlvkonda.
Hoolimata röövlasekuulsusest ja kaitsevärvusest, on lepatriinul ka vaenlasi. Teda ohustavad sipelgad ja ämblikud, samuti mõned linnud ja kiletiivalistest parasitoidid.
Maarjakana
Seitsetäpp-lepatriinu on rahva seas tuntud ja hinnatud. Kirilind, lepalind, lepatiiu, maarjakana, käolehm on vaid mõned lepatriinu rahvapärastest nimetustest.
Kasuliku putukakese menu põhjus on tema ere värvus, mis on andnud talle ka nime: lepp tähendab vanapärases pruugis verd.
Mõnel pool on lepatriinut kasutatud ka rahvameditsiinis. Põhilised hädad, mille vastu mummuline putukas aitama pidi, olid leetrid ning hambavalu.
Paljude rahvaste arvates aitab lepatriinu ennustada. Vadja uskumuste kohaselt ei tohi lepatriinut mingil juhul tappa; triinu laskumine inimese käele tähendab suurt õnne.
Täpikirjalise putuka abil on püütud ette kuulutada nii tiine ute tallede arvu, sõdade tulekut kui ka tulevase kaasa päritolu.
Selts: mardikalised Coleoptera
Sugukond: lepatriinulased Coccinellidae
Eestis esinevad liigid kuuluvad erinevatesse perekondadesse
Seitsetäpp-lepatriinu Coccinella septempunctata
kehapikkus 7-8 mm
mune 200-1500
- Üks lepatriinu võib elu jooksul ära süüa tuhatkond lehetäid.
- Lepatriinud võtavad mõnikord ette hulgirändeid. Teel üle mere võivad putukad väsida ja merre kukkuda. Kaldale uhutud lepatriinusid on rahvauskumustes peetud sõja endeks.
|
