Kuu loom – põder

Piret Pappel

Põder (Alces alces) on kõige suurem hirvlaste (Cervidae) sugukonda kuuluv loom.

Ühtlasi on ta Eesti metsade kõige kogukam loom.

Põdra levila ulatub parasvöötme metsavööndis Põhja-Euroopast Ameerika ja Aasia põhjaosani.

Põdra arvukus Eestis on viimastel aastakümnetel tugevasti kõikunud, praegu on meil ligi 10 000 põtra.

Põder on hinnatud jahiuluk, aastas kütitakse Eestis umbes 2000 looma. Sügiskuud on suurulukite küttimise aeg; ajajate huikeid peab põder kartma 15. novembrini. Hiljem võib suur loom rahulikumalt hingata.

«Kuu looma» lugude kohustuslik alajaotis «Sugulased» jääb seekord ära, sest sõralistest on selles sarjas juba mitu korda kirjutatud.

Metskitsest (Capreolus capreolus) võis lugeda eelmise aasta juuninumbrist ja metsseast (Sus scrofa) novembrinumbrist.

Seetõttu teab tubli lugeja Eestis ja mujalgi elutsevatest sõralistest mõndagi. Kes oma mälus kahtleb, sel tasub vanad Eesti Loodused üles otsida.

Põdrale annavad põdra näo pikk ülamokk ja mitmekümne sentimeetrine lõuahabe. Kõrvad on põdral suured ning üliliikuvad, sabajupp seevastu vaid 4–5 cm pikkune, sellega eriti vehkida ei saa. Põdral on hea kuulmine ning haistmine, kuid nägemine paraku niisama keskpärane kui teistel metsloomadel. Põdra kasukas on hallikaspruun, talvel pisut heledam kui soojal ajal; jalad on helehallid või valkjad ning kaetud lühikeste liibuvate karvadega. Suurte, mõnikord labidat meenutavate sarvedega võivad uhkeldada vaid isasloomad, kes on emastest ka mõõtmetelt ning kaalult tublisti üle. Emasloomade nudipäisus on hirvlastele väga iseloomulik, ainsad erandid on porod ehk põhjapõdrad (Rangifer tarandus).

Esimesed sarved hakkavad põdrapullipoisile kasvama vasikaeas, teise eluaasta lõpuks on pähe kasvanud kuni paarikümne sentimeetrised piiksarved. Kolmandal eluaastal võib noor pull uhkeldada juba kaheharuliste sarvedega. Elu jooksul tuleb harusid veel juurde. Ühel sarvel võib olla isegi haru, tavaliselt on neid täiskasvanud pullil siiski vaid kümmekond. Toidunappuse ja haiguste tõttu ei pruugi harusid lisanduda, osa võib koguni taandareneda. Sama juhtub ka väga vanade loomadega.

Sarveharude arv ei näita looma vanust. Kui suureks ja mitmeharuliseks sarvepuu kasvab, sõltub looma vanematest ehk siis geenidest, keskkonnatingimustest ja vanusest.

Talveks põder loobub sarvedest. Pullid hõõruvad neid vastu puid ja põõsaid, kuni uhked ehted maas, seetõttu võibki sarvi leida tihti just noorendikest ja võsastelt aladelt. Uued sarved hakkavad kasvama aprillis ning saavutavad täismõõdu umbes kolme kuuga. Nahk, mis alguses noori sarvi katab, hõõrutakse vastu puid maha.

Oma kuni 190-sentimeetrise kõrguse ning peaaegu 600-kilose massiga on põder tõeline hiiglane. Eriti Eestis elavate metsaelukate seas. Nagu hiiglane ikka, on põdergi iseloomult vagur ning kipub tembutama vaid jooksuajal.

Põder on aktiivne päeval, aeg kulub põhiliselt toiduotsingutele. Einete vahepeal lebavad põdrad varjulistes kohtades.

Põder sööb rohtu, lehti ning oksi, samblikke ja seeni. Täiskasvanud looma suvine toiduvajadus võib küündida 30 kiloni, talvel on see poole väiksem. Põdra tegutsemisjälgi saab kergesti ära tunda: näritud latvadega põõsad ning noored männid, paari meetri kõrguseni paljaks kooritud kuused ja haavad. Puukoort süües võivad põdrad metsadele märkimisväärset kahju tekitada, kuigi nad ei koori kunagi ühte puud päris paljaks.

Puukoor pakub lisaks põnevale maitseelamuse ka vajalikke mineraalaineid. Seetõttu söövad põdrad meelsasti ka veetaimi ning ei pelga neid otsides vette minna.

Põdrad on liikuvad loomad, kes vahetavad vastavalt aastaajale ka kodupaika. Suvel eelistavad nad tihti soostunud metsi ning elavad kas üksi või väikestes rühmades. Talvel kogunevad põdrad suuremate karjadena lumevaesematesse ja kuivematesse metsatukkadesse. Põdrad võivad elada ka inimasulate ligidal, kui naabrid neid ei tülita.

Jooksuaeg on põtradel sügisel, augusti lõpust oktoobri alguseni. Põder on polügaamiline loom ehk mitme abi-kaasa pidaja, kuid nii suuri haaremeid nagu hirvedel ta ei .

Kui pulmaaeg käes, meelitavad põdralehmad oigeid meenutavate hõigetega kohale pullid, kes hakkavad meelitajaid taga ajama ning võistlejaid eemale peletama.

Hämarikus toovad pullid kuuldavale mörisevaid hüüdeid, mida jahimehed kutsuvad soigumiseks. Soiguja on teinekord üsna erutatud: trambib närviliselt maad kraapides ringi, puseb noori puid ja põõsaid ning lubab inimesegi üsna lähedale. Liiga lähedale ei maksa armuhulluses loomale siiski minna: mõnikord võivad meeltesegaduses pullid inimest rünnata. Põdra hästi sihitud jalahoop võib olla surmav.

Teist pulli kohates muutub soiguja olek väljakutsuvaks. Kui see konkurenti ei kohuta, klaaritakse arveid jõuga. Sellised duellipaigad on hiljem üsna laastatud: rohi maha trambitud ja maa segi pööratud.

Põdra tiinus kestab kaheksa kuud. Põdravasikad sünnivad enamasti mai alguses. Tavaliselt sünnib üks vasikas, harva kaks või kolm. Sündides kaalub vasikas kümmekond kilo ning on kaetud heleda karvaga. Juba esimestest elupäevadest hakkavad pisipõdrad rohtu sööma, kuid ema imetab neid siiski hilissügiseni.

Ema jätab põdrabeebid sageli omaette, käies neid vaid aeg-ajalt imetamas. Seega ei maksa üksikut vasikat kohe orvuks pidada ja leidlast koju viia. Ohte on mitu: põder võib oma hooldajaga asju klaarida tugevate sõralöökide abil; kodus kasvatatud põdrake ei saa hiljem ise looduses hakkama.

Põdrad saavad suguküpseks 1,5–3-aastaselt.

Kui vaenlased – peale salaküttide veel karu ning hunt, vasikatele ka ilves – lasevad, võib põder elada kuni paarikümneaastaseks.

Põder Alces alces
Punahirv Cervus elaphus
Metskits Capreolus capreolus

Klass: imetajad Mammalia
Selts: sõralised Artiodactyla
Sugukond: hirvlased Cervidae

Pikkus: 200-290 cm
Kaal: kuni 600 kg
Eluiga: 10 (25) aastat
Poegade arv: 1-2 (3)
Imetamine: 4 kuud

* Põder on mitme maakoha ametlik vapiloom, näiteks Maine'i (Alaskal) ja Jämtlandi (Rootsis).

* Vaenlase eest põgenedes võib galoppiva põdra sammu pikkus olla rohkem kui 3 meetrit. Rahulikul kõnnil on sammu pikkus 60 sentimeetrit kuni meeter.