Hiiumaa imelikud männid

Taavi Tuulik

Kalana mänd

Kui hiidlased pärast võõrvägede lahkumist taas oma saare läänetippu avastama pääsesid, leidsid nad eest erakordselt huvitava loodusega paiga: pidevalt puhuvad olid siinsetest rannataimedest vorminud midagi Jaapani aia taolist. Üks meeldejäävamaid selle aia taimede seas on mere kaldal kivide vahel liival kasvav vaevu põlvekõrgune tihe mänd, kes meenutab tohutu suurt rohelist kerratõmbunud . Puu võra läbimõõt on 5 m, kõrgus kuni 0,5 m, aastakasvud ei küüni 10 sentimeetrini.

Kalana roomav mänd on lausa uskumatult ilus ja ilmselt sooviks mõnigi aednik midagi seesugust ka oma aias näha. 1997. aastal pookisin ta oksi hariliku männi seemikutele. Kahjuks selgus juba aasta pärast, et poogendid kasvavad tavalise mastimänni kombel (20 cm aastas) ja loodetud aiakääbuseid neist arvatavasti ei saa. Käbisid pole Ristna mänd kandnud, kuigi ta peaks arvestuste järgi olema vähemalt 50-aastane.

Kui niisugune kasvuvorm oleks tekkinud ainult karmide tingimuste tõttu, siis oleks selliseid seal rohkem. Roomavaid mände küll on, mõnel kogu tüvi ja hõre võra maadligi, käbidki küljes. Mõnel nende käbide seemikutest hakkasid esimesed külgoksad kohe mööda maapinda roomama, kuid peavõrse tõusis sirgena otse üles.

Mäealuse mänd

Kollasekirju männi juurde Kassaris Mäealuse külas viis mind Maret Vähejaus 1989. aastal. Selle puu okkad on puhkedes üleni eredalt kreemvalged. Pisut hiljem värvub okka alumine osa roheliseks, tipmine kolmandik püsib aga heledana peaaegu aasta.

Mäealuse männi puhul oli tõenäoliselt tegu "kuldmänniga" (Pinus sylvestris f. aurea), mida kasvab väga harva ka Soome lõunaosas [1]. Puu vanus oli umbes 25 aastat. Käbisid ta kahjuks veel ei kandnud. Kuigi puu kasvas maastikukaitseala piiranguvööndis ja suvitajast maaomaniku tähelepanu oli juhitud tema valdustes haruldusele, saagis keegi selle möödunud talvel maha. Ju vajati aiaposte.

1997. aastal pookisin ka selle puu oksi: poogendid on pärinud oma vanema okaste erilise värvuse ning kasvavad väga hästi.

Mäealuse männi juhtum näitab, et sellised haruldased puud tuleks tingimata kaitse alla võtta, tegu võib ju olla küllaltki ainulaadse geneetilise materjaliga.

Sarve mänd

Selle leinamänni juurde Sarve rannas juhatas mind Hiiumaa taimestiku uurija Haide-Ene Rebassoo. Allakaarduvate okstega mände näeb seal sageli, ka Pinus sylvestris f. pendula foto Soomes välja antud raamatus [1] näitab kaardus esimese järgu ja rippuvate teise järgu külgokstega puud.

Sarve männi kõik oksad ripuvad aga püstloodis alla otse 9 m pikkuselt tüvelt, mis 2 m kõrguselt hakkab kaarduma mere poole. Nii ripub kogu puu võra nagu märg pesu hobuseloogal – sellisena paistab puu põhja või lõuna suunast vaatajale. Mere poolt vaadatuna on puu lausa kriipsukujuline.

Mänd kannab aeg-ajalt käbisid, samasuguseid noori taimi pole seal seni siiski märgata olnud. 1998. aastal tehtud poogenditel puudub kõrguskasv ja oksad ripuvad nagu nende vanemalgi. Peaoksa igal aastal toe külge sidudes saab poogendist arvatavasti aja jooksul Sarve männiga üpris sarnase puu.

Aruküla mänd

Aruküla männi leidsin 1997. aastal selle järgi, et üle maanteeäärse loomänniku latvade paistis kaugele tema väga korrapärane sambakujuline võra. Lähemalt uurides selgus, et see mänd on tõepoolest väga eriline: paarikümne meetri kõrguse puu võra on kõigest 1,5 m lai, tiheda rohelise koonuse kujuga. Küllalt tihedas metsas kasvav puu on laasunud kuni 6 m kõrguseni.

FOTOD: Tiit Leito

Ka selle puu oksi olen pookinud, kuid praegu on poogendite edasist käekäiku veel väga raske ennustada.

Aruküla mänd on arvatavasti hariliku männi vorm Pinus sylvestris f. fastigiata [1].

Kirjandus

1. Oskarson, O., Nikkanen, T., 1998. Metsäpuiden erikoismuotoja kultakuusesta luuta-koivuun. Metsatutkimuslaitoksen tiedoantoja, 670.