Esimene Lumi

Vahur Puik

Mõnikord saab maa valgeks ilma lumesajuta. Mullu detsembris Karulas oli just sedamoodi. Vihm läks ööga lörtsiks. Ja kui sadu hommikul lakkas, oli maa valge, justkui riivamisi. Või pigem hall, veesegune. Ja õrn. Jälgi sellesse lumme ei jää. Vaid vesised laigud. Ilus on ikkagi. Natuke räpane ja natuke puhas. Mitte nagu südatalve härmatis, mis võtab hinge kinni, või ereda ja sooja kevadpäikese sulalumi. Selline süütu lumi. Ses kaduvuses ta ilu ongi.

Mäletan, teismelisena kuulsin Fred Jüssit raadiosaates "Siller-siller". Tema eeskuju pani mind päevikut pidama ja suviti maal vanaema juures Padise vallas varahommikusi või hilisõhtusi metsaringe tegema. Need olid rituaalsed retked oma peatuspaikadega. Seejärel hakkasin rattaga Läänemaa Suursoo loodeserva jääva Tänavjärve rabas käima. Lähen sinna praegugi. Kui maale satun. Kuigi neid kordi jääb järjest harvemaks. Olen looduses nagu laisk ilmik kirikus, täis aukartust ja võõristusesegust imetlust. Enamasti ei tea, keda häälitsemas kuulen või kes vihinal üle mu pea lendab. Ei tea oodata ja varitseda. Aohakul astun argselt ja ringi vaadates, tihtilugu seisatades, et oma sammude mürast pääseda. Sestap pole ma fotojahimees. Pildistan seda, mida võiks näha igaüks. Armastan maha vaadata ja sealt pilte korjata. Pikka aega Kiev´ iga pildistades meeldis mulle just laenatud 100 mm Kaleinar. Nüüdki kasutan pigem oma 28–105 mm objektiivi suuremaid fookuskaugusi.