TAGASI

Igaüks läheb hulluks omamoodi

Aavo Põlenik

Pasknäär

Autori foto

Muud ei oska küll mõelda täiskasvanud mehest, kes istub linde varitsedes vaikselt nagu hiir metsas ajal, kui suurem osa ühiskonnast elab meeletus tormamises, et mitte maha jääda rongist, mida nimetatakse progressiks. Pole midagi parata, kui mõõt saab täis reklaamiga tülgastuseni reostatud linnamaastikust. Tuleb minna kuhugi metsa, ja kui mindud, peab seal ka midagi tegema.

Ma ei kuulu romantiliste hingede hulka, kes lõkke ääres tukke torkides mõtteid mõlgutavad. Seetõttu ei jäägi muud üle, kui linde pildistada. Tõsi küll, kui ealised iseärasused mind "kõrgematelt korrustelt" maale lähemale litsusid, avastasin veel lilled ja putukad, kellest mõni vaguram ja rumalam isegi objektiivi ette on jäänud. Aga lilled tunduvad veidi igavavõitu ning sitikate hingeelu kehva tundjana ei saa ma suurt midagi korda saata Urmas Tartese jahimaadel.

Et suuremad linnud on juba kutseliste meeste vahel enam-vähem ära jagatud, tegelen kõige väiksemate – "prügilindudega". Need pole ka nii üksipulgi kokku loetud ja kõvade kirjadega kaitstud, nagu suured. Pealegi on tillukesed suurtest julgemad.

Enamiku oma võtetest olen teinud Puhtus või teistel kaitsealadel. Püüan tegutseda kohtades, kus ma ei pea kartma metsa "haldajaid ja valdajaid", sest kõiki linde ei saa pildistada päeval, aga öine tegutsemine pühal eramaal on keelatud...

Väikeste lindude pildistamine nõuab eeltööd: et lind tuleks just sinna, kus sa teda ootad. Ehku peale pole mõtet metsa minna. Mina teen peaaegu kõik oma võtted varitsusest. Kõigepealt harjutan oma väljavalitu väikese varjendiga, ja siis poetan ennast sinna sisse. Edasi sõltub kõik kannatlikkusest ja vedamisest ka: kui lind ikka väga pirtsakaks osutub, tuleb mõnigi kord kaduda koos oma putkaga (et pesa ei häviks!). Talvel seda ohtu pole, siis meelitan altkäemaksuga ehk söödaga.

Kasutatava tehnika kohalt peaksin olema vait kahel põhjusel. Esiteks, lugedes varasematest artiklitest, milline EOS-te ja NIKON-ite vägi metsas möllab, on kuidagi piinlik tunnistada, et minu masinavärgi hiilgeajad jäävad kuhugi 70.–80. aastate vahele. Teiseks on oht, et kui jaapanlased seda äkki teada saavad, hakkavad mu "relvastust" mõnda muuseumi himustama...

Põhilise "vati" saab vana hea Asahi Pentax Spotmatic, mis juba vanarauaks kantuna on pärast reanimatsiooni mu vaeva ustavusega tasunud. "Teine käsi" on Yashica-Super-2000 (bajonetilt keermele ümber ehitatud ja mattklaas asendatud Canon EOS-e klaasiga – see on peeneteralisem ja puudub kiil, mis ainult segaks linnule teravustamist). Kolmandal kohal on Canon A-1 (jällegi kliinilisest surmast ellu turgutatud ja samuti bajonetilt keermele viidud: keerme eeliseks on võimalus peaaegu kõike pihku sattuvat ette sobitada; nii pole vajadust otsida ainult ühe firma objektiive). Neljas korpus on vana kirju ajalooga FUJica ST-701, aga tema on rohkem pensionäri seisuses, teenistusest tüdinud ja kipub alatusi korraldama.

Objektiividest eelistan metsas TAMRON 60-300 mm. Lagedamal ja häbelikumate objektide puhul keeran erandkorras ette CANON-i 400 mm (f/4,5) või veel harvem TAMRON-i 500 (f/8) peegelobjektiivi. Katsun läbi ajada võimalikult lühikeste fookustega. Välklampidest kasutan Vivitar 285 ja BRAUN-i (samuti paarikümne aasta tagused mudelid). Nad on tööle pandud sünkroonselt ja sisse- ning väljalülitatavad eemalt. Statiivi pean metsas enamikul juhtudel tarbetuks.

Eelistan võimalikult madala tundlikkusega materjale: mitte üle 100 ASA, erandiks on negatiivfilm SUPERIA-200. Põhiliselt kasutan Kodaki Royal-seeria filme ja FUYI SUPERIA-100. Diapositiividest eelistan Kodak E-100VS, E-100SW ja FUYI filmidest ASTIA-100. Hooaja jooksul kasutan kokku 5–7 rulli negatiiv- ja diapositiivfilmi: kui iga kolmas kaader millekski kõlbab, olen üsna rahul.

Fotofirmadest olen "põhikohaga" kinnitunud ASKO juurde, aga soodsate asjaolude kokkusattumisel võib mind pilte noolimas näha ka kõigis teistes fotoärides nii FUJI kui ka Kodaki ketis.

TAGASI