Otepää muutuvad maastikud

Toomas Kalda, Aivar Arik

Enamik meist on ilmselt kuulnud ütlust "Enne Pariisi minekut käige ära Nuustakul". Kui küsida Otepääl käinutelt, mis neile sealt kandist meenub, vastatakse tavaliselt, et künklik järvederohke maastik, kus metsad vahelduvad väikeste niidulappide ja põllusiiludega. Otepää maastik on mitmekesine, isegi ootamatu: iga künka, iga kurvi tagant avaneb uus vaade, suletud maastikuruum vaheldub avatuga ning tugevalt liigestatud reljeef loob võimalusi eraldatuseks.

Kuidas sellised maastikud on kujunenud? Millised muutused on siin toimunud viimase 60–70 aasta jooksul? Mida toob tulevik?

Maastike dünaamika ja mitmekesisus

Maastikud on oma olemuselt dünaamilised. Otepää maastikke uurides keskendusime nende mitmekesisusele muutuste kaudu. Just inimtegevuse hoogustumine ja laienemine on olnud tähtsamaid maastikku muutvaid tegureid. Võib väita, et suurem osa maastikumuutustest leiab aset maakasutuse tõttu: uuem tegevus kaotab tihti varasema jäljed. Minevikus toimunu on kujundanud tänapäeva maastikke ning meie praegustest arusaamadest ja valikutest sõltub, milline on maastik tulevikus.

Mitmekesisus on põhiväärtus, millele tuginevad muud maastiku omadused. Maastikulise mitmekesisuse leviku üldine seaduspärasus ütleb, et mida liigestatum pinnamood ning keerukama ehitusega pinnakate, seda mitmekesisemad on veestik, mullad ja taimekooslused. Vaheldusrikkam maastik sisaldab palju väärtusi ja loob eeldused ala bioloogilisele mitmekesisusele [2].

Maastikul võib ühel ajal esineda erisuguseid mitmekesisuse vorme: klassifikatsiooniüksuste mitmekesisus, elemendiline ehk komponendiline mitmekesisus, morfoloogiline mitmekesisus ja tajutav mitmekesisus [5].

Otepää maastikke uurides võtsime vaatluse alla morfoloogilise mitmekesisuse ehk teisisõnu hindasime maastikumustrit moodustavate üksuste (maakattetüüpide) paigutust, kuju ja ünaamikat.

Maastikuanalüüsis on levinud meetod võrrelda mitmesuguseid erivanuselisi kaarte: nii saab hinnata maakasutuse teisenemist. Meie ülesanne oli uurida XX sajandil aset leidnud maakasutusmuutusi Otepää looduspargis ja nende mõju maastiku mitmekesisusele. Seetõttu valisime sellise ülevaatlikkusega kaardid, mis annaksid pildi vähemalt viimase 60–70 aasta maakasutusstruktuurist. Kasutasime 1907.–1950. aasta topograafilise kaardi ja 1977.–1994. aasta katastrikaardi digitaalseid versioone. Analüüsiks valisime Otepää looduspargis välja viis prooviala pindalaga ha (11,6% kaitseala territooriumist). Valikul pidasime silmas põhimõtet, et alad iseloomustaksid Otepää loodusparki võimalikult ühtlaselt ning saaks kirjeldada selliseid näitajaid nagu reljeefi mitmekesisus, maakasutuse ajaloolised etapid, asustus, maakatte .

Proovialadel eristasime kaartide leppemärkide alusel maakattetüüpidena metsi, põlde ja rohumaid ning leidsime iga prooviala piires maakattetüübi üldpindala ja ümbermõõdu. Saadud tulemuste järgi arvutasime servaindeksi1 ja maakattetüübi osatähtsuse2 ning võrd-lesime avatud ja suletud alade vahekorda. Servaindeks ja maakattetüübi osatähtsus on üsna levinud parameetrid hindamaks maastiku mitmekesisust. Eri maastikutüüpide üleminekualal kujunevad looduses nn. servaalad ehk ökotonid, kus toimub suurem aine ja energia liikumine ning kontsentratsioon kui naaberaladel. Eriliste keskkonnatingimuste tõttu ongi servaalade liigiline mitmekesisus suurem.

Asustuslugu

Otepää kõrgustiku maastikud on moodustunud looduse ja inimmõju pikaajalisel koostoimel. Asustuslugu ulatub I aastatuhande teise poolde, kui senised kogukonnad jaotusid üksikperedeks ja asusid elama omaette ning hakkas kujunema hajaasustus. Kuna kõrgustikel oli rohkesti vaba maad, asusid üksikpered just sinna. Teise aastatuhande algul, nooremal rauaajal kattis asustus juba kogu kõrgustiku ja tihenes. Sellest ajast on säilinud üsna palju kinnismuistiseid: linnamägesid ja kivikalmeid. Tõenäoliselt oli XIII sajandi alguseks olemas enamik praegustest Otepää kõrgustiku küladest [1].

Piiskopkonna asutamisel 1224. aastal läänistati maad tähtsamatele vasallidele; nii pandi alus mõisate tekkele. Vanim mõis on Otepää linnuse juures asunud piiskopimõis, mis rajati arvatavasti juba XIII sajandil. Feodaalide mõisatest vanimad on Pühajärve (esimest korda mainitud 1417. a.), Arula (1486) ja Restu (1499). Eriti hoogsalt rajati õisaid XVI sajandi esimesel poolel, sellega kaasnes paljude külade kadumine.

Kui Põhjasõja (1700–1721) tagajärjel muutus Eesti Vene riigi osaks, tekkis peamiselt vanade mõisate jaotamise teel juurde palju uusi mõisaid. L. A. Mellini Liivimaa atlase andmetel oli XVIII sajandi lõpul Otepää kõrgustiku piirkonnas 46 mõisat ja 27 karjamõisat. 1862. aastal rajati Pühajärve karjamõisa maadele Nuustaku alevik, millest tänapäevaks on kasvanud Otepää linn.

Suuri muutusi maa-asulastikus tõi XIX sajandi teisel poolel kaasa talumaade kruntimine ning päriseksostmine, samuti osa riigimaade jagamine, mille järel vanad külad tugevasti hajusid. Asustuse hajumine jätkus veel ka 1920. aastate algul, kui jaotati mõisaid. Ka riigimaadest jagati osa talukohtadeks. Praegusajal on käsitletavas piirkonnas endistest mõisakeskustest enam-vähem säilinud Hellenurme, Pikajärve, Arula ja Pilkuse [1].

Eelmise sajandi alguse maastik

Seoses mõisamaade jaotamise ja osa riigimaade väljajagamisega XX sajandi alguses laienes Otepää piirkonnas hajaasustus. Just siis saavutas põllumajanduslik maakasutus suurima ulatuse: 1930. aastatel oli Otepää ümbrus üks enim põllustatud piirkond Eestis [4]. Põldudeks olid muudetud kõik vähegi sobivad alad ning metsa leidus üksnes kuplite lagedel (näiteks Väikesel Munamäel, Tedremäel, Hobustemäel) ja järsematel nõlvadel, kus liiga suur maapinna kallakus oli takistanud maa kasutamist põlluna. Põllumaade osatähtsus suurenes tollal kogu Eestis.

Proovialade analüüsist järeldub, et põllumajandusmaa ehk avatud ala (ilma veekogudeta) moodustas eelmise sajandi alguses umbes 79% praeguse Otepää looduspargi territooriumist, samas metsasuse osatähtsus ulatus kõigest 16 protsendini. Otepää piirkonnale olid iseloomulikud arvukad väikesepindalalised rohumaad. Need paiknesid peamiselt künklikel aladel, kus maapinna kalle ületas 14–15 kraadi.

Nõukogude ajast tänapäeva

Maastike ilme muutus tunduvalt, kui nõukogude võim koondas inimesi suurtesse majandikeskustesse. Nõukogude ajal oli asustus endisel Otepää maastikukaitsealal üsna hõre. Kõrgustiku künkad olid keskmiselt asustatud, metsased sandurtasandikud ning mõhnastikud hõredalt asustatud või hoopiski inimtühjad. Kõige tihedamalt olid rahvastatud lainja pinnamoe ja viljakama pinnasega kõrgustiku servaalad. Tihedalt paiknes rahvast ka Otepää linna ümbruses ning maanteede lähikonnas [6].

Kõrvuti asustuse muutustega mitmel pool ka maakasutus. Kõige suuremad muutused on toimunud avatud ja suletud alade vahekorras. Haritava maa pindala on sajandi algusega võrreldes vähenenud peaaegu 35%, seda peamiselt metsastumise tõttu (kasv 58%). Tähelepanuväärne on, et säilinud on peaaegu kõik metsatukad, mis olid olemas ka 1930. aastatel. Otepää looduspargi suuremad metsalaamad ongi moodustunud just sajandi alguse metsade liitumise tulemusena. Rohumaad on fragmenteerunud: nende pindala on 60 aasta jooksul jäänud enam-vähem samaks, kuid suurenenud on rohumaalaikude arv.

Kui arvestada avatud aladeks põllud, rohumaad ning veekogud ja suletud aladeks metsad, näeme maastikupildis järgmist arengut: 1930. aastal 84% avatud ja 16% suletud alasid ning 1990. aastal vastavalt 61% ja 39%. Haritava maa osatähtsus on vähenenud ja metsade pindala suurenenud peamiselt seepärast, et väiksemad rohumaad on kasutusest välja jäänud; liigestatud reljeefiga aladele sobivat põllumajandustehnikat on nappinud; linnastumise tõttu on maal tööjõudu vähemaks jäänud ning maakasutuses on vähenenud individuaalmajapidamiste osatähtsus. Aastatel 1950–1986 vähenes talumajapidamiste arv 40%, paljud tühjaks jäänud majapidamised võeti kasutusele spordihoonete ja puhkepaikadena [6]. Sestpeale on Otepää kandi maine puhkemaastikuna aina tugevnenud.

Eri tüüpi maakattelaikude koguarv on rohkem kui kahekordistunud, samas on nende keskmine pindala vähenenud ning ümbermõõt suurenenud. Maakasutuse muutuste tulemusena on maakattetüübid fragmenteerunud ja piirid on muutunud sopilisemaks ehk teisisõnu on suurenenud maastiku mitmekesisus. Sopilisus on tingitud paljudest teguritest: taimkatte kujunemist mõjutavad looduslikud tingimused (mullastik, hüdroloogilised ja valgustingimused) ning kiired reljeefi muutused; antropogeensetest tingimustest on olulisim põllumajandusliku maakasutuse vähenemine.

Alates eelmisest kümnendist on põllumajanduses toimunud märgatav pööre: põlde ei kasutata ning niidulapid kattuvad kiiresti võsaga. Metsa ja võsa osatähtsus Otepää maastikupildis kasvab ilmselt veelgi. Sajandi alguse Otepää maastik on praegusega võrreldes tundmatuseni muutunud ja 60–70 aasta põllumajanduspiirkonnast on saanud looduslik "saareke".

Maastikul, mis koosneb paljudest eri pindala ning kujuga aladest, on suuremaid eeldusi tasakaalustada inimese mõju. Selline kompenseerivus on ühelt poolt määratud alade pindalaga, teiselt poolt aga mitmekesisuse ja servaalade rohkusega [3]. Senised muutused maakasutuses on suurendanud maastiku tasakaalustavat toimet, mis on eriti oluline, arvestades suurenevat turistide hulka Otepää ümbruses.

Mida toob tulevik?

Looduspark peaks olema eeskujuks kogu ühiskonnale näitamaks looduse ja inimese harmoonilise kooselu võimalusi ja selle kasu mõlemale.

Kuid milline on tegelikkus? Otepää piirkond on musternäide alast, kus sageli põrkuvad vastandlike poolte huvid. Planeerijatel ei ole lihtne: ühest küljest on oluline hoida iseloomulikke künklikke järvemaastikke, poollooduslikke kooslusi ja metsalaamasid, teiselt poolt valdab tahe rakendada neid rikkusi Otepää kui aasta ringi populaarse puhkepiirkonna arengu huvides. Surve Otepää maastikele suureneb aasta-aastalt ka seoses ehitustegevusega; ikka kiputakse ehitama enim käidavatesse looduskaunitesse kohtadesse. Selline tegevus vähendab maastike rekreatiivseid ja esteetilisi väärtusi: kaovad vaated, mis aastakümneid on matkajaid ligi meelitanud. Niisugusel juhul pole turistidel mõtetki enne Pariisi Nuustakule minna, sest loodetud vaate ja koha asemel satutakse majaomaniku tagahoovi, kus neid kindlasti ei oodata.

Säästva arengu reeglite järgi elamine eeldab laialdast loodusharidustööd, alalhoidlikku mõttelaadi, kohalike kaasamist looduskaitse otsustesse ning kompromissivalmidust. Millised on Otepää maastikud näiteks viiekümne aasta pärast, sõltub eelkõige kohalikest elanikest endist: maastik on kohaliku kultuuri või kultuurituse ning maakasutuse peegeldus.

KIRJANDUS:

1. Anton, H., 1985. Otepää maastikukaitseala. (Käsikiri Otepää looduspargi raamatukogus.)
2. Eesti bioloogilise mitmekesisuse kaitse strateegia ja tegevuskava, 1999. Tallinn–Tartu.
3. Jagomägi, J., 1983. Ökoloogiliselt tasakaalustatud maa. Eesti Loodus, 4.
4. Kant, E., 1924. Otepää – Loodus ja Inimene. Tartumaa. Tartu.
5. Palang, H., Mander, Ü., Jagomägi, J., 1998. Eesti maastikuline mitmekesisus ja selle muutumine. Eesti looduse mitmekesisus ja selle kaitse, 27–44. Tartu–Tallinn.
6. Örd, A., (koost.) 1986. Otepää maastikukaitseala arenduskava. Tartu.